Küsimused mulle

24. oktoober 2014

Mida sisaldab minu käekott

Laotan ka kogu ilmarahvale oma käekoti sisu laiali. Natuke häbi on, aga no mis sellest. Elan üle. Kõik on eluks vajalik ja palju hullem, kui seda sisu kaasas ei oleks. Palju rohkem "mark" oleks, kui ma peaks oma tubakapakid ja sigaretid sealt välja kraamima. Nii et siin ta on...
 
Selline mahukas kott on mul igapäevaseks kasutuseks. See pisike kotike sanga küljes on mul tavaliselt auto võtmete tarvis, hea lihtne panna ja pärast leida, ei ole vaja kotisügavusest otsida. Sest kott on tõesti sügav ja sinna mahub ikka kõvasti kraami, vajadusel isegi toidupoe ostud, kui tagasihoidlikult ostan.
 
Pisike talisman ripub ka kotisanga küljes, tilisev. See on mälestus limusiinisõidust, mille said kingiks kõik ostuööl osalenud naised...kokku kuus lammast peaks olema kuskil ilma peal:)
See on siis igapäevane kraam minu kotis. Vahest, kui midagi kadunud on, siis valan kotisisu põrandale ja otsin. Momendil on kadunud magusa paprika pakk, mille ma oma mäletamist mööda ostsin, aga üles pole leidnud:( Mida ei ole, seda ei ole.

Rahakott, fotokas, kaks pisemat rahakotti igaks juhuks, tühjad patareid, mänguauto, üle 100 aasta vanune lusikas,Fisherman´s Friend pastillid, tühjad kilekotidmetallkarp delikaatse sisuga, kilekotike kullaga, patsikumm ja natuke soga ka.
Selles tikutopsis on kogu mu kullavarud - peaaegu ja alati minuga kaasas, juhuks, kui satun hätta ja kuld vaja rahaks teha :D Ma olen ettenägelik:)
 Lusikas aastast 1908. Kannan kaasas, et ära ei kaoks kodus. Ikkagi kindla koha peal.
See on ühe lukuga sisetasku sisu. See on selline kraam, mida igapäevaselt vaja ei ole ja kaasas nii igaks juhuks.
 Vanasti oli ikka üks mähe ka alati kotis, selle peaks veel lisama. Vsjo!

Laste "kasvatamisest"

Täna oli selline situatsioon, et ema-isa olid mul järjekordselt külas. Lapsed muidugi ülemeelikud, vanaisa mõllas ka veel kahe pisemaga ja püüdis neid nii naljaga pooleks ärritada. Kisa ja kära oli ülearu juba. Mind ajab selline asi loomulikult ka natuke närvi ja ma hakkan vaikust nõudma. Niigi kitsas, palju rahvast, vaja kiireid toiminguid teha, et külalistele süüa pakkuda ja siis selline korralagedus, et rääkida ka ei kuule omavahel enam.

Ema ütles mulle muidugi kohe ära, et sellepärast ma ei saa ja ei jõua midagi, et lapsed mul sellised sõnakuulmatud on. Pean kõik üksi tegema, lapsed istuvad külapeal ja mängivad, selleasemel, et kodus minuga võidu tööd rühkida. Nojah, eks nad ikka aitavad ka, kui palun, aga orjadena ma neid tõesti ei pea. Toovad korvi puid, viivad solgi välja, toidavad kasse, Sten niitis suvi läbi muru...sellised jooksvad tööd tehakse ikka ära.

Mäletan oma lapsepõlvest, et olin alati hirmul, kui tänava lastega mängimas sai oldud ja alati olid süümekad. Vend pidi mul kodus alati tööd tegema ja mina lustisin ringi. Eks ma ka pidin, aga tüdrukuna olid mul ikkagi mingid privileegid.

Ma olin üks lohakas laps, tuba oli mul alati segi, kapid pilgeni sodi täis. Ja oi kui isa mul seda tuba nägi. Kõik tõmmati kappidest keset tuba ja ma pidin koristama hakkama. Läbi pisarate loomulikult. Vend oli mul selles vallas eeskujulik. Alati laitmatult korras toaga.

Seepärast pole ma oma lapsi kunagi peaaegu keelanud teiste lastega mängima minna. Luban neil minna ja olla, et nad ei peaks süüd tundma ja tahaksid alati rõõmuga koju tagasi tulla, ilma hirmuta. Tavaliselt lepime kellaaja kokku ja lubadusi tuleb pidada. Kui midagi on, helistame.

Kui nüüd minu ema juurde tagasi tulla, siis tema soovitas lastel kohe " kere kuumaks kütta", kui sõna ikka ei kuula. Meil vennaga olevat sellest kõvasti abi olnud. Mina oma lapsi "peksma" igatahes ei plaani hakata, et neist inimesed kasvaksid. Nii hullud nad ka ei ole, lihtsalt ülemeelikud ja hüperaktiivsed, kui teisi inimesi näevad. Ikkagi metsas elavad lapsed:D

 Metega on vastupidi. Tema on viks ja viisakas, kui võõrad inimesed lähedal on. Aga see on petlik, koduses keskkonnas omadega oskab ta vahest päris inetu olla. Seda ei usu muidugi keegi.

Eks igas peres tuleb ette hõõrumisi, nägelemist ja sõnakuulmatust, ei ole meie pere selles vallas kuidagi erilisem, et vajaks nüüd kõvemat kätt.

Ole inimene ja ollakse sinuga ka inimene - see on minu moto.