Küsimused mulle

15. mai 2015

Apsud liikluses

Kõik, kes vähegi on autosõiduga kokku puutunud, oskavad kindlasti pajatada mõne apsu või olukorra, mis nendega juhtunud on. Kas siis nende endi süül või on sattutud kokku teise liiklejaga, kes pole eriti arukalt käitunud.

Minul oli ühel lasteaia hommikul näiteks juhus, kus mulle täiskiirusel sõitis üks ilmatuma uhke ja suur bemm lihtsalt peateele ette. Õnneks suutsin kokkupõrke ära hoida ja tõmbasin niipalju äärde, kui kannatas. Ja pidurdus oli ka päris korralik. Ehmatusest ei tasu rääkidagi. Pisikesed lapsed peal, sõitsin jalad all värisedes lastaia juurde. Enne seda tegin loomulikult ka ise apsu, sest ei suutnud adekvaatselt käituda äsjasest ehmatusest tingituna.

Lasteaia juurde jõudes märkasin, et toosama uhke bemm oli ka samal kursil sõitnud, aga teist teed ja poole kiiremini kui mina. Sattusin ulja juhiga vastamisi ja loomulikult vabandati. Arusaadav, juhtub ikka. Mina omakorda vabandasin selle juhi ees, kellele ma korralikult teed ei andnud peale oma ehmatust. Oleme ju siiski inimesed ja suudame normaalselt suhelda kaaskodanikega. Ega keegi ju meelega selliseid asju ei tee.

Üldsegi olen ma rahulik, nii muidu elus, kui liikluses. Ma ei sõida ringi vihaselt ja ei kiru rooli taga omaette kaasliiklejaid, kui nad ei sõida nii nagu mina neilt ootan ja eeldan. Eks meil kõigil ole hetki, kui kõik perfektne ei ole.

Eile oli juhus, kui koolimaja juurest oli peateele sõitnud just mitte õigel ajal üks teenekas õpetaja ja ta seisis seal poolenisti peateel ja oli nõutu. Ootas, kuni asi laheneb, et siis ohutult oma teed jätkata. Saime kõik aru, et oli tekkinud probleem ja lahendasime selle rahulikult ja viisakalt, teisi austades. Normaalne ju. Selliseid juhuseid on palju. Nii teiste algatatuid kui ka minu süül olevaid. Ei õigusta ennast üldsegi.

Kuhu ma jõuda tahan, on aga tänane situatsioon, mis jäi küll hinge kriipima. Mitte sellepärast, et mina nüüd kibestnud oleksin, aga kibestunud tundus hoopis teine pool olevat, kellele ma pöördumatuid kannatusi vist tekitasin.

Tegelikult on asi siiski vist sallimatuses, kui järele mõelda. Juhtus siis nii, et vahetult enne koju jõudmist, siinsama meie oma tee peal, kus liiklust eriti ei ole, sõitsin mina juhuslikult vastassuunas. Juhtub. Ei tohiks, aga näed... Nägin, et auto tuleb vastu ja hakkasin sujuvalt oma ritta tõmbama. Oli natukene ootamatu loomulikult, et auto tuli, aga rahulikult asja ajades sain oma suunda ja mahtusid kõik sõitma.


Vastutulija oli tuttav. Seda enam lootsin, et asi oli sellega lahendatud. Aga ei. Minu naeratusest ei piisanud sel korral. Üsna läbi hammaste ja vihast nõretava tooniga mainiti ära, kui ohtlik ma liikluses olen ja korralikud/korrektsed, mitte iialgi eksivad liiklejad ei julgevat enam maanteele tullagi, kui mina ringi liigun.

Siit on kohe näha, kui palju viha ja kurjust tegelikult inimestes on. Mul on ainult hea meel, et mina isiklikult suudan sellistest asjadest üle olla ja liiga teevad need vihast nõretavad inimesed ainult ja ainult iseendale. Olgem sallivamad! Iseenda huvideski vähemalt :D

Kuidas käitud sina ootamatutes olukordades, mis liikluses tihtipeale juhtuvad?

Annan ära!

Annan ära mõned TW asjad. Lähim info siin.

Spordipisik meie peres

Ma ei ole kunagi mingi spordi kummardaja olnud. Kehalises kasvatuses olin kooliajal keskmine. Ei osanud ma turiseisu, ei kõiest ronida. Tegin oma alad ära, et keskminegi hinne kätte saada. Ujumistrennis ma küll mingi aeg käisin, aga ujuda ei oska ma tänaseni - korralikult. Vee peal seisan, edasi saan, aga kroolist pole mul õrna aimugi. Mis mul hästi meeles on, kui ma kord ujumistrennis sain ühe korraliku peaka hüpatud. See on mu elu suurim saavutus ka vist spordivallas :D

Sellist mitte mõisapeale liikumist armastan ma aga väga. Rattamatkad, orienteerumised, kerged jooksud, kiirem jalutamine, ujumine oma lõbuks. Viimasel ajal on mu päevad täis väga sarnast trenni, mida saaks jõusaalis teha. Iga päev saan ma aru, et mul on lihased täitsa olemas. Vagude vahel koogutamine on väga tõhus trenn. Nii et ei saa õelda, et ma päris spordivõõras oleks momendil.

Millest  ma aga tegelikult rääkida tahtsin, on minu lapsed. Mete ja Sten tegelikult. Sten tundub küll selline pontsakas ja natukene nagu ülekaaluline. Nüüd viimasel ajal on asi küll paremuse poole läinud. Eks pikkust tuleb ka juurde ja liikumist on palju. Ja mis mind imestama paneb, koolis jooksmises on ta üsna hea. Spordipäeval oli napilt teiseks jäänud. Mete on suts parem, aga ega Sten alla ei jää. Kodus nad ikka korraldavad jooksuvõistlust ja kasutavad kartulipõldu staadionina :D Mete püüab ikka Stigi ka treenida ja utsitab teda jooksma. Stig loomulikult jookseb ka (hästi vahvalt, kätega annab ikka kõvasti hoogu, nagu vana proff) ja vudib ikka ringi ära ilma pukamata. Hingeldab küll sealjuures kõvasti. Ma ikka ütlen Metele, et ta Stigiga üle ei pingutaks, ikkagi kahe aastane teine alles.

Kolmapäeval oligi siis jälle iga kevadine spordipäev koolis. Seda oodati nagu jumala õnnistust. Tore ju iseenesest. Mina pole kunagi spordipäevadest nii vaimustuses olnud, sama Meenaga. Tema on selline laiskloom nagu mina. Aga Sten ja Mete küll spordivad meelsasti.

Sten vist sai kokkuvõtteks 6. Koha, Mete aga 2. koha. Tuleval reedel said nad võimaluse aga võistlustele sõita ja oma kooli esindada. Ka seda päeva juba oodatakase.