Küsimused mulle

26. aprill 2015

Ära unista, vaid ela hetkes

Elu on ikka habras küll. Kohutav loodusõnnetus Nepaalis. Lähed heas usus reisile ja tagasi enam ei tulegi. Jääd lihtsalt mudalaviini alla ja ongi kõik.

Hakkasime isaga sel teemal diskuteerima. Tema leiab, et elame meie ikka heas kohas siin maamunal, ei mingeid loodusõnnetusi. Mina aga vaidlen vastu. Kogu meie elu siin ongi üks suur loodusõnnetus. Sääsed on kohal, kihulased ka. Pidevalt on ilm tuuline, sajab, niiske, sombune, porine. Päikest näeb üliharva ja siis on metsikult kuum jälle. Ühesõnaga ilusat ja normaalset ilma on väga harva. Ilma, mis nurisema ei ajaks. Isa jälle arvas, et kui meil ilm kogu aeg sama ilus oleks, kui Mallorcal, siis hakkaksime õige pea igatsema lund ja kõiki meie nelja aastaaega nii nagu nad on, oma heas ja halvas. Eks ta ole jah nii. Alati on seal parem, kus meid ei ole.

Meil on ju ka laias laastus väga mõnusad ilmad, eriti praegu. Hommikul astusin välja, mõnus vihmajärgne soe õhk, kõik nii värske, linnulaulune. Ega ma ei vingugi meie kliima pärast ja tõesti, mujal on ikka jubedad katastroofid võrreldes meie eluga. Oleme rahul ja võtame parima.

Sinine ülane
Jaskaril algas pisikene nädalane vaheaeg ja tegime selleks puhuks ka pisikesed plaanid, mida me ära teha tahame selle ajaga. Tema siis tegelikult, mina olen rohkem tubase poole peal. Stig tegi meile vingerpussi ja jäi haigeks. Asi on päris tõsine. Nii tõsine, et pidin taas maksumaksja raha kulutama ja talle kiirabi kutsuma.

Eile tundus, et Stigil pole õiget tuju õues olla. Arvasin ise, et äkki kakamise pärast. No et ta on vaevas ja ootab viimast hetke, et siis potile tormata, kui enam kinni pidada ei suuda. Ta nii hirmsasti kardab seda valu, mis kinnine kõht talle teeb. Siis aga ühtäkki tundsin, et ta on kahtlaselt tuline. Nõgesesupi sööjat temast ka ei olnud, mis oli juba kummaline. Eile hommikul ta vist viimati üldse sõigi.

Kraadisin teda ja oli pisikene palavik. Stig oli nõus kohe voodisse minema ja nii ta magaski õige pea. Öö oli raske. Nii kui ma silma kinni sain, oli vaja Stigil wc-sse. Põhiliselt jooksin ma sinna temaga asjata, ei sõandanud ta pissida. Selline asi on päris väsitav ja närve sööv, aga võtsin ennast kokku ja tegin kõik, mida "härra" soovis. Siis andisn talle ka palavikku alandavat siirupit. Püüdsin küll venitada ja lasta organismil ise haigusega võidelda, aga lõpuks murdusin.

Paremaks see midagi ei teinud. Ärkamised olid ikka iga natukese aja tagant. Ma pole tükk aega nii mitmekesiseid unenägusid näinud, kui täna öösel. Ikka üks algas sama kiirelt, kui lõppes ja nii kogu öö.

Hommikul oli Stig seitsme paiku üleval, nagu tavapäraselt nädalavahetusel. Aga ainult pissimiseks. Kohe keeras uuesti magama ja nii ta pöönutas pool päeva. Kui ta siis ükshetk köögi laua ääres istus, nägin ma, kui paistes on tema kael kõrvade alt. Justkui mumps paistis. Mul endal olnud ja see on haigus, mida ma väga hästi mäletan. Jube oli. Siis hakkasin asja tõsisemalt võtma. Panin tähele, et ta ei saa pead keerata, keerab koos kehaga või käivad ainult silmad. Magada tahtis ta ka ikka ühel küljel ainult. Ei saanud asi olla ainult pelgalt külmetuses ja palavikus.


Helistasin kiirabisse. Vastasin tohututele küsimustele ja ei olnud küsimustki, et kiirabi ei tule. Jäime ootele.


Kiirabi kahtlustas mädast mandlite põletikku ja oli nõus meid haiglasse viima kontrolli. Pakkusin, et lähen ise, siis saame iga kell koju tagasi, kui haigla vajadust pole.

Läksime EMO-sse. Mul on häbi tunistada, aga ma ei tea, mis see lühend sõnades tähendab. Kohe uurin targa google abiga...Erakorralise Meditsiini Osakond, selge. Jälle targem.

Käisin alles nädal tagasi seal ja olen alati igasuguse arstide tegevuse ja suhtumisega rahul olnud ja isegi maininud, et sinusse suhtutakse täpselt nii nagu sinu suhtumine on. Täna aga tundsin, et olen aktsiaseltsis "Aega küll". Ma ei kaeba millegi üle, aga Stigil oli ikka nii paha olla ja ta oli ,oid, aga tundus, et kedagi see ei huvita. Formaalsused ikka ennekõike, siis alles hakkame vaatama, mis mureks.

Ja oligi. Hakati otsast pihta, et mida me kurdame. Ma eeldasin, et digitaalne haiguslugu, mille kiirabiarst valmis kirjutas, jooksis nende arvutisse momentaalselt ja neile piisab isikukoodist, kui pilt selge. Aga ei, nemad ei teadnud sellest midagi. Hakkasin siis kolmas kord ette lugema, mida kurdame ja miks EMO- s oleme.

Selgitused jagatud, mured kurdetud, saadeti meid ühte palatisse ootama. Stig püüdis iga hetke kasutada magamiseks. Ka autosõidu ajal ta magas. Suht ebatavaline. Kirabi pani talle paratsetamooli küünla ja olemine oleks võinud vähe parem olla selleks ajaks, aga ei.


Ootasime päris pikalt, kui sisse astus üks plikaohtu naisterahvas. Praktikant? Ei, päris arst pidi see olema. Rääkis aktsendiga ja tegi kiirabi diagnoosi hoobilt maatasa. Vaatas kurku, kõrvu ja arvas, et tavaline külmetus. Ma siis natukene usutlesin, et kas tõesti. Sellepeale ta saatis meid neljandale korrusele laborisse vereproovi andma.

Tulime siis samasse palatisse ja ootasime veel mailmatuma aja. Stig magas, pea minu süles, magusat und jällegi. Lõpuks siis tulid vastused. Kahepoolne mandlite põletik. See on nüüd maakeeli. Kas viiruslik või bakteriaalne, jäi selgusetuks ka arstile. Ühtki paberit ma ei saanud, kõik on digitaalne nüüd.


Ootasime siis veel jupp aega, kui arst tuli ühe koguse antibiootikumiga, mis oli vaja kohe võtta. Ülejäänu tuleb homme apteegist tuua ja üks kuur läbi teha. Pakuti võimalust haiglasse jälgimisele jääda, aga kodus ju teised lapsed, kes ka hoolt vajavad. Tulime siiski koju. Kui muresid pidi olema, paluti kohe tagasi pöörduda.


Nii me nüüd siis haigevoodis olemegi. Püüan võimalikult palju Stigi kõrval olla ja jälgida teda. Hea tal see olemine ei ole. Söönud pole suutäitki. Vahest harva joob ainult.

Kuidas meil Jaskariga plaanitud vanaraua äri läheb, veel ei tea. Tal ju sohvrit vaja.

Homme ja edaspidi on ka Meena kodus, nii et ei tule tavapärane nädal meil. Põhiline, et Stig jälle endine vahva ja lõbus poiss oleks ja 2. mail  saaksime talgupäeval kohal olla. Kodus on meil jooksvalt kogu aeg talgud kuni lume tulekuni :D





Soovin kõigile ilusat algavat nädalat ja palju päikest!