Küsimused mulle

23. november 2014

Sünnipäevareis


Sain ka lõpuks jalad maha, et aega võtta natukene blogi kirjutamiseks. Jube kiire on olnud ja kui ongi moment aega, siis olen kasutanud seda lihtsalt hinge tõmbamiseks ja jalgade sirutamiseks. Vanust ka juba ja ei jõua lihtsalt. Kuigi mul on on palju abilisi ja abikäsi. Isegi laps vannitati eile ära, pesu pandi kuivama, süüa tehti lastele, metsa tehakse. Kõik on rakkes, aga mina olen ikka hõivatud ja ei leia aega. Mis ma küll siis teeks, kui peaksin selle kõigega ise toime tulema. Mitte küll kõigega, metsa ma tegema ei hakkaks, isegi, kui mul aega oleks. Mina kardan mootorsaagi. Igatahes tänan kõiki ablisi, tänu kellele sai teoks ka Metele lubatud sünnipäevareis.

Nagu selles postituses juba mainitud sai, siis meil on ka mingid traditsioonid:D Üks neist on sünnipäevareis, mille saab laps valida, kui ta saab jällegi aasta vanemaks. Reeglid on paika pandud, Saksamaale me sõitma ei hakka - ikka vastavalt rahakotile, Läti on maksimum:) Ahhaaaa....

Mete reisi osas aitasin tal otsustada, ehk tegin enamvähem ise otsused ja plaanid, tema asi oli nõustuda ja kaasa teha. Nagu mul kombeks, käib kõik otsustamine käigu pealt. Plaane ma ei tee. Kui tuleb tuju, tuleb tegutseda, et õhin üle ei läheks. Vastu tahtmist midagi teha pole minu stiil.

Eile enne lõunat hakkaski mõte liikuma. Kõik olid ära Lätti sõitnud, Deposse ehitusmaterjalide järgi, mina lastega olin kodus ja tegelesin jällegi majapidamisega - hommikusöök, pesupesemine, nõud jne., ilma lõputa...Tavaline päevakava. Tundus, et meestel läheb tavapärasest kauem ja nad ei suuda oma shoppamisega kuidagi enne lõunat valmis saada. Lõin neti lahti ja hakkasin uurima Apollo kinokava ja piletivärki.

Kriteeriumid olin enda jaoks paika pannud - peaks sobima 10 aastasele ja mulle ka huvitav olema, soovitavalt siis seansi algus ajavaruga, et me kiirustama ei peaks, saaksime väikse ostlemisetiiru teha ja söömas käia. Leidsingi sobiva filmi, algusega 18:15. Otsustamine oli sedajagu lihtsam,, et tegu oli ka PÖFF-il sel aastal linastuva filmiga, igati kõrgelt hinnatud film "Poisipõli". Tundus hea valik. Kõik asjad ajasin hetkega neti kaudu jutti - piletid, kohad, maksmine. Tagasiteed polnud. Endal polnud mul veel lapsehoidjatki:) Aga oli selge, et kui me seda poleks eile teinud, oleks see jälle teadmata aega edasi lükkunud.

Mete oli küla peal tesite lastega mängimas ja ei teadnud plaanist midagi. Kui ma olin oma asjad ühelepoole saanud, tegin talle kõne ja ta oli nagu kõpsti kodus. Isegi väga põneva lumesõja jättis sinnapaika ja oli valmis seiklusteks:) Nii peabki!

Koduse elu korraldasin nii, et kuni kõik kodus on, peab Meena perenaine olema. Ema oli kohe - kohe saabumas ja seniajani pidi Meena toime tulema. Ja ta käskis kõik ülesanded (ahi kinni, nõud puhtad hoida jne.) paberile kirja panna, mis sest, et ta lugeda ei oska. Aga nii oli asi uhkem. Stig läks lõunaunne. Kõik oli kontrolli all.

Mete natukene tusatses, sest MINA käskisin tal selga panna tema palju vihatud jope, mille ma omal algatusel talle ostsin. Sellest kirjutasin siin. Aga oli vaja ju soojalt riidesse panna ja selleks tarbeks see jope ju oli, et teda kanda. Terve Pärnusse sõidu tee ta sajatas, et miks tema ei või valida, mida ta endale selga paneb. Jalanõud ta pani niigi need, mis tema tahtis. Pidi ikka nii nõme jope olema. Vat ei saa mina aru, kust otsast.

Pärnus olime peale kahte ja Mete arvas, et Kaubamajakas on alustuseks hea küll. Tal oli kaasa võetud kõik raha, mis ta sünnipäevaks kingiks oli saanud. Ja nagu ma varem juba kirjutanud olen - siin näiteks, siis on tal mingi eriline suhe seljakottidega. Sama jama ka sel aastal. Igal aastal uus seljakott. Seda ta siis Kaubamajakas jahtima plaaninud oligi, nagu mulle õigepea selgeks sai.

Õnneks sain mina oma shoppamisvajaduse enne hullu maratoni ära rahuldada. Esimesena astusime sisse "Ökopoodi", kust ma olin plaaninud endale soetada "sõbraliku" nõudepesuvahendi. Teadlikult otsisin ka palju kiidetud tõrvaseepi, mille ma ka leidsin. Siis vaatasin juba puht huvist ringi, mida veel selles poes leidub. Kaasasin ka Mete ja näitasin talle, mida kõike saada on...rästiku seerum, teolimaga kreemid - need olid lõbusad asjad. Vaatamist ja uurimist oleks seal palju olnud, aga Metel olid ka ju omad vajadused ja tema pärast me seal üldse ju olimegi.


Esmased muljed on väga meeldivad, peseb ja lõhnab hästi
Nahahoolduseks
Müüja seal poes oli omaette vaatamisväärsus. Ega tal eriti aega ei olnudki raha vastuvõtmisega tegeleda, nii möödaminnes muu tegevuse tuules saime ostu sooritatud. Pärast, kui me juba sealt kaubanduskeskusest minema sättisime ja taas sellest poest mööda jalutasime, oli pood rahvast tühi ja müüja naeratas meelalt omaette - loomulikult arvuti taga, ju siis sai teha oma meelepärasemat tööd, kui müümine:)

Sõrkisin Mete järel läbi kõik poed, mis teda huvitasid - Seppäla, Lindex, Cropp, Takko, Sportland. Sportlandi pidime minema veel teist korda, sest Metele ei andnud üks seljakott rahu ja siis oli tal juba valida kahe variandi vahel ja vat siis läks kriitiliseks. Küll ta siis arvutas ja kõndis peegli vahet - otsustada oli raske. Kas suurem ja kallim või väiksem ja odavam. Selleks ajaks oli mul juba kulutamiseks ettenähtud raha otsakorral, kui tema polnud raatsinud sentigi veel raisata ja siis ka ajas "kopikat" lõhki. Olin rahulik, viskasin oma kotid maha ja istusin rahulikult, kuni ta ringi marutas oma kahe variandiga. Ja kui ta siis otsuse langetas, oli ta nii rõõmus, et see möödas oli ja tal oli veel üle poole rahast alles.

Eesmärk täidetud

Mete selleaastane valik :D
Läksime sööma. Mete säras ja alustas kohe jäätisega. Ta on tuntud jäätisesõber. Tahtis aga kohe teise jäätise peale süüa. Ohjeldasin teda natuke, muidu ei jõuaks ta enam oma põhirooga süüa. Elus esimest korda sõime täistera pastat - tema siis seente ja kanalihaga, mina ruccola, päikesekuivatatud tomatite ja kanaga. Olen igati rahul nii söögikoha valikuga kui ka toiduga. Sain idee, kuidas samasugust rooga ka kodus teha ja ostan selleks tarbeks ka oma esimesed täistera makaronid. Mete söögi pidin ka lõpuni sööma, sest eks jäätis tegi oma töö.



Piisava ajavaruga jõudsime kesklinna, et ennast kino poole sättida. Teekond läks läbi H&M-i, nii et viskasime sinna ka silma peale. Mete vaatas ja uuris, nagu teaks, mida ta tahab. Hoidsin siis silmad lahti, et näha, mis krdi maitse tal siis on. Tahaks ka selle puhta päris saada. Ega talle enam ei julgegi midagi omapead osta, ei kõlba ja jääb seisma. Mahavisatud raha.



Midagi sellist?
Ega ma päris hästi ette ei kujutanud, kuhu see kino sinna Pärnu Keskusesse veel ära mahtuma pidi. Ma kujutasin ette, et kino jaoks on ikka ilmatu palju ruumi vaja ja seda leida ei tohiks raske olla - jääb kohe silma. Aga ei, pdime ikkagi juhiseid küsima ja olime sel hetkel ainult loetud sammude kaugusel õigest kohast. Uskumatu tänapäeval nende ehitiste ja asjadega.

Olime ajavaruga kohal ja saime veel Apollo raamatupoes ringi vaadata. Jällegi üks ütlemata hea pood, istuksin seal tundide kaupa. Loeks ja uuriks kohapeal, sest raamatud on nii kallid. Tahaks ju kõik kokku krahmata. Uurisin Epp Petrone lasteraamatuid. Eriti pakkus huvi raamat "Arva ära", mis on väga huvitava ja lihtsa (geniaalse) lahendusega. Esitasin sealt Metele küsimusi ja nii see aeg lendas. Tegin ka mõned ostud Meenale, jõulupakki panemiseks "50 loovat joonistuskaarti" ja kohe tegutsemiseks "Põnev värvimisraamat noorele moekunstnikule". Ja täpselt naelapea pihta. Ta hakkas kohe seda raamatut värvima, mis sest et kell oli peaaegu öö, kui ta selle kätte sai:) Lapsel silmad särasid!

Kingikotti
Kummik spetsiaalselt minule värvitud
Nüüd siis põhilise juurde, film. Ja kinosaal. Polnud mina ju veneajast saati kinos käinud. Mete oli käinud Saksamaal viimati ühe sõbranna perega sünnipäevaraames ühiskülastusel kinos. Küsisin siis tema arvamust, kas oli erinevusi. Saksamaal olevat olnud sumin ja kino olevat kihisendud laste jutust. Pärnus aga oli mõnus vaikne ja rahulik, selline hubane. Ega me polegi vist saanud rahus ühtki filmi kodus vaadata, alati keegi kakleb, karjub, sehkendab või teeb midagi, mis segab rahus keskendumist. Nüüd oli meil see võimalus - uskumatu tunne oli:D Kohad olin ka koba peale valinud ideaalsed - viimane rida, keskel ja sellised kahesed toolid (pigem siiski justkui mugav diivan), ruumi oli lahedalt ja nii me siis pocorn kaasas, alustasime filmi vaatamist. Reklaamis filmi alguses olid väga huvitavad, hästi tehtud ja köitvad - televisioonis ma selliseid näinud ei olegi. Film oli subtiitritega, mis Metet natukene kurvastas, aga ta sai pihta küll ja luges nii palju kui jõudis. Sisu oli talle arusaadav. Kuna film oli MS (mittesoovitav) alla 12 aastasetele (Mete ju 10), siis oli paar sellist äkilist kohta, kus Mete lausa võpatas ja hüppas ehmumisest. Aga talle meeldis. Igati temaatiline film tema vanusele, kui välja arvata paar kohta. Aga tundus, et ta teab neist asjust rohkem, kui mina arvata oskan :D



Film kestis 2 tundi ja 45 minutit, päris pikk film. Asusime kohe kodu poole teele peale filmi lõppu ja teepeal siis muljetasime parimatest hetkedest. Metele läks igatahes korda see film ja kogu meie pisike "reis". Ei olnud midagi eksklusiivset, aga meile meeldis.

Järg on nüüd Meena käes, et oma "sünnipäevareis" avalikuks teha. Ootame, näeme:)