Küsimused mulle

6. jaanuar 2015

Elu esimese lapsega

Kuidas minust esmakordselt ema sai, ok vallasema, ma juba kirjutasin. Nüüd läheks edasi..

Elasin oma vastsündinu beebiga esimesed paar kuud ema juures. Ta oli mulle igati abiks igas asjas. Ma ei osanud õieti lastki süles hoida, olin ebakindel ja laps tundis seda. Minu süles ta aina röökis. Kui ema oma suurte ja soojade kätega ta enda sülle võttis, oli rahu majas. Beebid on targad, tunnevad kohe ära ebakindluse.

Maikuus oli võimalus mul Nuia ühetoaline korter osta. Ema oli taas rahaliselt abiks ja kogu mu dekreedirahad said ka korterisse investeeritud.

Olin väga rahul oma uue, elu esimese isikliku koduga. Ikkagi omaette. Mäletan, kuidas ma poolte öödeni koristasin ja sättisin oma kodu suure mõnuga.

Kui Jaskar oli kuue kuuseks saanud, siis hakkasin ma endale seltsilist igatsema. Tegin oma praegusele eksile ettepaneku, et ta võiks meile elama tulla. Ja ta tuli. Kui mitte samal õhtul, siis järgmisel päeval küll.

Nii me siis perekonda mängisime. Jaskar oli talle nagu oma laps ja meie täieõiguslik paar - olime koos, nagu tänapäeval õeldakse:D

Elu korteris ei olnud meelakkumine. Külm ja rõske. Tuli oodata terve igaviku, enne kui kütteperiood algas. Teha midagi ei olnud eriti, ümberringi korterelamud ja asfald. Käisin küll jõudumööda emal külas, tema mul. Aga raha ju ka polnud, et autoga igapäevaselt sõita edasi - tagasi.

Eks käis tööl ja siis ka omakorda oma emal abiks. Eks ma tundsin ennast üksikuna.

Kui Jaskar kolmene oli, otsustasin mina õppima minna, Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli infotehnoloogia aluseid. Sealt sai mu elu uue suuna.

Koolis sain tuttavaks uute inimestega. Käisime aegajalt ühiselt grupiga väljas ja elasime lõbusat elu. Palju oli ka juba pereinimesi, aga ka nooremaid, äsja koolilõpetanuid.

Mulle tekkis päris mitu väga head sõbrannat. Ei, uut meest ma koolist ei otsinud ja ei leidnud ka. Elu oli ilus.

Ja siis, aastaid hiljem, kui oma sõbrannat jälle külastasin, sattusin sinna ajal, kui tal oli külas tema hea sõber, kes käis seal aegajalt autot putitamas.

Sel hetkel, kui too sõber mind nägi, oli äsja tulnud juuksurist, pidu riietes, täis meigiga ja teel peole. Olin kiirvisiidil.

See oligi seekord, kui ma jäin esmakordselt silma oma järgmiste laste isale. Et paremini aru saada, siis see sõbranna sõber lunis minuga kohtamist ja minu sõbranna pidi selle organiseerima. Ja sealt saigi alguse minu järgmine suhe.

Selleks ajaks olin ma kooli lõpetamata jätnud, 6 kuud järjekordselt Saksamaal praktikal veetnud (Taluliidu kaudu) ja peale Saksamaalt naasmist ka juba abiellunud. Nii et olin abielunaine ja rikkusin juba reegleid. Läksin selle organiseeritud kohtamisele, mis muutis kardinaalselt minu elu.

Kuidas ja kuhu poole, sellest teine kord.

Lasteaiakiusamisest

See postitus on mul juba jõuluajast südamel, aga ei tahtnud sellist kurba asja jõulumeeleolu rikkuma. Kui kurb ta teiste jaoks on, aga mina olin küll jahmunud.

Käisime Meenaga sünnipäereisil ja siis lomulikult ka poodides. Kohe esimeses poes jäi tema mütsiriiuli juures seisma ja ütles, et temal on uut mütsi vaja. Ma ei saanud hästi aru, miks. Meil on kodus mütse küll ja küll ja igapäevaseks käimiseks on Meenal üks kindel lemmik müts, millega käis ta ka lasteaias alati. Seda oli lihtne pähe panne, polnud vaja paelu siduda ja oli ka soe.

Meena oma lemmik mütsiga
Ja siis tuleb tema poes välja sellise avaldusega, et tema tahab uut mütsi. Hakkasin siis uurima, miks. Meena kurva häälega räägib, et lasteias pidi paar sellist last olema, kes ütlevad, et temal on titade müts. Vot siis sulle! Teda narritakse sellepärast, et temal ei ole poppi ja moodsat mütsi. Vaatasime ja proovisime siis mütsid läbi, aga mina leidsin, et sellest poest me küll sobivat ei saa. Tegin Meenale ettepaneku, et me käime veel poodides, äkki saame mujalt sobivama. Mütsil on siiski oma kindel eesmärk ja peaks peas mugav olema. Ise ma lootsin sisimas, et äkki ta unustab ja see oli lihtsalt hetke emotsioon  omale uus müts saada.

Järgmises poes aga sama jutt. Tema enam selle titade mütsiga lasteaeda ei lähe ja tema tahab uut mütsi. Eks ma püüdsin siis selgusele saada, milline see müts olema peaks. Selline sädelev ja jänesesaba sarnase tutiga. Selline surve juba lasteaialaste seas, mis siis edaspidi juhtuma hakkab? No mis tähtsust on mütsi tegumoel. Väljas mängides on täiesti ebapraktiline ju üks ILUS ja MOODNE müts. Meena oli oma triiblise mütsiga käinud juba aastaid ja oleks saanud veel ja veel käia. Eks ta kodus siis käib. Siin metsade vahel pole näpuga näitajaid.

Ja nii ta siis sai omale meelepärase (loodetavasti ka teistele meelepärase) mütsi ja saab ka ennast täisväärtuslikuna tunda kuni uue hulluseni:D Terve elu veel ju ees! Ja eks asi kasvab edasi koolikiusamiseni, algus lasteaias on juba lahti tehtud.

Suhted kaaluga

Hakkan tänasest läbi viima eksperimenti ingveriveega. Facebook´is jäi silma üks väga huvitav retsept, mis lubas kuu ajaga kaotada 4 kilogrammi.  Mitte et ma nüüd nii väga mures oleks oma kaalu pärast, aga see imeretsept lubab muudki, mis mulle huvi pakkus. Ja kui ta ka 4 kilo minu kaalust maha võtab kuu ajaga, siis ega see ka halba ei teeks. Peaasi, et õigete kohtade pealt need kilod kaoks - puusadelt näiteks, mitte et üks tiss kaks kilo ja teine kaks ja ongi kogu neljakilone kaalukaotus:D Aga olgem ausad, ei usu mina, et pelgalt veejoomine 4 kilo kaotab.

Jutt on ingveriveest, mida tuleks päeva jooksul tarvitada mitte kiirustades ehk  siis aegamisi. Kuuri kestus kuu aega ja lubatakse miinus  4 kilogrammi.

Kuidas jooki teha:

Võtta 6 cm pikkune jupp ilusat läikiva koorega ingverit. Viilutada see õhukesteks viiludeks ja lisada 2 l veele. Parem on seda jooki tegema hakata õhtul, et ingver saaks külmas vees kogu öö seista. Hommikul lisada veele 1 tl sidrunimahla. Päva jooksul tarvitada liiter vett.

Ingver kiirendab ainevahetust, soodustab seedimist ja kiirendab vereringet - seega kiirem ainevahetus soodustab liigsetest kilodest vabanemist:) No vaatame! Mina alustasin igatahes:)



Ja et ingverijuur paremini säiliks, mässige see köögipaberisse ja pange külmkappi õhukindlasse karpi - alati hea võtta.

Ma olen alati meelsasti igasuguseid eksperimente teinud, vahest ka teadmatult. Näiteks banaani söömine pidi aitama vähendada kõhupekke. Saksamaal elades oli meil kodus alati banaan olemas ja sõime seda ikka ohtralt päevast päeva. Kilo hind oli aastaläbi poodides stabiilselt 90 sendi ringis ja see oli toidupoe külastusel tavapärane ost. Eestis sellist luksust ei ole.

Üks asi, mis mul meeles on seoses kaaluga - esimene suurem ost, mis ma Saksamaale kolides tegin, oli kaal. Raha mul sel ajal eriti ei olnud, aga Aldis oli just müügile tulnud moodne klaasist kaal paljude funktsioonidega. Hinda ma ei mäleta, aga ära ma ta ostsin. Elasin tol ajal veel Meena issi juures allüürnikuna ja oi millist nägu siis tehti kodus. Umbes, et jube vajalik asi küll sellisel keerulisel ajal:D

Aga see kaal oli mulle igapäevaselt vajalik. Saksamaal elamise ajal kaalusin ennast ikka igapäevaselt. Eestisse naastes ka mingi aeg. Nüüd on õnneks (või kahjuks) see kaalumisvajadus üle läinud. Mis siin ikka kaaluda, kui kaal stabiilne - ei lähe maha, ei üles. Nüüd olen küll natukene kosunud ja tselluliiti ja pekki VÕIKS vähem olla, aga see ei ole mingi eluküsimus.

Tselluliidiõlisid- ja kreeme olen ma ikka väga palju tuube endale peale määrinud ja kuivaharjamist loomulikult. Olen väga virk olnud selles suhtes. Ise ka imestan. On ikka päris paras töö kaks korda päevas see aeg ja tahtmine  leida, et enda eest hoolt kanda. Eks seda oli saksamaal lihtsam teha ka. olid kindlad söögiajad, ei mingit ükskõik millal näksimist ja kõhu punni söömist. Kõik oli tasakaalus. Eestis selline asi võimalik ei ole, vähemalt mitte meil siin kodus.

Panen märgi maha, et kuu aja pärast teine märk juurde panna ja vaadata, kuidas ingverivesi ka mõjus:D

Kaal praegu 65,2 (krt, sellisel kellaajal kaalumine pole küll hea). Tegelikult kaalun ikka midagi 64,..., seda hommikul kohe peale tõusmist ja WC-s käimist. Ausalt noh:D Homme teen ausa kaalumise ka.

Eksperiment algas!