Küsimused mulle

26. juuni 2015

Kuidas minu aiasaadused edenevad?

Marise eeskujul teen tema postitusele sarnase postituse. Ainuke suurem erinevus on meie kurkides. Temal juba jupp otsas, minul äsja alles mullast tõusnud:D

Avamaa kurgis

Herned

Kapsas

Kaalikas

Punapeet

Salat

Porgand

Vagu tageteseid köögiviljapõllul

Sibulad

Kähar petersell

Till
Siledaleheline petersell

Kuldrenett
Pirn 'Pepe'
Pirn 'Moskovskaja'
Kirss (hapu)

Murel

Punanesõstar

Kartul

Vagu päevalilli 

Kasvuhoone kurk (külvatud otse seemnest)

Emadepävakink Meenalt

Kogu minu maitsetaimed, mis üles tõusid

Till kasvuhoones

Karusmari

Aroonia

Viinamari kasvuhoones

Perekonnaviga:D


Peod möödas, käes taas argipäev. Nüüd on rahu majas kuni jõuludeni. Stabiilsus mulle meeldib.

Olen nüüd aiale ka rohkem pihta saanud. Eile sai hilisõhtuni umbrohuga võideldud. See on saanud siin niiskuses ja soojas rahumeeli kasvada. Viimane aeg on mingi piir panna sellele vohamisele, muidu kasvab üle pea.

Kasvuhooned käisin ka üle. Murdsin kasve, sidusin, kakkusin umbrohtu, kastsin. Sten on täielikult murule spetsialiseerunud  - õnneks. Jaskar tegeleb trimmerdamisega. Mete palus ka tõsimeeli omale mingit tööd, mis ei tohtinud aga ainult mitte kõplamine olla. Kakkusin talle siis suure hulga ohakaid, mida ta täna komposti kärutas. Ühe männi palusin tal ka ära kärpida, mis talle rõõmu tegi.

Ega mul suurt aega väljas tegutsemiseks ei jää, süüa ka vaja teha. Siis tekivad jälle nõud, neid vaja pesta. Siit - sealt vaja koristada. Pesu seisab juba ammu kuivana restil ja ootab kokku lappimist.

Aga selle asemel, et neid ilma lõputa töid kodus teha, tegin mina õhtusöögi valmis, sõime kõhud täis ja tegime lastega ühe mõnusa väljasõidu. Läksime metsadesse kolama ja samal ajal viskasime silma peale ka võimalikele maasikakohtadele. Mannergud olid meil ettenägelikult kaasas. Stigile võtsime jooksuratta ka kaasa.

Kui metsavahele jõudsime, tegime igas vähegi maasikalangile sarnases kohas peatuse. Olime küll varased, aga keegi (tean juba kes) oli meist varajasem. Eks sõitsime edasi. Metsa on siin meie kandis nõrkemiseni. Kuskil peab ju ikka midagi leiduma.


Tegelikult tundub, et maasikate jaoks on natukene vara. Palju on õitsvaid maasikaid. Lagedamatel kohtadel leiab valminud marju, aga need on alles ühe kaupa. See aga ei ei ole põhjus kodus istumiseks. Läksime ka oma igaaastasesse kohta vaatama, aga seal on kõik kinni kasvanud ja lapsed said niisama luusida. See ka ju huvitav. Ega me meelt ei heitnud.







Lõpuks viimases kohas, kus me peatuse tegime, võtsin mina kaamera autost kaasa ja olin juba maasikate otsimisest loobunud. Pilte on ka mõnus teha, eriti kui nii head materjali on. Nii ma siis klõpsisin. Stig uhas rattaga ringi (olime 100% liiklusvabas kohas), lapsed kolistasid mööda mägesid ja võsa ringi.




h








Leia pildilt lennuk



Olin parasjagu ametis, kui lapsed hõikasid, et on sattunud meeletutele maasikaväljadele. Ma arvasin, et nad lollitavad. Sten oli enne juba paar korda üritanud meid haneks tõmmata. Kes siis ikka enam usub. Aga kui vaikseks jäi ja kõik nahistasid maasikaid korjata, siis muutus asi kahtlaseks.

Liikusin ka vaikselt sinna suurde leiukohta. Aegaajalt andsid nad oma imestushoogudega märku, et nad ikka olemas on. Stig pani kildu: "oh sa raks". Korje käis. Sten loomulikult tegi seda otse kõhtu, mille vastu mul midagi ei olnud. Kõigil pidi ju fun olema. Meena, nagu alati, surus kogu aeg oma korjatud marju minu marjade juurde. Mina muidugi keeldusin, sest ma tean, et pärast peab ta minu korjatud marju ka enda omaks, sest tema sinna paar marja pani. Seda ma ei soovinud. Mina korjasin marjad talveks. Lõpus korjasin suhu ka mõned, aga no nii head olid, et kui maigu suhu saad, ei tule korjamisest enam midagi välja.



Stigile õpetasime ka marjade suhu korjamise selgeks. Tema ei saanud esiti arugi, mis meil seal toimub. Tal andis oma pisikeste näppudega marjale pihta saada. Loomulikult tuletasin ma lastele meelde ka oma lapsepõlvest pärit kommet marjad heinakõrre otsa ajada. Jutustasin loo juurde ja õpetasin neile ka. Neile on see trikk Pipi Pikksukast juba tuttav, laia silmaringiga nagu nad mul on :D


Niikaua kui mina oma tarkust jagasin, kasutas Stig juhust ja kummutas peoga omale minu ämbrist maasikaid suhu. Ühekaupa noppida on ju tüütu:)

Kui Stigil magustoit söödud oli, arvas tema, et temal on uni peal. Nii on ta juba päris mitu korda viimasel ajal arvanud. Mugav ju, kui laps ise märku annab, et aeg on hakata otsi kokku tõmbama. Eks oli juba kolatud ka ja maasikaidki saadud.

Ega meil sellised  väljasõidud midagi uut ei ole. On minu vanemad nii teinud ja teen mina ka alati. Kuna ma isegi elasin mingi aeg linnas, kui Jaskar pisike oli, siis ema juurde sõites sõitsime alati läbi metsa. Päris vana traditsioon on see meie peres. Metsadki kõik enavähem ümbruskonnas tuttavad, niipalju, kui meile vaja.

Hakkasime siis koju sõitma ja keda näha, ema ka metsas. Vahetasime paar sõna, küsisin saagi kohta ja rõõmustasime lastega, et isegi selle paari tunni sees ja metsas võib kohata omasid. Puhtalt perekonnaviga:D

Tore oli. Ja veel toredam, et Stig on juba jupp aega unedemaal. Värske õhk ja liikumine on oma töö teinud.