Olen nüüd jälle kirjutamisse pikema pausi teinud. Osaliselt on selles süüdi "eks". Kui tema Eestis on, siis on seda ringi lendamist kohe tunduvalt rohkem. Eile näiteks...nagu vihaleht oli mul tagumiku küljes kinni.
Eks ta on mind ise ka siiasinna ikka kaasa kutsunud, aga ma olen viisakalt ära õelnud. Eile aga juhtus midagi väga ootamatut. Jumalast lambist, minu oma käte vahel, kustus minu telefon ära ja enam elumärki ei näidanud. Suutsin rahulikuks jääda, sest see polnud esimene kord. Hakkan juba vaikselt harjuma. Lohutasin ennast sellega, et ega see midagi suurt kindlasti ei ole ja mul on garantii ja EMT hoolitseb edasise eest.
Kuna"eksil" oli plaan linna minna, siis laenasin isalt telefoni ja andsin oma plaanidest "eksile" teada. Oh seda rõõmu...see oli minu tagasihoidlik ettekujutus...saime jälle seiklema minna. Jakui minuga juba kuskile minna, siis ei saa milleski niiväga kindel olla. Eriti edasiste plaanidega. Ma ju teen asju spontaalselt ja lennult.
Muideks, isa juures aitasin ma tema autol pidureid õhutada. Ennegi seda tööd kunagi tehtud. Ja saimenagu lipsti ka seekord tehtud. Isal oli kohe nii hea meel, et tegi ettepaneku üks kohvi juua ja kuna ma nagu ikka ilma hommikusöögita kodust lahkun, siis küsisin süüa ka:D Aega oli vaja parajaks teha, kuni eks ennast kohale vedas.
Kõige olulisem ja tähtsam oli telefoniga EMT-sse minna. Loomulikult selgus, et garantii enam ei kehtigi, sest oli mul ju juba mehaaniline vigastus telefonil olnud, kui mul siin kunagi klaas purunes. Väga nutikas. Miks see mind enam üldse ei üllata? Õnneks niipalju tuldi minu soovile vastu, et sain omale asendus telefoni. Seda poleks tavaolukorras ka ettenähtud. Õnneks oli neil piisavalt telefone, mida jagada:)
Edasi seiklesin juba omal käel. Eks ajas omi asju, mina omi. Võtsin suuna Rademari. Olin netis juba pisikese uurimise teinud ja soovisin omale jooksu tosse.
Sellised valisin välja ja plaanisin poes oma silmaga üle vaadata ja jalga proovida...
Hea, et ma seda tegin...enne kui oleksin lolli peaga netist ära tellinud. 41 jäi väikseks. Jah, selline naelakast on mu jalg, aga lohutuseks niipalju, et Nike'il ongi tavapärasemast väiksemad jalanõud. 42 surust poes ei olnud. Uuriti Pärnu Rademarist ja seal oli 42 olemas. Mõeldud-tehtud. Ilmad lähevad kohe-kohe ilusaks ja mul oli kiiresti tosse vaja.
Ajasime omad asjad Viljandis korda ja minu järgmine kohtumine toimus enne kahte Nuias, koolis, arenguvestlus Steni klassis. Väga tähtis, millest kõrvale hiilida polnud mul mõtteski. Enne ajasin veel emaga lastaialaste logistika korda, et siis Pärnusse edasi minna.
Kõik sujus. Emal oli lastelastega kokkuvõttes väga mõnus õhtu olnud. Ma küll siiamaani päris hästi ei usu, mida ma kuulsin, aga äkki oligi nii...Emal on kolmapäeviti vaja sõita pikemalt. Nimelt midagi "Tervisebussi" sarnast, kus siis viiakse kaugemalt kandi rahvast kooli ujulasse ujuma. Ta oli vahepeal lapsed võtnud lasteiast ja nad said selle sõidu kaasa teha. Stig oli siin varemalt juba uhke, et vanaema oli talle lasteada "kollase" bussiga järgi tulnud. Suur elamus ju pisikesele lapsele:D
Ja niikaua kui inimesed ujumas olid, oli ema kahe hädapätakaga julgenud minna kooli juurest üle mägede ja orgude lossimägede kanti seiklema. Ma ei suutnud oma imestust varjata. Mul ei tuleks endale kõige hirmsamates mõteteski sellist plaani. Meena muljetas veel täna hommikulgi suure õhinaga, mida nad kõik näinud olid.
Ema on üldse imelikuks läinud viimasel ajal. Esmaspäeval tuleb tema jala...jah, kuulete õigesti, JALA...mööda meie teed, õhtusel ajal ja koer kaasas. Mul käis külm jutt südamest läbi. Esimene mõte oli, et nüüd on küll midagi tõsist juhtunud.
Kui ta hoovi jõudis, andis ta rõõmus nägu aga natukene teist infot. Tundus, et kõik on siiski korras. Ju tal sai kodus töö otsa, tahtis natuke maha võtta või hakkas tal elus esimest korda igav. Ma ei tea. Paks ta ei ole, koer on tal aga küll ülekaaluline. No ja oligi. Ta oli koera pärast tulnud kõndima.
Pakkusin talle siis head-paremat (et ta väga lahjaks ei jääkspeale sellist pikka retke), jõime kohvi, vaatasime ühiselt "Kodutunnet" ja siis transportisin ma nad mõlemad jälle koju tagasi.
Nii, nüüd tagasi asja juurde. Arenguvestlus läks lubinal. Ainult head sõnad õpetaja poolt. Nagu Metegi puhul. See teeb rõõmu.
Suuremad lapsed soovisid koju minna, kaasa keegi tulla ei tahtnud Pärnusse. "Eks" oli kohe mestis, et tema tuleb ka ka kaasa kui tohib:)
Tore. Vähem rahvast, vähem sebimist. Ja nõrganärvilistel paluks nüüd lõik vahele jätta...esimene peatus oli Abjas Mulgi kõrtsis. Jah, käisin väljas söömas jälle. "Eks" küll maksis, aga siiski. Tol päeval kodus süüa ei tenudki. Ahju ka ei kütnud. Üldsegi midagi ei liigutanud. Juhtub:)
Eelmisest trahvist veel toibumata, sõitsin igati eeskujulikult, et mitte jälle rikkumist ei tuleks. Muideks, hoiatustrahvi sain e-mailiga juba vähem kui nädalaga kätte. Sõitsin 70 alast 79 km/h+- 5 ja selle eest keerati mulle 15€. Saksamaal on tavaline taks 10€. Ja kui nüüd võrrelda elatustaset, siis ikka päris julm.
Pärnusse jõudsime üsna hilja. Läksime kohe tosse üle kaema. Ja uskuge või mitte. Tühi sõit. 42 käis ka varba peale. Ei hakka ju ostma pea 100€- seid tosse, mis ei istu jalas valatult. Vaatasime ja proovisime teisi mudeleid, ükski ei istunud. Tundus, et jäängi ilma jalanõudeta ja pean kodus edasi paisuma, ei saagi metsajooksule minna.
Siis hakkas "eks" millegipärast omale tosse sebima. Unustas vist, mis eesmärk meil tegelikult oli:D Kui tema midagi teeb, siis põhjalikult. Kõigepealt ronis ta mingi masina selga, mis mõõtis midagi, mille järgi siis temale sobivad jalanõud valida. Kohale kutsuti spetsialist, kes oli vastava koolituse saanud. Ma võtsin saapariiulite vahel istet. Tundus, et seal läheb kauem. Kaks inimest olid temaga tegevuses ja nii sain ma segamatult jalanõukaste silmitseda. Tavaliselt on nii, et kui poodi sisened lendab kohe mõni müüa peale ja pakub abi. See on hea, kui abi on vaja, aga vahest tahaks niisama ka uurida. Seda ma siis teha saingi.
Päris pikalt silmitsesin laste tossukastide hunnikuid, vaatasin suurusi, arutlesin omaette, et kellele lastest sobiksid. Tegu oli Catmandoo tossudega, mis algasid suurustest 28. Stigile oleks suureks jäänud. Lõppesid aga suurusega 39...vist. Ja 35 oleks ideaalne Meenale olnud. Tal on küll Metest alles päris mitu paari jalanõusid, aga need on siiski kantud ja ei näe nii ilusad välja kui poeletilt uued. Kumikuaeg on ka tänaseks vast läbi ja ilus oleks ju lasteias õues uute, ilusate, kergete tossudega joosta-ronida. Tõstsin sobiva suurusega kasti kõrvale.
Vaatan siis edasi ja naistele sama pakkumine. Valisin värvi välja ja proovisin suurust 41. Ideaalsed. Ja hind 29.95€. Ka ideaalne. Läksin hoogu, nagu ikka vahetevahel. Tegin kiire rehkenduse ja plaanitavate Nike tossude hinna eest oli võimalik kolm paari tosse saada. Kui mitte senti pooleks ajama hakata, nii umbkaudu. Jaskar on juba ammu rääkinud, kuidas ta peab kekas käima oma vabaajajalatsitega ja tal oleks siiski ka tosse vaja kehalise jaoks. Pole sobivaid silma jäänud siiamaani ja nii ta on veninud. Nüüd aga 48 suurus täitsa olemas ja hind ka talutav. Ostsin ära, kolm paari tosse kolmele inimesele ühe paari kallite tossude eelarve eest. Päev päästetud jälle.
Meena oli väga rahul minu valikuga ja kannab juba täna lasteaias rombakate kummikute asemel kergeid tosse. Mul on hea meel lapse üle:)
Ise plaanin ka oma tosse testima minna, kui tuul vaiksemaks jääb. Ei taha ju triikraud taskus ka päris trassile minna:D
Nii...edasi oli kohustuslik käik Ökopoodi. Tikker oli selleks ajaks juba töölt lahkunud kahjuks. No meil läks seal Rademaris natuke käest ära, mis teha...Aga pean kiitma jällegi seda Ökopoodi. Läksin eesmärgiga pesupesemisvahend osta ja mis ma näen. Jälle sobival tootel -30%. Süda rõõmustas.
Jätsime Kaubamajakaga hüvasti ja suundusime Pärnu Keskusesse. Ilma lasteta H&M-i minna, seda juhust ei saanud kasutamata jätta. Sain esimest korda naisteriiete osakonda. Tavaliselt jookseme läbi ainult lasteriiete osakonnast. Pikemalt ma sel teemal ei peatu ega räägi. Mõni võib infarkti saada:D
Koju jõudsime õhtul pimedas. Korjasin oma lapsed külapealt kokku ja otsejoones tuttu.
Eks ta on mind ise ka siiasinna ikka kaasa kutsunud, aga ma olen viisakalt ära õelnud. Eile aga juhtus midagi väga ootamatut. Jumalast lambist, minu oma käte vahel, kustus minu telefon ära ja enam elumärki ei näidanud. Suutsin rahulikuks jääda, sest see polnud esimene kord. Hakkan juba vaikselt harjuma. Lohutasin ennast sellega, et ega see midagi suurt kindlasti ei ole ja mul on garantii ja EMT hoolitseb edasise eest.
Kuna"eksil" oli plaan linna minna, siis laenasin isalt telefoni ja andsin oma plaanidest "eksile" teada. Oh seda rõõmu...see oli minu tagasihoidlik ettekujutus...saime jälle seiklema minna. Jakui minuga juba kuskile minna, siis ei saa milleski niiväga kindel olla. Eriti edasiste plaanidega. Ma ju teen asju spontaalselt ja lennult.
Muideks, isa juures aitasin ma tema autol pidureid õhutada. Ennegi seda tööd kunagi tehtud. Ja saimenagu lipsti ka seekord tehtud. Isal oli kohe nii hea meel, et tegi ettepaneku üks kohvi juua ja kuna ma nagu ikka ilma hommikusöögita kodust lahkun, siis küsisin süüa ka:D Aega oli vaja parajaks teha, kuni eks ennast kohale vedas.
Kõige olulisem ja tähtsam oli telefoniga EMT-sse minna. Loomulikult selgus, et garantii enam ei kehtigi, sest oli mul ju juba mehaaniline vigastus telefonil olnud, kui mul siin kunagi klaas purunes. Väga nutikas. Miks see mind enam üldse ei üllata? Õnneks niipalju tuldi minu soovile vastu, et sain omale asendus telefoni. Seda poleks tavaolukorras ka ettenähtud. Õnneks oli neil piisavalt telefone, mida jagada:)
Edasi seiklesin juba omal käel. Eks ajas omi asju, mina omi. Võtsin suuna Rademari. Olin netis juba pisikese uurimise teinud ja soovisin omale jooksu tosse.
Sellised valisin välja ja plaanisin poes oma silmaga üle vaadata ja jalga proovida...
Hea, et ma seda tegin...enne kui oleksin lolli peaga netist ära tellinud. 41 jäi väikseks. Jah, selline naelakast on mu jalg, aga lohutuseks niipalju, et Nike'il ongi tavapärasemast väiksemad jalanõud. 42 surust poes ei olnud. Uuriti Pärnu Rademarist ja seal oli 42 olemas. Mõeldud-tehtud. Ilmad lähevad kohe-kohe ilusaks ja mul oli kiiresti tosse vaja.
Ajasime omad asjad Viljandis korda ja minu järgmine kohtumine toimus enne kahte Nuias, koolis, arenguvestlus Steni klassis. Väga tähtis, millest kõrvale hiilida polnud mul mõtteski. Enne ajasin veel emaga lastaialaste logistika korda, et siis Pärnusse edasi minna.
Kõik sujus. Emal oli lastelastega kokkuvõttes väga mõnus õhtu olnud. Ma küll siiamaani päris hästi ei usu, mida ma kuulsin, aga äkki oligi nii...Emal on kolmapäeviti vaja sõita pikemalt. Nimelt midagi "Tervisebussi" sarnast, kus siis viiakse kaugemalt kandi rahvast kooli ujulasse ujuma. Ta oli vahepeal lapsed võtnud lasteiast ja nad said selle sõidu kaasa teha. Stig oli siin varemalt juba uhke, et vanaema oli talle lasteada "kollase" bussiga järgi tulnud. Suur elamus ju pisikesele lapsele:D
Ja niikaua kui inimesed ujumas olid, oli ema kahe hädapätakaga julgenud minna kooli juurest üle mägede ja orgude lossimägede kanti seiklema. Ma ei suutnud oma imestust varjata. Mul ei tuleks endale kõige hirmsamates mõteteski sellist plaani. Meena muljetas veel täna hommikulgi suure õhinaga, mida nad kõik näinud olid.
Ema on üldse imelikuks läinud viimasel ajal. Esmaspäeval tuleb tema jala...jah, kuulete õigesti, JALA...mööda meie teed, õhtusel ajal ja koer kaasas. Mul käis külm jutt südamest läbi. Esimene mõte oli, et nüüd on küll midagi tõsist juhtunud.
Kui ta hoovi jõudis, andis ta rõõmus nägu aga natukene teist infot. Tundus, et kõik on siiski korras. Ju tal sai kodus töö otsa, tahtis natuke maha võtta või hakkas tal elus esimest korda igav. Ma ei tea. Paks ta ei ole, koer on tal aga küll ülekaaluline. No ja oligi. Ta oli koera pärast tulnud kõndima.
Pakkusin talle siis head-paremat (et ta väga lahjaks ei jääkspeale sellist pikka retke), jõime kohvi, vaatasime ühiselt "Kodutunnet" ja siis transportisin ma nad mõlemad jälle koju tagasi.
Nii, nüüd tagasi asja juurde. Arenguvestlus läks lubinal. Ainult head sõnad õpetaja poolt. Nagu Metegi puhul. See teeb rõõmu.
Suuremad lapsed soovisid koju minna, kaasa keegi tulla ei tahtnud Pärnusse. "Eks" oli kohe mestis, et tema tuleb ka ka kaasa kui tohib:)
Tore. Vähem rahvast, vähem sebimist. Ja nõrganärvilistel paluks nüüd lõik vahele jätta...esimene peatus oli Abjas Mulgi kõrtsis. Jah, käisin väljas söömas jälle. "Eks" küll maksis, aga siiski. Tol päeval kodus süüa ei tenudki. Ahju ka ei kütnud. Üldsegi midagi ei liigutanud. Juhtub:)
Eelmisest trahvist veel toibumata, sõitsin igati eeskujulikult, et mitte jälle rikkumist ei tuleks. Muideks, hoiatustrahvi sain e-mailiga juba vähem kui nädalaga kätte. Sõitsin 70 alast 79 km/h+- 5 ja selle eest keerati mulle 15€. Saksamaal on tavaline taks 10€. Ja kui nüüd võrrelda elatustaset, siis ikka päris julm.
Pärnusse jõudsime üsna hilja. Läksime kohe tosse üle kaema. Ja uskuge või mitte. Tühi sõit. 42 käis ka varba peale. Ei hakka ju ostma pea 100€- seid tosse, mis ei istu jalas valatult. Vaatasime ja proovisime teisi mudeleid, ükski ei istunud. Tundus, et jäängi ilma jalanõudeta ja pean kodus edasi paisuma, ei saagi metsajooksule minna.
Siis hakkas "eks" millegipärast omale tosse sebima. Unustas vist, mis eesmärk meil tegelikult oli:D Kui tema midagi teeb, siis põhjalikult. Kõigepealt ronis ta mingi masina selga, mis mõõtis midagi, mille järgi siis temale sobivad jalanõud valida. Kohale kutsuti spetsialist, kes oli vastava koolituse saanud. Ma võtsin saapariiulite vahel istet. Tundus, et seal läheb kauem. Kaks inimest olid temaga tegevuses ja nii sain ma segamatult jalanõukaste silmitseda. Tavaliselt on nii, et kui poodi sisened lendab kohe mõni müüa peale ja pakub abi. See on hea, kui abi on vaja, aga vahest tahaks niisama ka uurida. Seda ma siis teha saingi.
Päris pikalt silmitsesin laste tossukastide hunnikuid, vaatasin suurusi, arutlesin omaette, et kellele lastest sobiksid. Tegu oli Catmandoo tossudega, mis algasid suurustest 28. Stigile oleks suureks jäänud. Lõppesid aga suurusega 39...vist. Ja 35 oleks ideaalne Meenale olnud. Tal on küll Metest alles päris mitu paari jalanõusid, aga need on siiski kantud ja ei näe nii ilusad välja kui poeletilt uued. Kumikuaeg on ka tänaseks vast läbi ja ilus oleks ju lasteias õues uute, ilusate, kergete tossudega joosta-ronida. Tõstsin sobiva suurusega kasti kõrvale.
Vaatan siis edasi ja naistele sama pakkumine. Valisin värvi välja ja proovisin suurust 41. Ideaalsed. Ja hind 29.95€. Ka ideaalne. Läksin hoogu, nagu ikka vahetevahel. Tegin kiire rehkenduse ja plaanitavate Nike tossude hinna eest oli võimalik kolm paari tosse saada. Kui mitte senti pooleks ajama hakata, nii umbkaudu. Jaskar on juba ammu rääkinud, kuidas ta peab kekas käima oma vabaajajalatsitega ja tal oleks siiski ka tosse vaja kehalise jaoks. Pole sobivaid silma jäänud siiamaani ja nii ta on veninud. Nüüd aga 48 suurus täitsa olemas ja hind ka talutav. Ostsin ära, kolm paari tosse kolmele inimesele ühe paari kallite tossude eelarve eest. Päev päästetud jälle.
Meena oli väga rahul minu valikuga ja kannab juba täna lasteaias rombakate kummikute asemel kergeid tosse. Mul on hea meel lapse üle:)
Ise plaanin ka oma tosse testima minna, kui tuul vaiksemaks jääb. Ei taha ju triikraud taskus ka päris trassile minna:D
Nii...edasi oli kohustuslik käik Ökopoodi. Tikker oli selleks ajaks juba töölt lahkunud kahjuks. No meil läks seal Rademaris natuke käest ära, mis teha...Aga pean kiitma jällegi seda Ökopoodi. Läksin eesmärgiga pesupesemisvahend osta ja mis ma näen. Jälle sobival tootel -30%. Süda rõõmustas.
Jätsime Kaubamajakaga hüvasti ja suundusime Pärnu Keskusesse. Ilma lasteta H&M-i minna, seda juhust ei saanud kasutamata jätta. Sain esimest korda naisteriiete osakonda. Tavaliselt jookseme läbi ainult lasteriiete osakonnast. Pikemalt ma sel teemal ei peatu ega räägi. Mõni võib infarkti saada:D
Koju jõudsime õhtul pimedas. Korjasin oma lapsed külapealt kokku ja otsejoones tuttu.
