Küsimused mulle

19. veebruar 2018

See ka siis tehtud



Kui mulle esialgu tundus, et see katuseboksi värk on minu jaoks liig mis liig, siis Youtube´is natukene ringi uurides sain vähemalt niipalju asja selgemaks, et igasugune raam sinna ei sobi. Noh et võtan suva "mosse" raami ja panen aga katusele. Naisterahva mõistus.

Ja mis veel parem. Kui isa helistas ja uuris, kas ma ma boksi tahan, siis pidin minutitega otsustama ja vastuse andma. Loomulikult hindasin ma kohe oma finantsolukorda ja kuna pakkumine olevat ülihea (ca. 169 eurot uue boksi eest), siis mõningase kaalumise peale helistasin isale tagasi ja ütlesin, et võtan selle. On ju ülihea suvel boks katusele panna, kui mere äärde sõit. Saab palju asju boksi paigaldada ja autos sedajagu ruumi ja õhku rohkem. No ja meie kohe.kohe saabuv Saksamaa reis. Kuluks ju marjaks ära küll. Rahaliselt oleks see ju ühekordne kulutus ja asi eluks ajaks olemas. Aga et sinna veel mingit katuseraami vaja oli, seda ma ei osanud sel hetkel isegi mitte kahtlustada. See selgus hiljem ja ka see, et raam võib kallimaks minna, kui boks. Vat siis hakkasin juba natukene kahetsema oma kiiruga tehtud otsust.

Igatahes tol korral, kui isa boksi ära tõi, ei teinud ma rahast juttugi - noh et oleks ära maksnud või nii. Mul oli plaanis see tasumine uude kuusse lükata, et natukene hajutada oma raha väljavoogusid:)

Järgmine kord, kui isa nägin, andsin talle oma plaanist teada, et ta liigselt pabistama ei hakkaks, et tahan maksmisest kõrvale hiilida. Ja siis selgus tõsiasi, et see boks jääb mulle sünnipäevakingiks. Varane kink ühesõnaga. Kas ma ei olnud rõõmus, olin küll. Nii rõõmus olin kohe, et lubasin katuseraami probleemi kohe jutti ajada. Ilma suurema põdemiseta, mis see maksab. Olin ju niigi juba pea 170 euroga plussis:)

Helistasin siis paari kohta, et uurida, mis see värk ka maksab. Lõpuks otsustasin siiski jälle Amservi kasuks, sest hinnavahet ei olnud. Mitu päeva muidugi põdesin, enne kui aja kinni suutsin panna. Nüüd on see tehtud. Minu poolne panus tuli kokku 240 euri raam+ paigaldus ja asi lahendatud. Aga selle raha eest sain esinduse mugavusi ka tunda. Ootasin kohapeal, kus sain kvaliteetset kohvi juua, taevakanaleid vaadata ja värske "mursilka" oli ka olemas. Müstilised kohad on need autoesindused, hästi elavad. Teadagi, kelle arvelt.




18. veebruar 2018

Loomad elutoas


Kõik viis
Kuidas nüüd alustada. Meil on peres hetkeseisuga viis kassi. Viimases peaskonnas oli kolm, ühe saime anda ära teise perre - õnneks. Ma saan mõistusega aru, et on vaja siin kedagi juba ammu steriliseerida, aga tegudeni pole veel jõudnud. Kõik muu tilu-lilu on tähtsam, kui loomad ja nende sigimine. Keegi võiks mul natist kinni haarata, kuskile kellegi juurde aja panna ja see asi tuleks ära teha.

Kui siin varasemal ajal ikka imestati, et pean kasse väljas ja loomi elutuppa ei lase, siis tänaseks on asjad vähe muutunud. Ei ole asi selles, et ma nüüd südamlikumaks muutunud olen, olen ikka sama südametu kui ennist, aga olen järeleandmisi teinud laste pärast, eriti Mete pärast. Ma kutsun seda kui teraapiat - kassiteraapiat.

Viimasest peaskonnast kahte kassikest hakkasime tasapisi toas harjutama - Mete soovil. Tema võttis neid enda juurde, nunnutas ja nii nad tasapisi inimestega harjusid. Suurema osa ajast olid nad ikkagi õuekassid nagu kõik teisedki. Öised toasolemised on aset leidnud alles viimasel ajal, kui nad juba üsna stabiilselt liivakasti oskavad kasutada ja toas harjunud on. See pisiasi, et prügikasti sahtlis, kus ma porgandeid hoian, on porgandid iga öö värskelt hiirte poolt näritud, kasse muidugi ei häiri:D Ma ei saa aru, kas nad on kurdid või milles asi?:) Olen sahtli ööseks isegi lahti jätnud, et nad saaks jahti pidada, aga tolku ei midagi.

Sten, kui tuntud suur kassivihkaja, on ka heldinud. Puhas teraapia ma ütlen. Tihtipeale kuulen, kuidas ta neid üleval oma toas nunnutab. Tuleb trepist alla, kass õrnalt süles ja Sten neile erinevaid hellitussõnu ütlemas ja musitamas. Suht võõras vaatepilt, aga hakkan harjuma juba:)

Kasside kodune keel on meil inglise keel. Ses mõttes, et Mete ja Sten suhtlevad nendega puhtalt inglise keeles. Kui me kassi nimede osas täielikult veel kokkukleppele saanud ei ole, siis Mete ja Sten kutsuvad neid viimasel ajal Lyon´iks ja Ryan´iks. Kuna nad on üsna sarnased, siis meie teeme vahet neil näo järgi ja nimetame üht arglikumat "Kartlikuks" ja teist vähe atsakamat "Heaks kassiks". Ühesõnaga päris ametlikke nimesid neil ei olegi - minu jaoks on nad kiisud.

Vasakult: Lyon ja Ryan
 Nagu ma lugenud olen, siis kasside usaldust võita eriti lihtne ei ole. Mina seda suutnud igatahes ei ole. Mul ei ole sellist aega, et ennast neile tõestada. Toidan neid, puhastan nende WC-d, vahest viskan ühe pai - see on kõik. Emal jällegi on selline kass, et ta kõnnib igal pool emal järel, magab tema kaisus, istub teleka juures truult seltsis jne. Ühesõnaga on neil väga lähedane side, mis paneb täitsa kadestama. Üldsegi on kassidel väga erinevad iseloomud. Kõik on omamoodi isiksused. Ema kass on väga hüperaktiivne ja tõmbab mööda elamist nagu metslane, kui hoogu satub. Täna oli isegi kardinapuu lääpas. Meie kassid on tasakaalukamad. Müravad küll, aga väga tagasihoidlikult.

Kõige hullem on, kui nad hommikupoole ööd hakkavad vedelevaid mänguasju mööda põrandaid veeretama ja lemmikkoht on neil Steni toas mürglit korraldada, kui Sten veel magab. Siis läheb tavaliselt kisaks ja Sten palub kassid välja visata, et rahulikult magada saaks.

Ja kui nad juhuslikult Mete juures öösiti magavad, siis hoomikupoole ööd küsivad kassid välja ja Mete peab poolunes oma soojast pesast välja ronima ja oma kohust täitma.

Kui me otsustasime, et hakkame kasse ka öösiti toas hoidma, tuli neile muretseda ka liivakast. Leidsin suvalise Meena mänguasjakasti, kui me kassiliiva sisse valasime ja kassid said asjale kohe pihta. Natukene kõrge oli see kast, aga asja ajas ära.

Ryan

Eks on juhtunud õnnetusi ka, kui kass on Stigi mängikoopasse hunniku lasknud, aga Stigile ma seletan seda nii, et kass teeb seda ainult oma kiusajatele. Nad ei ole lollid loomad. Sama lugu Jaskariga. Ta on mitmel korral avastanud, et ta voodi on märg. Kass maksab kätte. Küll nad juba aru saavad, kes neisse hästi ei suhtu. Ainuke asi on, et mina vaeseke pean neid tekke ja voodipesusi pesema - puhas lisatöö mulle. Eks nendega kassidega on muidu ka tööd ja vaeva, nagu mul tegemist veel vähe oleks. Aga nagu öeldud, laste nimel. Ja eks omal ka silm puhkab vahest, kui nad nii toredasti silma kinni lasevad või omavahel mängivad. Las nad siis olla ja elada. Oleme karvadega ka juba harjuma hakanud:)
Lyon - tema on mul töö ajal alati seltsis

Ryan

Lyon

Minul vaba päev, kassidel pidu:)


Eile tõin lassidele Depost korraliku WC, päris kasside oma. Pean ennnast turul leiduvaga kurssi viima. Eelnevalt olin uurinud Pärnus kassi WC-de hinda ja üle 50 eurone hind oli päris krõbe. Aga see oli vaid turu-uuring. Depost oleks samaväärse poole odavamalt saanud. Mina ostsin veelgi odavama, ca. 12 eurot maksis, mille välja valisin.

Depost - 11,99
Ja kui mind hirmutati, et kass ei tarvitse nii uhkes asjas üldse käima hakata, siis see mure on ka murtud. Kui koju jõudsin, panin kile sisse, valasin puhta liiva ja kass tuli kohe uudistama. Kaant ma veel peale ei pannud. Kui ta pissile hakkas, tõstsin katuse peale. Loomulikult ta ehmus selle peale ja hüppas kohe välja.

Õnnistamine
Teist liivakasti ma kohe kokku ei pakkinud igaks juhuks ja hommikul läbi une kuulsin, et midagi on seal uues WC-s teoksil. Rõõmustasin, et kassid on omaks võtnud. Kui ma aga nägin, mis toimunud oli, siis....






...kuidagi ebapraktiline või kuidas? Kas nii hakkabki nüüd olema?


16. veebruar 2018

Vahest saab säästmisega üle ka pingutatud

Olen #Kogumispäeviku raames ka ise häid nippe saanud, kuidas kokku hoida. Näiteks pakendatud hakkliha. Kui varem sellele soodukate ajal tormi jooksin, siis nüüd jääb see hakkliha minust poeriiulisse, olgu ta siis nii soodsa hinnaga kui tahes. Ostan (või lasen osta - veel suurem kokkuhoid) Grossist suurema koguse hea hinnaga ja panen mõnusasti sügavkülma. Leidlik olles saab midagi alati söögiks valmistada, kui vajadus.



Telefoni laadimisjuhet ma juba naljalt niisama tühjalt seinakontakti ei jäta ja laste tähelepanu juhin ka sellele, et ärge laske palun voolul maha joosta - hoiame ikka kokku:)

Pesumasinasse pesuvahendit valades - ilma doseerimistopsita, katsun natukene vähem valada.

Tulehakatuseks kasutame enda korjatud kasetohtu. Et seda ka kokku hoida, olen võtnud ahju tule tegemiseks pliidi alt hõõguvat sütt ja pole mingit muud hakatust vaja olnud.

Need on asjad, mis mulle praegu pähe tulid.

Eile vahetasin kassiliiva ära. No tõesti silm puhkas, kui ilus ja puhas kasside WC sai. Tegin siis oma tööd ja panin tähele, et kass hüppas liivakasti, et häda teha. Kargasin kohe toolilt püsti, krahmasin kassi kaenlasse ja jooksin välisukse poole, et ehk saab kassi õue pissile saata - hoiaks ju hulga kassiliiva kasutust jälle kokku. Nii kui ma kassi haarasin, tundsin, kuidas mu külg sooja joaga üle kasteti. Kass lihtsalt ei hoidnud oma põit kinni, vaid lasi mõnuga oma häda mulle peale. Maha läks ka muidugi - rada oli järel. Niigi kiire ja siis olin sunnitud ennast paljaks koorima, riided pessu panema ja põrandat küürima hakkama. Ei mingit tolku kokkuhoiust, pigem lisakulu. Ärge järgi tehke!



#Kogumispäevik vol. 2

Teen väikese vahekokkuvõtte ja siinkohal annan endale kohe suurima kokkuhoiu tiitli ka ära. Ma olen üsna kindel, et ma olen parimate tulemustega hobikokkuhoidja. Olin seda juba ammu enne #Kogumispäeviku pilti ilmumisega, nüüd siis on numbrid paberil ja on reaalselt näha, milliste summadega on võimalik elada.

Jutt siis konkreetselt käimasolevast kuust - veebruarist. Täna on 16.02. Mul on tasutud kõik maksud ja kohustused, mis võetud ja need pole mitte väikesed. Toidu peale olen kulutanud alates kuu algusest tänaseni täpselt 144 eurot. Eile käisin pere keskmistega Lätis sisseoste tegemas, millega me plaanime välja tulla täpselt meie ärasõidupäevani e. siis 23.02-ni. Lapsed on ka täitsa hasardis ja aitasid targalt osta. Kõik ostud arutasime enne korvi tõstmist läbi. Eilse ja viimase poes käigu vahele jäi täpselt 10 päeva. 10 päeva polnud ma oma jalga poodi tõstnud. Vahepeal tõi 10 piima ja portsu hakkliha vaid mu ema ja pätsi Säästu leiba Jaskar. Terve see aeg oli meil toit laual ja pidin äärmiselt leidlik olema. Oleks veel mõne päeva venitanud, aga tõesti - isegi pudruhelbed olid otsas ja sama lugu piimaga. Ilma piimata meie majas juba välja ei vea. Nüüd on varud olemas ja jätkame.

Pangaarvel on mul sellel kuul suudetud säästa ca. 800 eurot (juhuuuu). Sealt kulutan ma uuel nädalal veel hambaarstile (ca. 50 eurot) ja auto katuseraamile (ca. 240 eurot). Ülejäänu jääb  meil reisirahaks.

Tuludeklaratsioon sai ka esimeste seas kinnitataud. Olin eelnevalt paberil summa välja arvutanud ja seda sendi täpsusega. Jäi vaid kinnitamine. Sellest rahast maksan ära isale viimase osa laenatud rahast auto tarbeks ja olen sellest murest ka prii:) Vaat kui palju rõõmu teeb, kui saad suure summa raha käest ära anda. Endale jääb mul tuludeklaratsioonist kasutamiseks 128 eurot. Abiks ikka.

Olen uhke enda üle.

10. veebruar 2018

Kuidas me ööbimispaiku valime

Huvilistele, kes plaanivad ka omal käel reisida, panen kirja, kuidas mina hotelle valin. Kellel veel häid ideid, jagage kommentaariumis, sest ega mina teen ka seda omast tarkusest ja võib-olla on veel palju nüansse, mida silmas pidada.

Broneerimiseks kasutan äppi Booking.com. Olen selle äpi kaudu broneerinud juba (alles) 11 korda. Asi väga lihtne. Tuleb endale konto teha. Minu äpis on kõik enamasti eesti keeles. Tulev välja valida koht, panna kirja, kes on peatujad, kuupäevad paika ja vajutad otsingut.


Filtrisse olen alati lisanud ka hommikusöögi, et see toa hinnas oleks. Ja kuna Sten on mul ka seekord kaasas, lisasin filtrisse ka jõusaali olemasolu ja siis hakkan lappama. Peamine asi, mida vaatan, on hind, siis klientide rahulolu ja hommikusöök peab ka "erakordne" või "väga hea" olema. Ja tuba peab ka selline normaalne olema, mitte ühtpidi kirju ja teispidi lilleline, selline maitsetu ja odava väljanägemisega ja väsinud. See on piltidelt enamasti kohe näha. Kõige odavam ei ole alati hea valik.

Kui eelnevalt on kõik krediitkaardi andmed salvestatud, jääb üle vaid sobiv hotell leida, tuba valida piisavate magamiskohtadega, jälgida tuleks ka parkimist, sest paljudes hotellides lisandub veel parkimistasu ka (Poolas ca. 40 zlotti ööpäeva kohta). Ja tühistamist peab ka jälgima. Tihti on nii, et kui tuleb midagi vahele ja hotell on juba pikalt ette broneeritud, oled oma rahast ilma. Need toad on tihtipeale ka odavamad. Võtad kallima toa, on tühistamine vahetult enne planeeritud peatumist tasuta.

Ma olen korra kuupäevad segi ajanud. Siis sai otse äpi kaudu kõik korda aetud. Äpp on äärmiselt hea, kõik erisoovid, muudatused, vaatamisväärsused, arvustused - kõik on olemas. Ja kui juba otsid omale midagi, siis kohe ei tasu ära vormistada oma valikut. Postkasti potsatab iga päev järjest paremaid pakkumisi vastavalt sinu otsingukriteeriumitele. Tasub see parim pakkumine ära oodata.

Veel hakkavad mingid Genius 10% soodused jooksma, kui oled mingi arvu tube juba Bookingu kaudu broneerinud. Ja kui sõbrale seda broneerimiskeskkonda soovitada ja ta ka broneerib selle kaudu hotelle ja kasutab vastavat kupongi koodi, mille e-mailile saab, jookseks minule ka jällegi mingi soodus. Nii et kes soovib, võin jagada teile kutset. Selleks on mul vaja vaid teie e-maili.

Varssavis peatumise ajaks saatis Booking.com mulle veel eksklusiivse ligipääsu Varssavi huviväärsustele. Selleks pole sularaha üldse vaja. See on üks QR-kood, mis on seotud minu krediitkaardiga, et maksmine oleks lihtne ja turvaline. Tihtipeale annab selle kasutamine mulle ka eelisjärjekorra piletijärjekordades ja mingi allahindluse (ca. 10%). Ja nimekiri, kus see QR-kood kehti, on kõik telefonis olemas koos põhjaliku infoga.
Ööpäev selles hotellis koos hommikusöögiga 3-le inimesele 56 eurot

Selles vähe tagasihoidlikumas sama asi 43 eurot


Teel olles, eelnevalt broneeringut omamata, on ka lihtne kasvõi kohe hotelli ees samasse hotelli toa broneerimine või siis tead, et 100 kilomeetri pärast peaks puhkama. Võtad telefon, paned otsingusse hotellid 100 km raadiuses või konkreetsesse linna, mis tulemas on ja valida sobiva hotelli välja. Paar nupu vajutust ja peavari olemas. Hotelli registratuuris näitad telefonist kinnituse ette või piisab vahest ka nimest (väiksemate hotellide puhul), maksad toa eest ja võid oma kodinatega tuppa minna ja reisiväsimusest välja puhata mõeldes, et hommikul ootab sind hommikusöök, mis on teiste poolt ette valmistatud. Jumalik ju:)

Nii lihtne ongi. Isegi minule:)


9. veebruar 2018

Pere keskmistega rändama?

No nii, saan ka lõpuks aega jälle siia tulla. No nii kiired ajad on, et täitsa lõpp. Aga see on hea, kui kiire on. See tähendab, et on tööd. Kui on tööd, siis tunned, et oled vajalik ja sinust on ka tolku.

Viskasin kiirelt pilgu Perekooli, kus jälgin oma lemmikteemat (LINK) blogijatest. Ma ei hakkagi tagasi ajama, et ma Perekoolis lugemas ei käi. Käin, see on parim meelelahutus mulle. Loomulikult annan ma endale aru, et "käod", kes seal teisi mustavad ja halvustavad, ei tea tegelikult pooli asjugi ja tõsiseltvõetavat juttu on seal ülivahe. Pigem selline eestlaslik "tatipritsimine" ja eeldan, et täiskasvanud inimeste poolt, kellega me oma igapäevaelus kokku puutume. Küll on hirmsaid olendeid meie hulgas, kui nii mõelda. Aga mis teha...

Ise ma tahtsin kirjutada natukene meie planeeritavast reisist, milleni on jäänud veel 2 nädalat. Pere keskmised peavad täpset arvestust, sest sel korral otsustasime "tited" koju jätta. Lubasin seda meie Riia reisil, kui Meena pidi meid juba reisi algul "hauda ajama" oma vingumisega. Ma palusin Metel ja Stenil, et nad mind korrale kutsuks, kui ma jälle oma lubadust murdma hakkan. Ja olen endale siiani kindlaks jäänud - reisime Mete, Sten ja mina. Päris huvitav kooslus. Me polegi vist sellises koosseisus kuskil nii pikemalt käinud.

Lastel on sel ajal koolivaheaeg ja mina võtsin nädala puhkust. Ma tunnen, kuidas mulle puhkus ära kuluks. Unistan juba, kuidas ma siit kodusest "hullumajast" natukesekski minema saaks. Tõesti kohe. Emal muidugi nii hästi ei lähe, tema saab need kaks "titte" endale nädalaks.

Kui me algul plaanisime vaid Varssavini minna, siis mõtlema hakates ja lastega asja arutades ei saa me kuidagi kasutamata jätta võimalust ka Saksamaalt läbi põigata. Sten oli sellega eriti päris, sest tema pole juba päris pikka aega seal käinud. Ja eks lapsed ikka igatsevad Saksamaad, selge see. Nii nad suure hurraaga mu teate vastu võtsid, et reis kujuneb pikemaks.

Hotellid on mul broneeritud Poolas kahe ööbimisega. Üks vähe luksuslikum hotell Varssavis ja teine natukene tagasihoidlikum Poznani lähedal. Mõlemas pakutakse väga head hommikusööki toa hinna sees, mis oli hotelli valimisel väga oluline. Kui juba korra kodust välja minna, miks siis mitte lasta endale mõnusat hommikusööki serveerida.

Kolmas ööbimine on juba Saksamaal Meena ja Stigi issi juures. Loomulikult on kõik eelnevalt läbi räägitud ja meid oodatatakse:) Juhuu, saame seiklema minna, nii äge, meie uue autoga:) Ei mingit muret, et auto käes ära laguneda võiks. Isa ostis mulle tutika katuseboksi ka, nii et saaks selle ka veel selleks ajaks peale, oleks päris super. Kuigi sellega on mingid mured. Ei ole nii, et ostad boksi ja viskad katusele. Mingeid asju on veel vaja, mis reelingute külge käivad ja siis sinna külge alles kinnitatakse boks. Oi ma ei tea, pean hakkama oma pead jälle mingite tehniliste asjadega vaevama. Eks näis, millal vaim peale tuleb.

Edasised ööbimised pean lahtiseks jätma, sest nii palju ette planeerida ma enam ei suuda ja kella peale kuskile kihutada ka ei viitsi. Kulgeme rahulikult ja peaasi, et õigel ajal tööle tagasi jõuan jälle.
Hotelle saab vajadusel jooksvalt ka broneerida, kui vajadust.

Tuleb mis tuleb, aga meie kolm oleme igatahes kõik elevil:)





7. veebruar 2018

Märgiline unenägu

Eilse maksakaste teemal veel niipalju, et Jaskar ei ütlenud mitte ühtki halba sõna - sõi. Võimalik, et läbi pisarate, aga jäi vähemalt viiskakaks ja ei pistnud karjuma nagu need pere keskmised.

Karjumise teemal. Meil käib tavaliselt iga päev selline möll ja kaklemine - seda siis teleka pärast. Küll on ta mõne jaoks liiga vali, küll on pult kellegi kindla käes, kes seda loovutada ei raatsi jne. Siis on toas valgus liiga hele, vaja maha keerata ja no ühesõnaga, mina hoian parem eemale. Vaatan nädalavahetusel oma saateid järgi, kui aega ja vaikust on.

Eile ma tegelikult enamvähem kohe peale tööd oma tuppa tõmbusin. Stig ronis ka varsti kaissu ja sealtmaalt ta ka kohe magama jäi. Harjumatult vara ja kraadivõrra oli ka vaiksem majas tänu sllelele. Hommikul küsisin, kas oli ka meeldiv õhtu, et noh Stig ei lärmanud ja kiusanud kedagi, polnud kedagi, kes  kasse väntsutas ja muidu möllu aretas. Ja siis sain üllatava vastuse. Vaikne ja mõnus oli tänu sellele olnud, et mind ei olnud. Ma pidin siin kõige suurem karjuja olema:D Hea teada!

Ega ma eile enam oma toast välja ei kippunud küll. Üks põhjusest, et ma jumala eest ennast peale kuute enam täis ei pugiks. Ma pole juba pikka aega oma kaalule tähelepanu pööranud. Ainult niipalju, et ma annan endale aru, et asi hakkab kontrolli alt väljuma. Kaal näitab momendil ca. 68 kg, mis on veel seal piiril, et annab veel midagi päästa. Seepärast ma eile peale kuute enam kööki ei saanud, kuigi kujutasin endale ette, kuidas ma kapist selle seesamiseemnetega Läti sarvesaia nahka paneks. Ja korra isegi kaalusin, et helistaks emale. Tal oli kunagi pakk halvaad. Äkki oli tal see veel alles ja läheks täitsa sööks ära. Nii halvaa isu oli. Aga sain kiusatusest üle. Hilja õhtul käisin ainult WC-s, jõin lonksu kraanivett ja magama tagasi.

Tundub, et eile õhtul alustasin järjekordse dieediga (lihtsalt hoidun valimatust õgimisest). Unes nägin ka päris naljakat asja. Olin ema juures õues trepi peal ja nõjatusin trepi käsipuule. Selline tugevast metallist käsipuu. Ja mis juhtus - see lihtsalt paindus kõveraks minu raskuse all. Vat siis. See on märk, et tuleb mõistus pähe võtta.


6. veebruar 2018

Sõite, jõite, aga massa ei taha kennigi*

Ma siin mõtlesin, et uhkustan oma eilse poes käiguga ja annan teada, et tegin ostud väga läbi mõeldult ja mõtlesin igale päevale asju korvi tõstes. Põhiliselt sai ostetud asju, millest saab toidukorra teha. Süüa teen ma korra päevas ja mitte päris iga jumala päev. Vahest ajame eelmise päeva jääkidega ka läbi ja muidu natuke lihtsamalt.

Mis siis korvi sai - jahutatud seamaks. Sellest tegin tänaseks toidu. Ikkagi selline kiiresti riknev asi ja värskelt kõige maitsvam. Mis aga asja juures kurb on. Kui lapsed koolist jõudsid ja kuulsid, mis menüüs on, olid nad päris vihased ja palusid neile mitte süüa teha. Nemad maksa ei söö ja kartul ei pidanud ka eriti tervislik olema. Nõuavad vaid riisi ja kana. Õnneks Stig sõi lõunat siis, kui neid "pirtspekke" kodus ei olnud ja tal kellestki halba eeskuju võtta ei olnud. Tema sõi oma taldriku tühjaks ja arvas, et maitsev oli. Oli küll. Endale praadisin veel ekstra maksa niisama näksimiseks - hommikusöögiks:)




Jääb vaid loota, et Jaskar mu toitu maatasa ei tee. Tee siis soodsalt süüa perele, kui sööjaid ei ole:( Sten vaaritab endale nüüd omletti. Täiesti mõistuse vastane ju...

Kui homseks seda maksa toitu veel alles on, siis homme ei toimu siin mingit söögitegemist. Edasiseks nädalaks on mul vürtsikilu varutud, mida ma siis ise puhastan ja plaanin piima-klimbisuppi kõrvale teha.

Viinereid ostsin, et neist kaste teha ja kartuliputru juurde teha. Suitsulihalaadset asja tangukartulipudru jaoks ja päris suure valiku külmutatud köögivilju, mida siis erineval viisil kana ja riisiga teha. Selle nädala lõpuni peaks lahedalt välja vedama toiduvarudega.

Ostud tegin jällegi Lätimaal, sest seal on lihakraami valik parem, kui meie Konsumis. Kulu toidule alates 1. veebruarist on tabeli järgi 80 eurot ja kapid on toitu täis. Põnev:)

Preagu on hea hetk jutustada lugu, kuidas Mete ka koolis söögitegemist mingil määral õpib. Viimane kord oli neil õppimisel frikadellisupp. No tore. Tuli siis Mete koju ja oli väga õhinal, et ta võib ükspäev täitsa vabalt ise suppi teha, muretsegu ma vaid frikadellid kappi.

Kui frikadellid oli olemas, andsin Metele veel mõned juhtnöörid, et kust ta porgandid saab ja kuidas neid sügavkülmast võetuna eeltöödelda.

Tol päeval, kui ta kokkama hakkas, olin mina kontoris tööl. Püüdsin niipalju kui võimalik tema küsimustele SMS-i teel vastata, aga mingi aeg jäi asi soiku ja lootsin, et kui koju jõuan, on pott suppi täis.

Mis aga oli. Kartul oli tükeldatud ja vedeles lõikelaual, poolenisti juba halliks muutunud.. Potis oli puhas kraanivesi ainult, supist polnud lõhnagi. Porgandid olid pannil. Uurisin, mis siis juhtus, et söök valmis pole. Mete polevat puljongikuubikut meie elamisest leidnud. Kujutate ette. Mina sellist keemiat ei kasuta, saab väga edukalt ilma kuubikuta supi valmis teha, kui frikadellid, sool ja pipar olemas. Koolis aga tehti kuubikuga ja ei mainitud, et ei juhtu midagi, kui kuubikut pole. Seega Metel jooksis juhe kinni:D

Mina mäletan, et kui meil omal ajal praktiline pool oli, keetsime me kontidest ise puljongi supi tarvis. See oli küll Kutsekoolis ja ma saan aru, et koolitunnis on ajaline piirang, aga ilma saab ka väga edukalt.

* - omalajal oli meil siin külas üks vanapapi, kes oli alati külalislahke. See on tema ütlus, kui külarahvas jõi - sõi ja praetud maksa ei oldudki märgatud võtta. "Massa" kõlas naljaga pooleks, nagu aeg oleks maksta ka:)

3. veebruar 2018

#Kogumispäevik

Ma olen enamvähem kindel, et kõik teist on kuulnud juba sellisest aktsioonist nagu #Kogumispäevik. Telekat ma ei vaata, aga kuulda on olnud, et ka seal käib kõva promo. Vikerraadio fänn olen ma ka, aga tol korral, kui Miiu seal intervjuud andis, jõudsin mina ainult lõpulauset kuulda ja järgi kuulata ei ole veel aega olnud. Igatahes liitusin minagi kohe õige alguses selle FB-i grupiga. Lihtsalt et lugeda teiste häid säästunippe. Ise ma ju olen tegelikult kogu aeg säästurezhiimil ja olen sellest siin ka alati kirjutanud, millist hasarti see minus tegelikult tekitab. Aga noh, nüüd on asi eriti hulluks läinud tänu sellele kampaaniale.

Jagan teiega kõigepealt väga mõnusat Excel tabelit, mille saate alla laadida siit, mida jagas Kati Voomets, vist keegi Swedbanki asjapulk. Mina laadisin selle omale igatahes alla ja eile viskasin siis jaanuarikuu numbrid ka sisse. Olin jooksvalt kõik tshekid teadlikult sahtlisse kogunud. Ega ma jaanuaris eriti nii ei ostelnud, et mul nüüd mingi nädalamenüü paigas oli. Ma ikka ostlen nii, et poes ühte või teist korvi pannes mõtlen kohe valmis, mida ma sellest teha saan. Ja nii iga päeva kohta katsun mingit toiduainet korvi pannes ikka mingi tagamõttega seda teha. Satub loomulikult ka emotsioonioste korvi, eriti lastele mõeldes, aga see on normaalne, kui ikka lapsed peres on. Alati katsun mingit saasta (vahest ka tervislikumat) ka ikka igale lapsele ekstra osta. Eile näiteks sattus korvi Meenale mõeldes karp beseesid, Metele-Stenile sai Nopri talu kanepi-kamajook.






Pildilt paistab veel Coca-Cola ja Kinder shokolaadi - need said eilsele sünnipäevalapsele Stigile, aga mitte mina ei ostnud neid. Isegi mitte sünnipäeva puhul:D

No nii, igatahes täna ma veel timmisin oma jaanuarikuu tabelit. Arusaamatu on natukene see, et olen 135 euroga miinuses. Kuskilt on pärit see maagiline 135 eurot, mida ma meenutada ei suuda. Loodan igatahes veebruarikuuga selle miinuse ära kaotada.

Kommenteerin ka siis põgusalt oma tulemusi.

Toit. 492 eurot 6- liikmelise pere kohta (21;14;13;9;5 ja mina). See teeb pävasummaks ca. 15 eurot. Iga jumala päev. See pole mitte vähe. Saaks kindlasti koomale tõmmata. Varemalt mul aimu polnud täpsemalt meie kulutustest. Seepärast on nüüd väga hea võimalus kulusid analüüsida.

Suits-Alkohol. Pole probleemi - suur ümmargune 0:)

Majapidamistarbed. 40 euro eest sai ostetud jaanuaris Jysk-ist sulepatju, mõned soodushinnaga jõuluehted tulevateks jõuludeks. Endale ostsin PlacentActivi juuksehooldutooted, hamabapastat ei kasuta meie pere kõige odavamat, shampooni sai suuremas pudelis ostetud jne. Sealt ka päris kopsakas kulu. Kui me nüüd Poola-Saksamaa reisi ette võtame, toon hulgim hamabaharju (Eestis on need ikka röögatult kallid. Meie suurele perele kulub seda kraami ikka päris palju. Vajab ju pea iga kuu hambahari väljavahetamist ja kui see 6-ga korrutada?), kvaliteetset hambapastat, nõudepesumasina tarvikuid(tabletid,sool, säravahend), pesupesemisgeeli (siiani tarvitan suvel toodud varu, Eestist pole üldsegi ostnud), WC-paberit ja veel üht-teist. Saab oma ostmisvajadust rahuldada ja kõik ostud on asja ette.

Riided ja jalatsid. Siin on põhiliselt kulu Steni riietele, mis on kõik põhjendatud. Kes see ikka tahab igapäevast vingu kuulata, et midagi pole selga panna. See hoiab palju stressi ära, kui lastel on kõik vajalik igapäevaseks olemas. Ok, Meenale on talvesaapaid vaja ja paksemaid kindaid. Käib ja vingub niikaua, kui see kulutus ükskord ära teha tuleb. Ega probleem polegi üldse rahas, aga preilill on nii kuradima imelik moeteadlikkus, et hulluks ajab. Ükspäev pidin ekstra ta välja meelitama, et ta ükskordki need kallid talvepüksid jalga paneks, mida tal eelmise aasta lõpus ilmtingimata vaja oli, et pidime esimesed ettejuhtuvad enam-vähem tema maitse järgi püksid täishinnaga ära ostma, et ving ükskord lõpu saaks. Ja nüüd olid need kapis juba päris pikalt seisnud. Aga et koolis hakkasid kehalise kasvatuse tunnid väljas toimuma, oli vaja, et tüdruk oleks neid nõus ka seal kandma. Nii ma siis ta üks õhtu õue jalutama kutsusin. Ilm oli imeliselt talvine ja üheks tingimuseks saigi, et ta paneb kordki need püksid jalga. Lisaks muidugi vähe soojem kampsun, mida ta ka eriti moekaks ei pea. Aga sai tehtud see asi ja järgmine päev pakkisin ma tal need asjad spordikotti. Sellised äärmuslikud ettevõtmised, et asjad liikuma hakkaks.

Laste taskuraha. Üks asi, mis iga kuu kindel on, et lasterahapäeval saab iga koolilaps oma pangaarvele 5 eurot. Jah, tervelt 5 eurot. Sten, tema ei kuluta sellest vist sentigi, kogub oma arvele. tal on juba suurem summa kokku kogutud. Mete kasutab sihtotstarbeliselt nii nagu vaja. Meena lööb aga esimesel päeval oma 5 euri laiaks ja tihtipeale tuleb ta limapotsikuga koju. Tema saab ka ka igal trennipäeval 1 euro, et omale midagi hambaalla osta - ikka magusa poole kalduvad tema ostud. Aga las õpib veel rahaga ringi käimist. Ma olin ka väiksena selline. Väga hästi on veel meeles, kuidas ma kaubamajst mingi maalitud puulusika ostsin. Milleks? Ärge küsige, ma ei tea:)

Ja veel. Suuremate laste arvates on nende taskuraha häbematult väike. Aga... see ongi taskuraha, kõik muud lõbustused (juuksur, linnasõit jne.) käib lisaraha alla.

Pangakonto kulud. No üllatus, üllatus. Swedbank´is on see konto omamine kulukas. Ülekanded maksavad, mingid kaarditasud ja ongi kokku tervelt 11 eurot. SEB-s on kõiksugu rahaliigutamine ja kaardid tasuta. Ka lastel. Aga ses mõttes olen kätest seotud. Krediitkaardil on mingid lisaväärtused ja luksus maksab ka midagi. Lisaks andsid nad mulle siiski laenu ja pigistan silma kinni:)

Järelmaksud, tarbimislaenud. Pere kolm I´Phone´i ja Sotsiaalkindlustusameti enamsaadud elatisraha. Sealt hakkavad osaliselt asjad makstud saama, nii et läheb kergemaks.

Hambaravi. Minu breketitega seotud kulud. Maksan rõõmuga:)

Lastestaff. Tegin uue kategooaria, kuhu lähevad igasugu mänguasjad, sirklid, Aliexpressi soga. No neid kulusid peab ka olema vahest, kui ikka lapsed peres on.

Kassitoit,liiv. 5 kassi majapidamises, ja no on kulu, midagi pole teha. Siit rohkem kokku hoida ei saa. Niigi oleme kõige odavama toidu peal.

Kingitused. Vahest tahaks kinkida ka. Tegin emale jõulukingituse (või sünnipäeva - kuidas soovite) - ka PlacentActivi komplekti. Aga ta tegi selle üsna maatasa ja eriti ei hooli sellest. Head & Shoulders pidi parem olema:D

Muud laenud (koduremont). See on meie "Köögiprojekt", mille tarbeks sain laenu isalt ja maksan seda rõõmuga tagasi. Aasta makstud, aastajagu on veel jäänud:)

Kodulaenu meil pole, kommunaale samuti mitte.

Elekter. Üks kodanik praktiseerib garaazhis päris tihti keevitamist, nii et sealt ka kõrgem elektikulu. Tavaliselt jääb 50-60 euro kanti. No enne kaugloetavat arvestit maksime regulaarselt ikka 100 eurot kuus. Saa siis aru, mis siin elektiturul toimub. Peaks paketid ja pakkujad ka ümber vaatama, aga tõesti, pole viitisnud ennast vaevata selliste probleemidega. Teeks keegi minu eest selle töö ära?

Kaabel-TV, internet.  Siia kuulub siis meie vabalt leviv Wi-Fi kogu majas, mis on mul tööks väga oluline. Lisaks telekakanalid, ruuteri rent. Aga järelvaatamis võimalus on ülihea. Kiidan, kuigi suurem osa ajast pilt läägab.

Telefon; mobiiltelefon. Oleme perega Diil8 paketis - 8 inimest kuulub sinna. Kuumakse 8 eurot ja enamasti kõigil liikmetel ca. 3 euro eest piiramatut netti. Jaskar lasi oma paketi millegipärast kallimaks teha (tuleks Telias üle vaadata). Lisaks kõik 8 saavad omavahel ilma rahata suhelda.

Liising. Meie uus auto, millega ma püüdsin lahendada selle "vanade autode" lõpmatu putitamise, mis oli ka ikka üsna kulukas ja naisterahvale paras tüütus. Nüüd ainult istu autosse ja sõida, ilma probleemideta.

Kindlustus. Ka väljapääsmatu kulutus, mis mulle juba marjaks ära kulus. Kindlustus tasus mu apsaka eest üle 2000 euro remondikulusid.

Bensiin. Diislikütus tegelikult, mida ma ikka võimalusel Lätimaal tangin.

Krediidi tagasimakse. Jõulude aeg läks asi veidi käest ära, aga see-eest olen tublisti tagasimakseid teinud ja tähelepanu-tähelepanu - jaanuaris olen Krediitkaarti kasutanud 0 korda:)

Jaanuari lõpus olid mul näpud sajaga põhjas (nagu iga kuu) ja ma ei käinud poes täpselt 1 nädal. See on ka juba omaette saavutus. Sai valmistatud kodusolevatest asjadest süüa ja kõik asjad olid peaaegu juba otsa lõppenud, mis ka rõõmu tegi. Sai uued asjad peale osta. Ja veebruarikuu tabelit ma juba usinalt täidan. Äge!

Rohkem pilte meie eluolust ja ka toidus siin.

31. detsember 2017

Võtan aasta kokku

Kõigepealt, enne, kui midagi kirja panema hakkan, ohkan sügavalt. Ei ole olnud kõige parem aasta. Aasta lõpeb väga segaste tunnetega ja on palju lahtisi otsi.

Üldises plaanis on muidugi kõik kena olnud. Oleme reisinud. Mina isegi kaks korda aasta jooksul Saksamaal käinud, mis ei ole eriti traditsiooniline. Oleme käinud tiiru Riias. Meena on reisinud ilma minuta nii Saksamaale kui ka koos vanaemaga Soome. Mere ääres sai käidud. Stigi unistus veel kord Peipsi ääres Kauksi pühkekülas suvitada küll luhtus, aga vast jõuame sinna tuleval aastal jälle. Kõik oleneb ilmadest, nagu ikka meil siin Eestis.

Rõõmu teeb, et mul ikka tööd on. See on minu jaoks väga-väga oluline.

Minu suur unistus uuest autost täitus. Võttis aega, aga asja sai. Vana auto müük võttis aega, aga ka see leidis õnneliku lõpu. Selle üle rõõmustasin ma ikka eriti palju. Justkui kivi langes südamelt ja auto sai heasse peresse, naisterahvale, nagu ma soovinud olin.

Ah jaa, veel üks väga-väga suur asi minu jaoks - alustasin oma hammaste korrastamisega. Kõik hambad said terveks ravitud, ravimatud eemaldadatud, breketid suhu pandud ja protsess ilusamate hammasteni jätkub edukalt. See on üks paganama hea investeering ja millal siis veel, kui mitte praegu, kui mul on töö, mis mul seda kõike võimaldab.

Segaste tunnete all pean silmas igasugu jamasid Jaskariga. Mul on hea meel, et ta pääses tööst, mis teda sisemiselt pikka aega laastanud oli. Ma tean seda tunnet. Minulgi on kord selline töö olnud, mis mind tohutult rusus. Aga tänu dekreeti jäämisele ma sellest olukorrast pääsesin. Kui nüüd Jaskar suudaks endale kindlaks jääda ja saaks oma asjadega lõpuks "ree peale", poleks elul väga vigagi. See ongi mu algava aasta suurim soov.

Suuremaid projekte plaanis ei ole. Katsume seda säilitada, mis meil on, vaatame, et maksud makstud saaks, et lapsed toidetud ja kaetud oleks, ja eks teeme mõne reisi ka. Suurematele lastele olen välja käinud veksli, et kevadvaheajal läheme ilma "tittedeta" Varssavisse mõneks päevaks.

6,9 liitrisest köögikombainist olen ka unistanud, aga nüüd aasta lõpus, kui eBay mulle emailile eriti häid pakkumisi saatis ja üks neist oli lausa -50% minu unistuste taignasegajast, siis Sten tõi mind maapeale tagasi. Tema on finantsasjades eriti tugev, justkui oleks tal koolis eraldi õppeaine selle tarbeks. Tema pani miinused kohe ritta ja tegi mulle selgeks, et isegi -50% täishinnast on ulme rahasumma ja sinna ta jäigi. Ta arvas, et enne peaksid ikka eelnevad võlad makstud olema, siis saab alles uusi võtma hakata. Väga mõistlik ju iseenesest:) Mind on vaja ohjata, selge see:D

Jõulukink, mille ma elamuse näol oma pereliikmetele vahetult peale jõule tegin, läks meil ka väga kenasti korda. Piletid ostsin pimesi ära, enne kelleltki ei uurinud, kas on aega ja tahtmist kaasa lüüa. Õnneks oli meil piisavalt vangerdamis ruumi, midagi raisku ei läinud. Kes tulla ei saanud, nendele sai kohe asendus leitud ja õhtu oli tore. Laud oli meil ette tellitud, see oli kenasti kaetud, lisaks pudel veini. Meeleolu oli ülev, kõigile meeldis - nii et üks mõnus õhtu Indrek Taalmaa seltsis, kes esitas Andrus Kivirähu tekste.

Täna õhtul läheme terve perega küla kuuse alla ilutulestikku vaatama ja saabki meie aasta lõpu.

Teile kõigile meeldivat ja meeleolukat aasta lõppu, tegusat ja edukat uut aastat! Ja mis väga oluline, head tervist kõigile! Ilma selleta ei ole eriti meeldiv see elu.

18. detsember 2017

No ei saa ilma kingitusteta

Alustuseks tahaksin ma tänada kõiki kommenteerijaid, kes kolme viimase postituse all sõna võtsid -  nõua andsid, lohutasid, kaasa mõtlesid ja olid muidu äärmiselt positiivsed. Ma ei hakka seal kellegile eraldi vastama, see on kuidagi imal kõigile tänulik olla. Teen seda siin kokkuvõtvalt ja uskuge mind, iga teie kommentaar rõõmustab mind ja annab mulle justkui jõudu juurde. Lausa nii, et asi ei tundugi nii jube ja tumedates värvides. Elu on ju tegelikult ilus. Nii et pea püsti ja edasi.

Ma olen nii motiveeritud olnud, et mu krediitkaart on ka üsna lõhki laenatud. Kui ma siin vahepael mõtlesin, et võlgu ei ela, siis suuremate lastega linnas käies lõin kõigile oma lubadustele käega. Raha tuleb ja läheb, aga laste silmis rõõmu näha on rohkem väärt kui raha. Nii ma siis nende jõulusoovid täitsin.

Nad on mul üle ootuste mõistlikud, tõesõna. Kui Sten oli siin kuu paar tagasi kuskilt kraamimise käigus käekella leidnud ja soovis, et ma selle remonti viiks (metallrihmal oli üks detail puudu), siis kellassepa juures selgus, et sellise laiusega juppi pole ja enne seda korda ei saa, kui jupp üles leitakse. See oli aga üsna võimatu missioon ja nii see käekell minuga käekotis kaasas käib, et äkki kuskilt kellasepa juures veel uurida võimalusi. Siis ma salamisi mõtlesingi, et ostan Stenile jõuludeks uue käekella. Kui ma netis ringi vaatasin, siis jäid mulle teele ette vaid üle 100 euro maksvad kellad ja põhiliselt nutikellad. Tundus üsna riskantne ost ilma Steni heakskiiduta.

Asi lahenes sellega, et Gold Time´i poest mööda jalutades käekelli märgates astusime poodi sisse. Koos Steniga. Talle jäi kohe üks kell silma. Hinnasilt oli peidus ja loetamatu, palusime müüja abi. Hoidsin hinge kinni, et hind ikka mulle vastuvõetav ka oleks. Mul polnud selliste tavaliste seieritega kellade hindadest õrna aimugi. Täiesti tume maa. Ja kuidas ma ütlesn Stenile, et sorry, aga ma ei saa sellises hinnaklassis kella lubada. Muidugi ega ta saab ise ka rahanumbritest väga hästi aru ja ma usun, et kui see oleks hingehinda maksnud, oleks ta loobunud. Aga minu meeldivaks üllatuseks maksis kell 37 eurot. Ok, kassas makstes selgus, et tegelikul 39, aga täiesti okei hind ja Steni üks unistus oli täidetud.

Järgmine pood, mis Metele meeltmööda oli, oli Apollo. Tema soovis raamatut. Lahkusime me sealt poest nelja raamatuga. Mete valis endale kaks sporditeemalist raamatut- Kaia Kanepi "Reketiga tüdruk" ja Ott Kiivikase "Visa hing". Sten valis raamatu, mis mulle oli juba ammu Maksimarketis silma jäänud ja ma kohe arvasin, et Stenile võiks see raamat meeldida. Tol korral ma seda osta ei raatsinud, nüüd aga ostsin ma selle Steni heakskiidul ära. "Sportlase toitumise käsiraamat" oli see. Ma olen ikka natuke uhke ka oma laste valikute üle:) Ja mis eriti head meelt teeb, nad loevad neid raamatuid:D

Hüppenöörid said ka kõik endale - Sten ja Meena juba nädala eest, nüüd ka Mete. Jaskarile ja teistele suurematele pereliikmetele saab kingituseks elamuskink. Turvalisuse huvides sellest ma praegu ei iitsata, hiljem, kui asi juba toimunud on ja oleme "jäljed" teinud:D

Ja nii see raha pudeneb. Aga jõulud on ju korra aastas ja eks siis ongi kulutused suuremad. Vaevalt keegi suudab vastu panna kinkide tegemisele kallitele inimestele. Ja kui ma tõesti tahan südames neid kinke teha, siis ei saa küll kätt ette panna. Lihtsalt tegemise pärast ärgu neid kinke parem olgu.

Kingiteema on meil peres praegu väga aktuaalne. Meena näiteks oli täna väga solvunud, et talle kingid eile ja juba varem kätte on jagatud. Tal on täna nimelt sünnipäev ja ainuke kink, mis ta reaalselt täna sai, oli issilt. See oli juba varem pakina kohale tulnud ja hoidsin seda tänaseks. Minu kink Meenale tänase seisu jutuga üldsegi ei meeldinud. Teda juba elamustega ei võlu, tema on selline materiaalne. Suvest saati käib tal üks iPhone´i jutt. Kõigil on ja temal peab ka siis olema. Selline loogika on tal. Elamused võivad olla, aga iPhone peab ka lisaks olema. Õudneee...

Tänaseks on meil fotograafilt pildid ka käes, millest mõnda ma tänase tähtsa päeva puhul näitan ka. Head vaatamist!

Fotod: Kati Märdimäe Photography; MakeUp & Hair Liisi Mokrik







Õe-venna pilt ka:)



12. detsember 2017

Jõulud ja jõulutunne

No pole veel jõululainele sattunud. Paljud lörtsivad selle jõulutunde juba eos ära, kui levitatakse novembri lõpus oma ehitud kuuski. No kamoon inimesed. Kui nii edasi läheb, milleks siis veel vaielda selle üle, kas abielu peaks olema naise ja mehe vaheline asi? Saan aru, et ajad on muutunud, aga midagi võiks ikka pühaks ka jääda.

Seega...suure rutuga ja Meena tungival soovil sai lausa ekstra vahetult enne 1. adventi Konsumist Jõulukalendrid ära ostetud. Mida odavam, seda parem. Lihtsalt, et oleks hea järge pidada, millal Jõulud käes ja et oleks hommikuti aknake, mida avada ja suu magusaks teha. On olnud muidugi ka hommikuid, kui see täitsa unustatakse. Elu on niivõrd kiire ja ma olen ikka poeskäikudel alati mingeid pisikesi maiustusi ka varunud. Noh et päkapikud või nii ka ikka käivad vahest. Mete on eriti agar igal hommikul küsima, kuhu see päkapikk siis täna jääb, kas ikka tuleb ka või:D No käib ikka, isegi Jaskaril.

Eks ma olen ikka juba paar aastat plaani pidanud jälle ise ka üks advendikalender meisterdada. Oleks siis aegsasti Aliexpressist igasugu lahedaid pisikesi vidinaid tellinud, aga see plaan on siiani teostamata jäänud. Lapsed kasvavad enne suureks, kui mina sellise laheda kalendriga valmis saan. Meena meenutab ikka heldimusega seda riidepuu kalendrit, mille ma paar aastat tagasi valmistasin. See oli tema jaoks tol ajal nii vahva elamus. Stig just tunnistas, et tema ei mäleta seda asja. Nii et 2- aastastele ei ole mõtet sellist komejanti korraldada.

Kingitused. No ma olen mõelnud selle peale. Olen isegi nii õhinasse läinud, et olen Hansaposti lahti teinud. Siis jälle meenub, kui palju jama sealt tellimisega alati on. Ema ikka tellib sealt ja valgustab mind. Kulleritega pidi paras peavalu olema ja kauba ootamisega sama lugu. Siis olen jälle käega löönud.

Ma enamvähem tean kõigi laste soove. Need on päris kallid ja rahaline seis pole ka kiita. Saaks jah krediitkaardiga kõigi soovid täita, aga kas see on just kõige mõistlikum plaan. Niipalju kainelt olen ma suutnud mõelda. Iseasi, kui midagi kuskil oleks siga odav, siis oleks see mõeldav. Aga asjad on tihtipeale nii ülehinnatud, et midagi ostma hakata. Ebayst tellimisega olen ka juba totaalselt hiljaks jäänud.

Kui Must Reede oli, siis endale sain ma kingi tehtud. See pole küll siiani veel minuni jõudnud, aga kiiret pole. Oi kui kaua olen ma linasest voodipesust unistanud ja olen ikka pea sadat eurot kalliks pidanud. Mustal Reedel aga oli H&M-is seesamune 100 eurone voodipesu -25% ja ilma postikuluta. Ma ei mõelnud ka, tegin selle ostu ära. Rõõmu pikkadeks aastateks:)

Kuusega on meil ka sel aastal pisikene probleem - pole kohta, kuhu see panna. Eelmisel aastal oli hea, köögis oli äsja remont valmis saanud ja köögimööblit veel ei olnud, ruumi oli maa ja ilm. Sel aastal, kui tahame kuuse tuua, peame midagi välja viskama selleks ajaks. Sten tahab väga, et kuusk tuppa saaks. Tal olevat isegi välja vaadatud juba see kuskil. Ma arvan, et saab ka. Aga siis ikka õigel ajal, nagu kombeks:)

Praegu olen ma selliselt meelestatud, et teeme ka korraliku jõulusöögi - seapraad, hapukapsad, verivorst, kõrvits jne. Söögilaua tõmbame ka lahti, paneme pidulikuma laualina ja istume oma soojas kodus koos perega ja vahime telekat. Kujutan juba ette, milline kaklus puldi pärast kogu aeg käib. Olgu siis jõulud või argipäev.

11. detsember 2017

Rõõm ja mure käsikäes...pigem ikka mure

Ma siin löön arvutis aega surnuks, loen oma blogipostitusi, meenutan vanu aegu ja pean ütlema, et mul on täitsa lahe blogi. Ma ikka kuradima naljakalt kirjutan ja ise ka loen huviga. Ei mäletakski muidu, kus käidud,mida tehtud ja kuidas asjadest mõeldud. Silma jäi pidev raha probleem. Ei tea kas ainult minul on see probleem või on teistel inimestel samad probleemid? Võrreldes eelmise aastaga saame raha ikka kõvasti rohkem, aga ikka on vähe. Ma saan aru, et kulutused on kasvanud, aga rahaga ümber käimine on ka ikka alla arvestuse. No ei oska elada. Vigu on ka muidugi sees, parandan ikka ära, mis silma jäävad, aga jah...

Vahepealsel ajal, kui blogi kõigile suletud oli, olen ma põrgust läbi käinud. Mõni nõrgem isend oleks juba alla andnud, aga mina veel eksisteerin.

November on olnud kohutav kuu. Ma mõtlesin eelmise aasta selle aja peale, kui meil siin sajaga remont käis, külm tuul puhus sisse, maja oli paksu ehitustolmu täis, tegin tööd kasukas seljas. See oli kõik kuke pea võrreldes sellega, mis selle aasta novembris kõik juhtunud on. Iga kell oleks veel ühe kapitaalremondi ära kannatanud.

Mis siis nii hullu juhtunud on. Eks kõige rohkem lähevad igale emale korda tema lapsed. Väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. See ütlemine peab täitsa paika. Jutt siis kõige vanemast. Keegi ei märganud tema appikarjet enne, kui asi juba hull oli ja ta soovis ise, et teda Jämejalga pannakse. Sain minagi seal paaril korral külastusel käia ja no on kurb koht. Omaette kogemus sellisesesse kinnisesesse asutusse sattuda. Mis elu inimesed elavad.

Nüüd on asjad muidugi nii kaugel, et töö juures ütles ta oma töösuhte erakorraliselt ülesse, palgad-lõpparved on kätte saamata ja tuleb minna vaidlema töövaidluskomisjoni. Päris pingeline on kõik see olukord, eriti kui pean ise normaalseks jääma ja oma tööd hästi tegema, et asi veel hullemaks ei läheks. Eks minu töö juures tekkisid ka just sel ajal, kui ma niigi viimasel piiril juba olin, mõningased nägelemised minu aadressil, mis mulle eriti õõvastavalt mõjusid. Olin ma ju päris kergesti haavatav. Aga neelasin kõik alla ja teen oma tööd sama tublilt ja usinalt edasi, sest see pole koht ja aeg, kus veel mingeid jamasid tekitada.

Kirss tordil oli, kui ma Tartu Tööinspektsiooni maja juures parklas oma auto ära mõlkisin. Võin ainult jumalat tänada, et selleks ajaks oli mul juba Kasko paar kuud peal olnud ja omavastutus on 190 eurot. Isale on see nii hirmsasti mõjunud, et pole teda juba paar nädalat näinud. Ta ju iga kord, kui siin käis, vaatas ikka auto garaazhis üle, nagu oleks see tema ainumas lapsuke:) Ja nüüd siis mina rikkusin autol ajaloo puha ära. Mida iganes see tähendab. Ah, juhtub, midagi pole teha. Peaasi, et pereliikmetega kõik enam vähem korras on ja loodame, et asjad lähevad paremuse poole.

Muidugi paneb mind veel nördima, kuidas Meena kehalises kasvatuses lihtsalt kahe saab, huppenööriga hüppamise eest. Ma ei kujuta seda asja ette. Krt, meie lastena kasvasime üles hüppenööride ja kummikeksudega. Et Sten niikuinii jõuludeks omale hüppenööri soovis, ostsin kohe Meenale ka ühe, aga ta ei tunne selle vastu mingit huvi. Ei, ärge arvake, et ta ainult nutiseadmetes istuks. Need on kõik juba ammuilma kokku korjatud ja kindlas kohas. Jah, on küll lapse ahistamine, aga igal asjal on mingi piir.

Üks rõõmu tegev asi on ka. Stig on enda jaoks avastanud Lego klotsid. Meil on neid juba Jaskari ajast kogunenud ja päris palju. Toa põrandad on Lego kihi all, aga peaasi, et laps ehitab kogu aeg. Äärmiselt teretulnud tegevus.

091217

Hommikusööki pakuti hotellis alates kella 8-st. Meie pidime järgmises kohas e. siis Leoki Ilusalongis olema 10-st. Mina avasin silmad juba enne kuute. Küll tahaks ka vahest kaua magada saada, aga pole harjunud. Uni läheb lihtsalt ära. Olgu siis tööpäev või nädalavahetus.

Et aega oli küll, vedelesime niisama voodis mõnda aega. Mis sa seal toakeses ikka niiväga muud teed. Meena oli õhtul toa korda ka teinud vahetult enne voodisse minekut, nii et mul andis oma riideid ja asju otsida, kui tegutsema hakkasime. Olin kõik käe-jala juurde jätnud, aga nüüd olid kõik asjad kokku korjatud, et kord ikka majas oleks. Selles suhtes on Meenal silma, ei ole nii, et elab nagu notsu. Tahab ja oskab enda ümber sättida.

Oh kuidas ma jumaldan hommikusööke, kui need on külluslikud ja sinu jaoks valmis tehtud. Hästi mõnus on istuda maha ja lihtsalt toitu nautida. Tavaliselt muidugi sellistel puhkudel ei jõua eriti palju süüa ja lapsed on sellised, kes vaid nokivad ühtteist. Kahju kohe. Meena  ja Stig on juba nii asjalikud, et nemad jätsid minu hommikusööki nautima ja ise läksid ära hotellituppa. Väga vastutulelik neist igatahes.

Niikaua kui mina rahus hommikust sõin, leidsid lapsed omale meeldivat tegevust


Kui me ilusalongi otsima asusime, püüdis Meena minult välja peilida, mis juhtuma hakkab ja mis üllatus see on. Kui me juuksurisalongi trepist üles läksime, arvas Meena esiti, et viin teda juukseid värvima. Aga täitsa vale vastus oli see. Siis oli aeg, kui pidin teda natukene valgustama, sest kui meikar küsis temalt mis ja kuidas, siis Meena ei osanud A-d ega O-d õelda.

Mulle tundus, et Meena oli päris üllatunud, et temaga midagi sellist juhtuma hakkab, nagu meikimine professionaali poolt. Eks ta pani ühtteist tööprotsessist ka kõrva taha ja nägi, kuidas tegelikult see meikimine käib. Stigi nina tupsutati ka natukene, et ta õe kõrval pildil päris punapõskne välja ei näeks. Kontrast oleks kohe näha olnud. Stigil polnud selle vastu midagi, isegi soengut lasi väheke geelitada.






Sellise soengu Meena oma vaimusilmas ette nägi ja sai
Selline soeng ja meik läks maksma 20 eurot. Täiesti okei minu arust, kui arvestada lapse säravaid silmi ja elamust.

Pildistamine pidi toimuma Võru külje all ühes külas. Kus täpselt, kas metsas või jumal teab kus, polnud minul aimugi. Kui olime küla keskusesse jõudnud, võtsin fotograafiga ühenust, et edasisesd juhised saada. Ja kui Meena kuulis, et suuna võtame metsa poole, hakkas ta pehmelt õeldes marutama. Nagu mingi diiva ma ütlen:D Selline tunne oli, et hüppab alt ära ja asi jääb katki.

Jõudsime siis ühe kena maakodu hoovile, Võrule omaselt kupliline maastik, ümberringi mets. Kenasti korras hooned, kõik hoolitsetud ja tip-top. Meid võeti sõbralikult vastu ja siis Meena leebus ja nägi asja helgemat poolt. Fotograaf võlus Meena kohe ära ja nende koostöö sujus väga kenasti. Vahepeal võeti Stig ka kampa, et tema ka ikka mõnele pildile saaks ja nii ta läks. Sealsamas oli ka Stigi ealine poiss, kellega Stig kohe sõbrustama hakkas ja koos kelgumäele kihutati.

Niipalju kui mina oma silmaga kiikasin, siis tehtud pildid pidid küll päris head välja kukkuma. Näinud ma neid muidugi veel ei ole, aga tunne on hea. Meena sai kaamerast juba mõnda kiigata ja oli ka väga rahul.

Neid isehakanud fotograafe on tänapäeval terve ilm täis, seega võrdlusmoment on täitsa olemas.

Kõik minu pildid nii siin kui Instagramis on klõpsitud telefoniga, nii et need ei kannata nii või naa mingit kriitikat. Saate lihtsalt natukene aimu, mis ja kus:)

Jääme siis pilte ootama, mõnda jagan vast siin ka.

10. detsember 2017

081217

Nagu lubatud, siis kirjutan meie järjekordsest sünnipäevareisist. Sel korral oli järg Meena käes. Meil toimub neid reise õige tihti, sest liikmeid peres on palju ja kõigiga olen enamvähem püüdnud midagi suuremat või väiksemat ette võtta.

Siinkohal meenub kohe Stigi sünnipäevareis, mida ikka aegajalt naljaga pooleks meenutame. Tema on selline "vend", et autosõit mõjub talle uinutavalt ja kuna ta on alles üsna pisike ja rõõmustab pea iga asja üle, siis tema sai oma reisi Ruhja (ca. 16 km meie kodust). Kui olime üle piiri saanud, siis tema juba magas. Ruhjas ajasime ta üles, seiklesime oma seigad ära, autosse ja varsti Stig jälle magas. Temaga oli lihtne.

Meena on aga juba sellises vanuses, et teda juba nii lihtsalt ära ei peta. Et ta mulle hommikust õhtuni oma reisijutuga pinda käima ei hakkaks, hoidsin ma suurema osa oma plaanist saladuses. Niipalju ma poetasin, et linn, kuhu me läheme on Võru. Võru, kus ta mitte kordagi varem käinud ei olnud ja ega minagi olin seal käinud kauges minevikus.

Plaan nägi ette, et Meena saab sünnipäevakingiks pildistamise koos eelneva meigi ja soenguga. Ta on ilumaailmast väga sillas alati olnud ja ma aimasin, et see võiks talle meeldida küll. Aga see osa jäi saladuseks. Ta püüdis küll ära arvata, aga midagi sellist ta oodata ei osanud. Ta teab küll, kui vastu ma sellistele asjadele tegelikult olen. Alati pahandan, kui ta oma ilusat näonahka mingi mõginaga kokku plötserdab ja punaste huultega mu silme alla ilmub. Oma eelmisest taskurahast ostis ta salaja mingisuguse tooniva shampooni ja oli seda siis katsetanud sel ajal, kui kõik juba voodis olid. Hommikul siis selgus tõsiasi, et ta on oma juuksesalgud lillaks värvinud. Selline naaskel on ta. No ei kõlba sellisest vanuses lapsel värvitud juustega ringi kõndida. Täiesti maitsetu ja kahjustab vaid mainet. Nii ma talle selgitasin. Siis tuli ta mu käest küsima, mis asi see maine on on ja kuidas mul minu mainega on. Nojah, mis siis ikka. Pidin tunnistama, et minu mainet pole ollagi, see juba ammu kahjustatud.

Pildistamise idee sain Facebookist, kus nägin ühe fotograafi töid. Need olid pildid Meena ealistest tüdrukutest, kes olid väga armsaks meigitud, kenade soengutega ja vahvasti üles pildistatud. Võtsin fotograafiga kohe ühendust ja panin aja varakult kinni.

Hiljem ma küll muutsin oma broneeringut, sest selgus, et mitmed jõulupeod langevad samale päevale ja läheb liiga tihedaks. Reisi tegime ära nädal varem planeeritust ja nüüdsek on see tehtud.

Meil on kujunenud nii, et sünnipäevalaps võib valida, kelle ta kaasa võtta tahab. Ei pea, aga võib. Meena oli nõus Stigi kaasa võtma, kuigi iga kord kui nad kaklesid, ähvardas ta Stigi koju jätta.

Kuna Võru on minu jaoks üsna tundmatu maa, lumi sadas ka veel maha ja ma olen üsna tundlikuks muutunud igasuguse riskantse tegevuse suhtes, siis ma hakkasin nädal varem mõtlema, et oleks mõistlik reedel juba kodust lahkuda, hotell Võru kandis võtta ja hommikul kohe sündmuspaigal olla.

Nii ma siis hakkasingi maad uurima, et kus ja millised hotellid leiduvad. Eestis polnudki varem mingit hotellikogemust varasemast ajast ja kuna odavamat masti hotellidega olid mul omad mitte eriti vaimustavad kogemused, siis vaatasin natukene kõrgema otsa pakkumisi kui pelgalt 40 eurot öö.

Viimane Riia hotell oli meil võetud hommikusöögiga ja soodsam. Kohapeal selgus, et selle odava hinna tingis hommikusöök, mis koosnes ühest sarvesaiast ja kohvist. Midagi sellist polnud ma varem kohanud. Lootsin ikka natuke enamat.

Nii ma siis veeretasin ja veeretasin neid majutuskohti Booking.com-is. Käes oli juba reede hommik. Lootsin ikka, et satun mõne eriti hea viimase hetke pakkumise peale, aga ei. Aeg hakkas juba napiks jääma ja tuli otsustada. Paremad kohad olid juba kõik muidugi välja müüdud, aga sõelale jäi Georgi hotell, mis polnudki üldse paha. Kahene tuba maksis meile 67,50 ühe öö eest koos hommikusöögiga.

Hotelli jõudsime kuskil 6 paiku õhtul. Kui Meenal oli algul kõva plaan kohe minna linna kaubandusvõrku uurima, siis hotelli jõudes tema jutt muutus. Hotellis oli nimelt mini-SPA ja ujumisriided olin ma ettenägelikul kotti poetanud. Hotelli külastajatele oli SPA kasutus 5 eurot, alla 12- aastastele lastele tasuta. Asi oli otsustatud. Saime retseptsioonist hommikumantlid ja sussid, panime end hotellitoas ujumisriietessse ja läksime SPA-sse. Minul oli see esimene kord, kui Abja nn. SPA välja jätta. Meena oli issiga suvel ühes Poola hotellis ööbinud, kus oli kraad kõvem SPA, kui Georgis. Seega tema oli juba vana kala.

Olime SPA-s ainukesed. Mõnus pisike rahulik kohake. Mullivann oli nelja kohaline, täpselt paras meile kolmele. Mõnulesime seal soojas vees. Siis proovisin mina kõik kolm sauna ära - aroomisaun, aurusaun ja Soome saun. Pidin natuke pettuma. Kui ma kodus saunas käin, tungib kuumus ikka kontidesse. See seal elektrikeristega oli rohkem selline lapse mäng. Ühke küll, aga effekti polnud.

Peale SPA-d läksime ja panime ennast viisakalt riidesse, et minna hotelli restorani õhtust sööma. Kui juba kodust on välja tuldud, siis koonerdada ma ei kavatsenud, et hotellitoas toidupoest kaasa ostetud toitu süüa.

Oli selge, et ega Meenast suurt sööjat ei ole. Tema tellis omale shokolaadikoogi laimivahuga ja Creme Brulee. Jah, lugesite õigesti, kaks magustoitu. Ta armastab magusat.  Stigile tellisin omal käel lasteprae kanafilee kartulipüreega, endale ahjulõhe lillkapsa carbonaraga ja läätsedega. Ja nüüd see kõige jubedam, mahlad. Lastele ma pidin midagi juua tellima. Mahlaklaasi hind oli 1,40 ja mina, kui väga hinnatundlik mõningates asjades, arvestasin kohe, kui mitu pakki mahla ma poest selle kahe klaasi mahlaraha eest saaksin. Päris jube, mis hinnad ikka on. Ja päris 100% mahla seal pakkumises ei olnud, kui välja arvata värskelt ptessitud mahl, mis maksis juba üle 3 euro klaas. Pidime leppima mingi täiesti tavalise suhkrust küllastunud segumahlaga. Hiljem märkasin, et ettekandjad kõndisid ringi ka maitsevee karahvinidega, aga siis oli juba hilja meie lauda ka üks selline paluda. Vesi on alati ikka parim jook meie peres.

Toit oli maitsev. Toodi üsna kiiresti lauda ka ja kui mõni laps vahepeale tüdimusest lauast ära kõndis, koristati pooleliolev toit kohe lauast ära. Pidi valvas olema:) Mina olin siis see "siga", kes laste jäägid ära sõi, seega kõhu sain ma mõnusalt täis.

Varsti oligi kell sealmaal, et oli aeg tuppa minna ja magama sättida. Mis seal ikka. Seinad kostusid küll läbi, aga kes magada tahavad, need magavad ja kuule midagi. Meie magasime.

13. september 2017

Reh

Kes mäletavad, kuidas ma siin kuulutasin, kuidas Meena ja Stigi issi lubas Sotsiaalkindlustusametile tasuda riigi makstud elatisabi, mida me topelt saanud olime (minu eest), siis mina ausaltõeldes, tundes natukene seda inimest, imestasin (olin meeldivalt üllatunud). Kirjutasin sellest siin (LINK).

Paar päeva tagasi sain Sotsiaalkindlustusametilt meili, kus paluti laste isaga kontakteeruda ja talle nende nõudmist selgitada. Ei tahtnud nad hakata teise keelde seda tõlkima. Meie poolt aga oli asi juba selge, eriti minu poolt. Aga kuna laste isa sellise suuremeelse ettepaneku tegi, siis oli minu süda selle koha pealt rahul kuni selle meilini. Hoop ei olnud õnneks väga tugev, sest midagi sellist oli vabalt oodata. Nii ma siis kogungi ennast, et see summa ära tasuda. Laenu igakuised tagasimaksed on selle kõrval naljamäng. Nii et kui ma ükskord olen oma kohustused täitnud, pole elul väga vigagi. Laste isa aga tegi ennast küll lolliks minu silmis. Oligi kõik, mis ma õelda tahtsin:)

8. september 2017

Kuidas asjadel on kombeks ise laheneda

Ma jälle hakkan oma autojuttudega pihta. Kellele tited, kellele autod - kõigil omad mured.

Igatahes alati, kui ma autoga kodust välja sõidan, kardan ma nii hirmsasti nii metsloomi, kive kui ka joodikuid ja igasuguseid kobakäppi. Kunagi ei või teada, millal kellelgi mõistus otsa saab. Ega ma ise olen ka selline kahtlane tüüp. Vahest jään unistama ja alles siis märkan, et krt, ma sõidan ju. Pole tähelegi pannud, kuidas kilomeetrid lendavad. Ja üldse olen ma suht pilves kogu aeg. Eks vanadus teeb ka oma töö. Seepärast olingi mures, et mul pole ju veel Kaskot. Ma lihtsalt pole tahtnud nii keeruliste asjadega tegeleda. Ma vana tuntud asjade vältija, millega ma tegeleda ei taha. Tankimist ka väldin igal võimalikul juhul, eriti kui ilma ka veel sitt on.

Siinkohal ongi kohe hea ära rääkida lugu, kuidas ma ekstra Lätis tankimas käisin. Hakkasin tanklale lähenema ja püüan siis omale selgeks teha, kuidas ma küsin 15 liitrit diislit. Rahaga oli jumalast kitsas, seega piirdusin sellise tilgaga. muruniiduki bensiini oli ka 5 liitrit vaja. 5 vene keeles on lihtne, kein Problem:) Aga 15-ga läks asi juba keeruliseks. Lõpuks oli asi nii, et kui ma autot tankisin ja 15 liitrit juba jooksnud oli ja tankur seisma ikka ei jäänud, muutusin ma juba murelikuks. Oh jumal, siis hakkasin vaikselt taipama. Läks vähe lappama. Olin 50 liitrit kütust ostnud. Jumal tänatud, et kaardil niipalju vahendeid oli. Mis sest, et mul auto paak mingi ca. 41 liitrit mahutab. Vat siis oli jama majas.

Nihkusin siis oma olematu vene keele oskusega müügiputka juurde, et asi kuidagi ära klattida. Müüjatädi sai enamvähem kohe asjale pihta ja tuli oma putkast välja, et mulle prügikastist mõni plastmass kanister otsida. Mida polnud, seda polnud. Olid ainult aukudega mudelid.

Kuna ma kodust eriti kaugel ei olnud, helistasin emale, et ta kanistritega kohale lendaks. Et ma ostsin siin hulgi diislit, mis sest et söögiraha enam ei jäänudki:D Seega on mul nüüd paak täis ja kaks lisakanistrit ka veel, aga pole kuhugile sõita.

Nüüd aga nende kitsede ja kivide juurde. Täna tehti mulle asi lihtsaks. Helistas pank, kes mulle laenu andis. Uurisid, kas laenausaamine sujus hästi ja kas auto olemas. Lepingu järgi pidin auto ARK-is 30 päeva jooksul enda nimele registreerima laenusaamise hetkest. Sellega olin ma suurepäraselt hakkama saanud.

Ja siis mulle Kaskot pakutigi, laenuandja panga poolt. Vahest on hea, kui helistatakse ja midagi asjalikku pakutakse. Mingeid tablette ja Aili Paju raamatuid oskan ma ise ka otsida, kui mul neid vaja on.

Uuriti siis minu vajadusi, küsiti auto hinda ja tehti pakkumine. Nendepoolne auto väärtus minu imestuseks oli 20 020 eurot. Tegin ikka kuradima hea diili küll. Valikus on siis kaks paketti - Eliit ja Standard, vastavalt siis 47,78 eurot ja 40,80 eurot, kuu siis, mitte aasta. Hinnavahe pole märkimisväärne, seega läheb loosi Eliit. Nüüd siis veel vormistamise küsimus. Mul on tunne, et see pole vaid rahakanne, vaid tuleb veel tükk mäsu, enne kui sellega ühele poole saab. Eks näis.

Lõpuks suudeti mulle Kuldkaart ka pähe määrida, mis hõlmab ka kogu pere reisikindlustust. Tangi vaid Eestis pool paaki kütust ja reisikindlustus hakkab kehtima. Ja seda mingi 4 euri kuus kaardihooldus tasu eest, kaks esimest kuud tasuta. Algul ei tahetud laenu anda, võitle siin mitme pangaga, nüüd on eriti heldeks läinud:)


7. september 2017

Mitte eriti positiivne tagasiside


Nüüdseks olen ära käinud auto esimeses hoolduses ja kirjutan oma kogemusest. Lisaks hooldusele tellisin ka pagasimati ja porilapakad - isa soe soovitus, muidu pidi auto kuidagi alasti välja nägema ja eks neil porilapakatel on ikka mingi kasulik funktsioon ka.

Palju see lõbu mulle maksma minna võis, polnud mul aimugi. Raha ma laenasin, sest no tõesti, näpud ikka sajaga põhjas kuu lõpus. Meeletud väljaminekud on olnud ja no hooldus oli vaja ära teha varem või hiljem. Kilomeetrid muudkui jooksid peale.

See hoolduste süsteem on ka minu jaoks üsna ähmane. Küsiti, mis hooldust soovin. No kust ma tean. Mina oleks soovinud ainult õlivahetust, aga kuna auto on garantiiga, siis on vaja teha veel igasugu nipet-näpetit - pidurid lahti võtta, salongifilter vahetada, uksed õlitada, pirnid (lambid) kontrollida jne. Kella palusin ka õigeks panna. Kui isa küsis, miks kütusefiltrit ei vahetatud, siis no ausalt öeldes ega ma ei teadnud. Ja põhiline isa soov oli, et kõik mis välja vahetati, pidin paluma endale kaasa panna. No vana õli ja filtrid, et ikka näha oleks, et asjad on vahetatud. Paranoia. Arusaadav, ega sa ise ju midagi ei näe, mida su autoga tehakse ja kas üldse tehakse. Ainuke asi, mida näed, on raha kasseerimine.

Viisin auto kokkulepitud kohta ja sain selle kätte 2,5 tunni pärast. Arve oli ca. 360 eurot. Eks ma umbes millegi nii suure summaga arvestanud olin ka. Kohe hakkasid silma tolmused näpujäljed porilapakatel. Väga näotu. Otsisin kotist pabertaskuräti ja püüdsin natukene puhastada. Autosse minnes panin tähele õli pritsmeid ukse polstritel. Selline uhke esindus ja üle antakse selline räpane auto. Kujutasin kohe ette, millised määrdunud tehnikud on autot näppinud. Hoidsin oma suu muidugi kinni, tagasihoidlik, nagu ma olen. Ainuke asi, mida ma küsida julgesin, oli kellaaeg - kas see ikka õigeks sai. See töö oli tegemata, aga kohe kiirelt organiseeriti teadja mees kohale ja kell sai õigeks. Seaded olid kõik inglise keele peale krutitud, millest mina mõhkugi ei jaga. Need said ka tagasi saksa keele peale ja sellega oli minu hoolduses käik lõppenud. 20 000 km hooletu, siis tuleb korrata.

Kui ma siis isale oma nõrdimusest rääkisin, ütles tema, et sellist autot ta küll vastu võtnud ei oleks. Temale on eriti hell teema, kui autot niimoodi rüvetatakse. Oli mis oli, mina kuskile õiendama küll ei oleks läinud.

Paar päeva tagasi potsatas minu postaksti e-mail, kus paluti tagasisidet minu teeninduskogemuse kohta. Minu võimalus. Asusin kohe küsitlust täitma ja panin kõik oma mured kirja ja saatsin ära. Eile helistab võõras number. Selgus, et autoesindus ja nad soovisid teada, mis siis tegelikult minu rahulolematust põhjustas. Seletasin lühidalt ära ja mind tänati tagasiside eest. Siis teadvat nad, mida paremaks teha ja kuidas oma tehnikuid suunata. Ok, olin natukene üllatunud, et niimoodi kohe laivi lennati. Siis viimasena kõlas lause, et nad pakuvad mulle kahjutasuks tasuta auto pesu. Olin ikka täitsa pahviks löödud. Meeldiv, kuidas ikka pingutatakse:)


23. august 2017

Tampooni vahetamas

Esmaspäevaks oli mul aeg tampooni vahetuseks. Kus see tampoon oli või kuidas see välja nägi, polnud mul aimugi. Kabineti uksel vaatasid mulle vastu hoopis teised nöod, kui operatsiooni päeval. Oligi nii nagu ma kahtlustasin, suvalised vene "turumutid" kõrvalt turuplatsilt olid minu operatsiooni läbi viinud ja mind niivõrd ära retsinud, et siiamaani taastun. Selline oli mu esimene mõte.

Uus tiim arste pärisid, mis mureks ja kuidas nad aidata saavad. Ukse lävel ma siis viisin neid lühidalt asjaga kurssi. Et mul on üks tampoon kuskil ja seda oleks vaja vahetada. Eesruumis istunud daam muigas selle peale ja mina astusin kergendatult kabinetti.

Paluti jalanõud jalast võtta ja tooli istuda. Andsin eelmisel korral ununenud saatekirja, mille üle arst väga rõõmustas. Pidi olema äärmiselt tähtis dokument. Kurtsin kohe ka väga viletsa enesetunde üle ja et ma ilma valuvaigisteta elada enam ei saagi. Ajasin suu lahti ja hakati siis seda kurikuulsat tampooni eemaldama. Mina ei saa aru, kus kohas ta seal suus oli. Mina seda igatahes ei tundnud. Eemaldades tundsin kerget valu, aga et olin kodus eelnevalt kaks valuvaigistit võtnud, polnud asi nii hull. Tundus, et mul on seal õmbluste all mingi urg, kuhu saab tampooni edukalt panna. Eemaldatud tampoon oli arsti sõnul väga ilus ja haav ka väga heas korras. Pandi uus, aga natukene lühem tampoon rohuga sisse, et seal midagi luustuma hakata saaks tasapisi. Tagasipanek käis eriti lupsti, ei midagi hullu.

Arst pakkus mulle välja, et kui ma ennast ikka väga kehvasti tunnen ja peavalud on, et ta kirjutab mulle tugevamat valuvaigistit, mida tohib korra päevas võtta. Valud pidavat olema seotud kolmiknärviga. Ma keeldusin, sest saan käsimüügiravimitega hakkama küll. Haiguslehte pakuti ka, aga seda ma ka ei tahtnud. Töö on siiski number 1 minu jaoks. Väga toredad arstid olid igatahes minu üllatuseks, kes isegi mingit tasu ei küsinud sel korral. Reedel on jälle visiit sinna samasse, eks näis, kes mind sel korral vastu võtavad. Siis eemaldatakse niidid ja kui peavalu pole taandunud, saan antibiootikumi kuuri.

21. august 2017

Asi pole õige

Et ma ema kaasa olin võtnud juhuks, kui ise pole peale sellist retsimist võimeline enam sõitma, siis minu enesetundel polnud üldjoontes häda midagi. Rääkida, vatitups suus, oli küll natukene ebameeldiv ja lõualuud olid valusad, aga kõva tuimestus oli peal, nii et saime veel poest 10 liitrit piima võtta ja isegi Säästukas kannatas ära käia. Säästukas hakkab otsi kokku tõmbama ja tohutu tühjendusmüük olevat. Käisime siis oma silmaga vaatamas. Sissekäigu juures olid suured sildid -70% jne. Aga ega me peent kirja ei lugenud, tormasime kohe suurte korvidega sisse. Hakkasin kohe otsast konserve (ananassid, roheline hernes, maisisegu jne.) korvi laduma, kui juba soodsalt saab. Kassas siis suure õhinaga ootasin, palju alla käristati lõpphinnast. Uurin siis tshekki ja sentigi ei saanud letihinnast alla. Hakkasin siis reklaame uuesti uurima ja no selge. Alates mingitest kuupäevadest vastavad soodustused hoopis e. siis, kui pood juba heast-paremast tühi on. Oi ma olin pettunud. Ja ema traavis alles riiulite vahel, läks isegi uuele tiirule. Ma siis püüdsin talle kuidagi märku anda, et lõpetagu ära, mingit soodukat ei ole, aga ta ei pannud tähele. Helistasin talle siis kassade juurest, et ta ära lõpetaks selle eufooria. Selline lugu. Ise ma lootsin ploki 2 kg jahu osta tagavaraks, aga seda polnud isegi enam normaalse hinnaga saada.

Ega mul palju aega mööda poode kooberdada ei olnud. Töö ootas tegemist. Koju jõudes ma kohe tööle asusingi ja jumal tänatud. Olin ma oma tööga valmis enne magama minekut, hakkas jama pihta. Tuimestus hakkas vaikselt lahtuma ja mu pea kogu kupatusega hakkas hirmsasti valu tegema. Võtsin valuvaigisti sisse ja viskasin siinsamas kodukontoris voodisse riietega. Pere pisemad magasid kahekesi minu voodis. Mina olin rivist väljas. Lapsed teenendesaid mind vastavalt vajadusele - kes tõi vett, kes ulatas tabletid. Söönud olin ma tol päeval vaid hommikul ühe banaani ja õhtu hakul surusin tükikeste haaval veel teise banaani läbi suuprao, et rohtu päris tühja mao peale ei võtaks. See oli kogu lugu. Mete küll tegi õhtul mõnusa vedela mannapudru minule mõeldes ja pani mulle selle kenasti jahtuma, aga ma ei suutnud seda sööma minna. Hambapesu ma tol õhtul ei teinud, sest hambaari poleks suumulgust sissegi mahtunud, niivõrd valus oli kõik.

Öösel nelja aeg käisin WC-s ja sealt tulles poolel teel tundsin, kuidas külm higi peale tuli ja ma nõrkust tundsin. Õnneks sain köögi diivanile kohe pikali visata ja natukene koguda ennast. Siis vinnasin ennast uuesti voodisse teki alla ja püüdsin kuidagi ühel küljel magada, ila muudkui vajus suust välja. Jah, suht rõve ja abituse tunne. Ei ole lihtne see vanainimese elu.

Hommikul pidin jälle tööpostil olema. Aga olgem ausad. Tegin natukene tööd ja kui ma tundsin, et enam ei suuda, võtsin aga jälle valuvaigistit ja viskasin pikali. Siis kui parem jälle hakkas, tegin tööd ja nii kuni õhtuni. Näo üks pool oli juba kõvasti üles paistetanud, nägu oli lapergune. Hommikusöögiks sõin pool Mete tehtud pudrust ja see oligi enamasti kõik. Kaal näitas 65,1 kg.

Ma olin plaaninud minna Lätti autot tankima, aga sellest ei tulnud mitu päeva mitte midagi välja. Ma ei tahtnud midagi mõeldagi kuskile minekust. Prioriteet nr. 1 oli, et ma oma tööga kogu aeg järje peal oleks ja see oli kõik. Ülejäänud ajast magasin. nädalavahetusel pidin veel tööd tegema, aga ma ei suutnud arvuti ekraani jälle vahtima hakata. Paljas mõte sellest ajas mul juba iiveldama. Seega jäi mul juba nädalavahetusega väike tööjärg ette, millega ma täna järje peale sain. Täna pean veel natukene tööd tegema, siis olen omadega mäel. Nädalavahetusel oli mul juba nii hea, et pühapäev oli täiesti tabletivaba. Laupäeval leidsin endas niipalju jõudu, et sain kasvuhoones päris palju tööd tehtud.

Ah jaa. Olen veel terve oma "paha olla"ajal vahendanud mingit treilerit Saksamaalt, et sellega kõik jonksu saaks - pidev kirjavahetus nii ühe kui teisega. Siis olen mehi kirunud, sest nad krt nii äpud on. No on tõesti. Üks meesterahvas tundis huvi minu müügis oleva WV Polo vastu. Uurib siis, et kus kandis auto asub. Teadsin kindlalt, et Taru on meist 100 km kaugusel ja ütlesin siis seda. Kus kukkus ohkima, et nii kaugel ikka, et kas ma ise Tartu kanti ei liigu. No tore küll, mina pean hakkama oma autot käima mööda Eestit pakkumas, sest keegi krdi "mees" peab 100 km liiga pikaks maaks. Häbi. Mehed krt. Ah...

Kui ma arvasin, et asi hakkab paremaks minema, siis tegelikult see nii ei ole. Täna pingsalt tööd tehes, oli mul vaja juba lõuna ajal jälle tabletti võtta, et peavalu ei tapaks. Asi pole õige.




17. august 2017

Vabatahtlikult "retside" kätte

Tunnen end täna juba suht inimese moodi. Väljanägemine pole küll kiita, aga õnneks pole mul vaja kuhugile rahva sekka minna, seega suva. Ja inimesena tunnen ma ennast ainult tänu tablettidele. Kui mõju kaduma hakkab, tuleb kohe meelde, kuidas kaks vene naist mu tarkusehammast suust välja kangutasid. Oh see oli jube. Kõik jutud, mida ma nõuka aja hamba eemaldamisest ilma tuimestuseta kuulnud olin, tundusid mulle natukene ülepingutatud, aga nüüd, peale oma üleeilset hamba eemaldamist, kujutan ma seda asja ette küll.

Mul on enne ka hambaid eemaldatud, üsna hiljuti ja peaks ütlema, et ei midagi hullu. Isegi võiks õelda meeldiv kogemus. Hiljem haava paranemine on olnud natukene ebameeldiv, aga täitsa talutav.

Raviplaan, mis mulle koostati, nägi ette ka ühe viltu kasvanud tarkusehamba eemaldamist. Minu hambaarst seda tööd ette ei võtnud, pidi olema kirurgi pärusmaa. Viljandis olevat vaid üks koht, kus sellist tööd tehakse, seega tuli aeg kirja panna. Järjekorrad olid pikad, ooteaeg oli kuskil 2 kuud.

Aega kinni pannes mainiti kohe, et see "lõbu" läheb maksma ca. 200€ ja kõik tuleb patsiendil ise tasuda. Ok, kui läheb, siis läheb ja kui peab, mis siis ikka. Pääsu pole, kui soovin oma hambad korda saada.

Ükspäev siis helistatakse ja pakutakse mulle varasemat kellaaega kui plaanitud oli. Jällegi, valikut polnud, tuli varem minna. Paluti ka kõht eelnevalt täis süüa ja sularaha kaasa tuua. Kummaline.

Võtsin veel ema kaasa juhuks, kui ma võimeline sõitma enam pole. Kabineti leidsime üles suure vaevaga, õnneks oli meil suu peas ja saime juhiseid küsida. Ukse taga istudes ja pingsalt kella jälgides hakkas asi imelik tunduma. Aeg oli juba üle läinud, inimesed kabinetis muudkui latrasid. Koputasid uksele ja uurisin asja. Mis krdi "laat" see seal käib. Tädikesed kohe vastu, et umbes kuhu te trügite, küll me kutsume. Ok, ma olen alati kannatlik olnud, kui ma tean, et kõik on korras ja ma ei oota asjatult.

Õige pea kutsuti mind sisse, paluti jalanõud jalast võtta ja kampsun seljast võtta. Operatsioonilina all pidavat umbne olema ja mul võivat palav hakata. Loomulikult olin ma saatekirja koju jätnud, see läks mul täiesti meelest, et mul selline asi üldse olemas on. Püüdsin siis ise seletada, mida ma sinna tegema tulnud olin. Õnneks oli neil minu hammastest ka pilt, kus ma siis näpuga viitasin, milline hammas eemaldada tuleb. Ok, see asi sai ka korda. Viskasin ühe allkirja (formaalsus, ilma niikuinii ei pääse), kus ma kogu vastutuse edasise eest enda peale võtsin.

Siis paluti mul tooli istuda, mind kaeti operatsioonilinaga kinni ja siis hakkasid nood kaks naisterahvast (pool venelased, pool eestlased) endid ja masinaid operatsiooniks kinni katma. Mina võisin lina alt vaid aimata mis seal toimub. Mulle oli vaid üks hingamis auk jäetud.

Siis hakkas see kõige hullem osa. Mulle süstiti suhu tuimestust. Iga natukese aja tagant küsiti minu enesetunde kohta. Ei, mul oli kõik korras. Uuriti, kas alahuul juba suriseb. Ei surisenud. Lubati juurde teha, kui vaja (tuimestust). Vist ei olnud vaja, aga ega ma ei tea ka mida nad seal tegid. Ühtäkki kangutati mu hammast. Ega mina enam mingit valu ei tundnud. Lasin neil tegutseda. Mingi aeg aga hakati mu lõualuid nii meeletult lahti suruma, et mu pealuust käisid meeletud valud läbi. Küll nad puurisid seda hammast, et tükk tüki haaval see kätte saada. Siis ütles neil puur ülesse, võeti mingi teine, mida oli vaja jahutada ja see oli sellise kärsahaisuga. Käis kõva möll, mu kolju sai paraja mahvi. Omavahel suhtlesid nad kahes keeles korraga, segi läbi, andis jälgida, et aimu saada, mis seis on. Igatahes lõpp saabus ootamatult. Ühtäkki aeti juba niiti nõela taha, mis mu nina kõditas, tehti mõned pisted ja oligi see õudus läbi. Täpselt selline tunne oli, et olin kuskil nurgataguses asutuses ja mingid suvalised mukitud mutid kõrvalt turult teenisid omale "lisa".

Mul lasti natukene toolis taastuda ja hinge tõmmata. Mul oli kananahk peal ja värisesin külmast. Kuuma polnud kuskil. Ise nad panid omale veel lisajahutuse tööle. Igatahes maksin oma 206€ ära, sain juhised, kuidas siis toimida, kui tuimestus kaob, mida ja kuidas süüa jne. Kuskile pandi veel mingi tampoon, mida on vaja esmaspäeval vahetama minna ja siis veel niitide eemaldamine. Nii et jama veel küll ja rohkemgi. Mis kodus juhtuma hakkas, kirjutan teinekord.