Ma ei ole kunagi ühegi postituse kirjutamist niipalju kaalunud, kui praegust. Aga ma lubasin midagi (tihedamini kirjutada) ja kui ma praegu ei kirjutaks, siis veaksin ma teid alt.
Ma olen tegelikult surmväsinud (jälle!?) ja parema meelega hakkaks unenägusid vaatama. Aga päevast oleks ka jällegi palju kirjutada ja ega sest magamisest kohe midagi välja niikuinii ei tule, kui peas kõik leierdab.
Seega...kohe läheb jälle kiitmiseks lahti, kui tubli ma ikka olen. Kannatage ära või otsige muud lugemist.
No tõesti olen ma täna tubli olnud, ise ka ei usu. Kui ma iga päev nii tööd raiuks teha, siis mul kõik läigiks siin ja oleks piinlik kord, väljas ma pean silmas. Toas püüan ma elemntaarset korda hoida, läikimist ei saa siin vist kunagi olema. Nii puhtuse hull ma ei ole.
Läksin hommikul kindla plaaniga välja, et hakkan trimmerdama. Juba pika aega olen ennast selleks häälestanud. Panin kummikindad kätte, siis veel ühed kummeeritud töökindad, et käekesed ikka kaitstud oleks:D Kaitseprillid, trimmeri traksid, loomulikult kummikud...ja mida krdit, trimmer ei läinudki käima. Mina nii vormis kui veel olla saa aga tee või tina, mina masinat käima tõmmata ei suutnud. Kahju. Nii kahju oli, et tuppa ka ei läinud tagasi. Tööpuudust meil väljas ei ole, seega hakkasin kuskilt otsast pihta.
Lapsed olid loomulikult kogu aeg sabas või siis vähemalt silmapiiril. Mõnes mõttes on see hea ka, saab kedagi aegajalt kamandada. Vaja ikka aiakäru tuua või on siis koorem umbrohtu jälle komposti vaja viia või kasta midagi. Nad teevad hea meelega kaasa, anna ainult käsklusi.
Tänu sellele, et ma ennast välja vedasin, sai tehtud kaua planeeritud lavendli peenar, piparmünt sai omale koha ja ka mulda, põllu pealt sai vanaks läinud salat välja kakutud, kurgid said veel enne purki minekut väetiseks nõgeseleotise vett ja natuke sai ukse esist ka koristatud. Ahjaa, kõige olulisem...Meena sai liivakasti juurde omale kaks tagetese puhmast, mis ma talle muru sisse istutasin. Tal ka siis rõõmsam ja kohustus millegi eest hoolitseda - kasta.
Vahepeal sai toas käidud kohvitamas ja hommikuputru keetmas, sest mina hommikul vara kohe süüa ei suuda. Ja siis mingi aeg tunnen, et on vaja minna sööma. Õnneks ema tuli parajal ajal, sai väike paus tehtud.
Muideks, ma olen kohviga omale juba piirangud teinud, nagu lubasin. Kolm nädalat vist saab juba, kui joon ainult hommikul tassi kohvi. Päeval katsun midagi muud juua. Loetud korrad olen ka teise tassi joonud, aga siis juba pisikese. Algul, kui sai alustatud piiramisega, tegin päeval uinakuid. Väsimus oli peal. Nüüd on juba parem, ei olegi nii hullu vajadust, ajab taimetee ka asja ära.
Saia ostmisest olen ka loobunud, nädalapäevad vist juba. Ostan Südamesepikut või Kaerasepikut, mis parajasti sooduses on. Mete täna arvas, et ära ostagi enam saia, sepik on väga hea. Kõik arvavad nii, miks siis mitte. Suts kallim tuleb, aga see - eest tervislikum. Saiakestest olen ka loobunud. Nagu te vist taipate juba, siis hoian ma mingit viisi oma kaalu kontrolli all. Kes meist seda teinud ei ole, kes siis kuidas. Mina olen otsustanud õgimise lõpetada, lastel saia sepikuga asendanud ja mitte niipalju kohvi sisse larpida ja füüsilist tööd teen trenniks.
Kui ma siis ükskord taipasin, et Stig peaks hakkama lõunaunele sättima ja nagu ikka, omad kasud mängus, ehk saan ka pikali visata, läksime kõik see mees tuppa. Plaanisin puhata, kuni Jaskar tuleb ja trimmeri käima paneb, et trimmerdamiseks kenasti välja puhata.
Köögis toimetades plahvatas mulle, et mis magama, süüa ju ka ometi vaja teha. Ja millal ma seda ikka teen, kui mitte kohe. Kriips peal minu magamise plaanidel. See on see, kui kahel rindel on vaja tegutseda. Mis viga oleks vaid tubaste asjadega tegeleda või siis ainult välitöödega. Mina pean mõlemat suutma ja laste kapriise ka veel täitma, kisast ja kaklemisest rääkimata. Päris läbi võtab. Seepärast ma eriti aias tegutseda ei jõua ja tegelikult ei tahagi. Täna oli see päev, kui hoog jälle peale tuli.
Kõige hullem on see hetk, kui pole mingit plaani, mida söögiks teha. Kõik tundub nii keeruline ja aeganõudev. Tõstsin liha sügavkülmast mikrosse sulama ja lotsin, et küll asi laheneb. Midagi ikka lihast saab. Kartulitega ma mässama ei viitsinud hakata. Alati, kui ma kartuli järgi põllule lähen, hakkan ma sujuvalt mardikaid korjama ja siis jään ma sinna kolmeks tunniks. Seega mõtlesin tatart teha. Kiire ja lihtne. Tükeldasin liha ära, viskasin kuuma õli sisse potti, lisasin tükeldatud sibula (seda toob Meena alati põllult, tema töö), maitsestasin, valasin vee peale ja lisasin pestud tatra. Lasin keema, keerasin pliidi kinni ja keerasin magama. Söök sai ise kaane all valmis mingi aeg. Easy. Sama lihtne on minu arust ploffiga. Sellised söögid mind vahest pääsatavad suuremast vaaritamisest.
Sai söök tehtud ja silma sain ka hetkeks kinni lasta, niipalju, kui laste kisa kõralt kannatas. Sellest piisas. Stig jäi minust magama, kui ema jälle helistas (alati keegi helistab, kui ma magada püüan) ja oma küpsetatud imekoogiga kohale sadas. Vat siis lubasin omale pisikese tassi head kohvi magusa koogi kõrvale. Jumalik. Seda mul just vaja oligi, et siis jälle õue tööle asuda.
Sain vanad raberberid üles kakutud, klaari aluse õuntest puhtaks korjatud ja põõsaaluseid ka heinast puhtaks kakkuda.
Varsti tuli Jaskar ja sain lõpuks trimmerdama hakkama. Jube kuumus oli, isegi silmad higistasid. Kaitseprillid olid ees ja vesi jooksis muudkui silma ja pidin aga klaase puhastama. Päris palju pekki põletasin maha ja käed said ka oma koormuse, kindlasti efektiivsem, kui jõusaal. Lisaks veel ilus maja ümbrus boonusena. Ja kõige olulisem, Meena ei saanud minuga mulliseda. Ta teeb seda vahetpidamata ja nõrkemiseni. Ma ei suuda teda enam kuulata vahest. Seega oli vahelduseks päris hea motori müras oma mõtteid mõlgutada. Sabas ka keegi ei tolgendanud, sest trimmerist hoiavad kõik vabatahtlikult eemale. Mina mitte. Mõnus lõõgastus.
Väljas oli juba hämar, kui ma lõpetasin. Päris mitu tundu jutti sai müristatud. Stig oli vahepeal ärganud ja õue tulnud. Lapsed mängisid, kes siis mille ja kellega. Aga sellistel puhkudel on nad päris sõbralikud ja hoolitsevad ikka teineteise eest ja mängivad mänge, mida saab hulgakesi teha. Üks neist oli õunasõda, mille ma kohe, kui ma avastasin, mis toimub, ära lõpetasin. Jalgpall ja tagaajamine on okei.
Tavaliselt, kui ma peale väsitavat päeva tuppa lähen, pean ma hakkama kööki koristama laste järelt. See on selline tülgastav tunne ja tundub, et tööd ei lõpe kunagi.
Täna oli teisiti. Lapsed olid juba uksel rõõmsate nägudega vastas (väljaarvatud Meena) ja teatasid, et nad oli toad oorda teinud...eks ikka oma järelt. Hea seegi. Kraanikauss oli küll kuhjas musti nõusid täis tõstetud, aga minu pärast olgu. Meil nõusid on ja küll ma hommikul nad masinasse tõstan. Ei pea kogu aeg piinlik kord meil olema.
Meena ulus oma igemevalu ja kuna tal oli vaja kellegi peale oma valu välja valada, siis võttis ta Mete ette. Mete olevat kunagi "sada aastat" tagasi lubanud talle oma telefoni anda, kui Meena talle küpsiseid annab. Ja nüüd tuli talle meelde, et Mete küpsiseid oli saanud, aga telefon jäi Meenal saamata tol ammusel ajal. Jumal küll. Juhtub. Ma püüdsin siis Meena tähelepanu mujale tõmmata ja lubasin tal aidata hambad ilusasti puhtaks harjata.
Ta peseb oma hambaid selle krdi Monster High hambapastaga, mis on minu arust täiesti saatanast. See on magusam kui šokolaad. Meelitatakse lapsi poppide tegelaskujudega, oleks siis sisugi normaalne. Hinnast ei hakka rääkimagi. See oli hiljuti Konsumis sooduses (soodus, aga pisikese tuubi hind oli üle 2€) ja Meena reklaamlehest viskas kohe silma peale ja tema peab selle saama. Tal hakkas eelmine just tühjaks ka saama.
No ja see hambapesu on tal rohkem selle hambapastaga maiustamine. Muideks, kas on reaalne, et 6- aastasel lapsel hakkab tagant igemest tarkuse hammas tulema? Ma kahtlustan küll, kust muidu lapsel igemevalu. Võimalik, et suurest tomati söömisest, hapu asi...krt seda teab.
Hambad puhtad, sai kiirelt Stig ka duši alt läbi lastud, siis Meena. Ja siis Meena ilmus uue uudisega lagedale. Temal pidi pissimine valus olema. Olevat päeval lausa nutnud pissime ajal. No on laatsaret.
Ega midagi, jutustasin talle loo, kui Metel kunagi ammu põiepõletik oli ja läksin põllule peterselli järele. Tegin talle teed ja täpselt selle häda jaoks. Võtku või jätku. Tegin suurema koguse, et ise ka peale duši all käiku üks mõnus tee juua ja magama minna. Vahet pole, et põiehädade vastu. Meena tee jäigi puutumatult seisma. Vahest piisab vaid millegi tegemisest (mitte millegist). Lapsed, lapsed.
Head ööd!
Ma olen tegelikult surmväsinud (jälle!?) ja parema meelega hakkaks unenägusid vaatama. Aga päevast oleks ka jällegi palju kirjutada ja ega sest magamisest kohe midagi välja niikuinii ei tule, kui peas kõik leierdab.
Seega...kohe läheb jälle kiitmiseks lahti, kui tubli ma ikka olen. Kannatage ära või otsige muud lugemist.
No tõesti olen ma täna tubli olnud, ise ka ei usu. Kui ma iga päev nii tööd raiuks teha, siis mul kõik läigiks siin ja oleks piinlik kord, väljas ma pean silmas. Toas püüan ma elemntaarset korda hoida, läikimist ei saa siin vist kunagi olema. Nii puhtuse hull ma ei ole.
Läksin hommikul kindla plaaniga välja, et hakkan trimmerdama. Juba pika aega olen ennast selleks häälestanud. Panin kummikindad kätte, siis veel ühed kummeeritud töökindad, et käekesed ikka kaitstud oleks:D Kaitseprillid, trimmeri traksid, loomulikult kummikud...ja mida krdit, trimmer ei läinudki käima. Mina nii vormis kui veel olla saa aga tee või tina, mina masinat käima tõmmata ei suutnud. Kahju. Nii kahju oli, et tuppa ka ei läinud tagasi. Tööpuudust meil väljas ei ole, seega hakkasin kuskilt otsast pihta.
Lapsed olid loomulikult kogu aeg sabas või siis vähemalt silmapiiril. Mõnes mõttes on see hea ka, saab kedagi aegajalt kamandada. Vaja ikka aiakäru tuua või on siis koorem umbrohtu jälle komposti vaja viia või kasta midagi. Nad teevad hea meelega kaasa, anna ainult käsklusi.
Tänu sellele, et ma ennast välja vedasin, sai tehtud kaua planeeritud lavendli peenar, piparmünt sai omale koha ja ka mulda, põllu pealt sai vanaks läinud salat välja kakutud, kurgid said veel enne purki minekut väetiseks nõgeseleotise vett ja natuke sai ukse esist ka koristatud. Ahjaa, kõige olulisem...Meena sai liivakasti juurde omale kaks tagetese puhmast, mis ma talle muru sisse istutasin. Tal ka siis rõõmsam ja kohustus millegi eest hoolitseda - kasta.
Vahepeal sai toas käidud kohvitamas ja hommikuputru keetmas, sest mina hommikul vara kohe süüa ei suuda. Ja siis mingi aeg tunnen, et on vaja minna sööma. Õnneks ema tuli parajal ajal, sai väike paus tehtud.
Muideks, ma olen kohviga omale juba piirangud teinud, nagu lubasin. Kolm nädalat vist saab juba, kui joon ainult hommikul tassi kohvi. Päeval katsun midagi muud juua. Loetud korrad olen ka teise tassi joonud, aga siis juba pisikese. Algul, kui sai alustatud piiramisega, tegin päeval uinakuid. Väsimus oli peal. Nüüd on juba parem, ei olegi nii hullu vajadust, ajab taimetee ka asja ära.
Saia ostmisest olen ka loobunud, nädalapäevad vist juba. Ostan Südamesepikut või Kaerasepikut, mis parajasti sooduses on. Mete täna arvas, et ära ostagi enam saia, sepik on väga hea. Kõik arvavad nii, miks siis mitte. Suts kallim tuleb, aga see - eest tervislikum. Saiakestest olen ka loobunud. Nagu te vist taipate juba, siis hoian ma mingit viisi oma kaalu kontrolli all. Kes meist seda teinud ei ole, kes siis kuidas. Mina olen otsustanud õgimise lõpetada, lastel saia sepikuga asendanud ja mitte niipalju kohvi sisse larpida ja füüsilist tööd teen trenniks.
Kui ma siis ükskord taipasin, et Stig peaks hakkama lõunaunele sättima ja nagu ikka, omad kasud mängus, ehk saan ka pikali visata, läksime kõik see mees tuppa. Plaanisin puhata, kuni Jaskar tuleb ja trimmeri käima paneb, et trimmerdamiseks kenasti välja puhata.
Köögis toimetades plahvatas mulle, et mis magama, süüa ju ka ometi vaja teha. Ja millal ma seda ikka teen, kui mitte kohe. Kriips peal minu magamise plaanidel. See on see, kui kahel rindel on vaja tegutseda. Mis viga oleks vaid tubaste asjadega tegeleda või siis ainult välitöödega. Mina pean mõlemat suutma ja laste kapriise ka veel täitma, kisast ja kaklemisest rääkimata. Päris läbi võtab. Seepärast ma eriti aias tegutseda ei jõua ja tegelikult ei tahagi. Täna oli see päev, kui hoog jälle peale tuli.
Kõige hullem on see hetk, kui pole mingit plaani, mida söögiks teha. Kõik tundub nii keeruline ja aeganõudev. Tõstsin liha sügavkülmast mikrosse sulama ja lotsin, et küll asi laheneb. Midagi ikka lihast saab. Kartulitega ma mässama ei viitsinud hakata. Alati, kui ma kartuli järgi põllule lähen, hakkan ma sujuvalt mardikaid korjama ja siis jään ma sinna kolmeks tunniks. Seega mõtlesin tatart teha. Kiire ja lihtne. Tükeldasin liha ära, viskasin kuuma õli sisse potti, lisasin tükeldatud sibula (seda toob Meena alati põllult, tema töö), maitsestasin, valasin vee peale ja lisasin pestud tatra. Lasin keema, keerasin pliidi kinni ja keerasin magama. Söök sai ise kaane all valmis mingi aeg. Easy. Sama lihtne on minu arust ploffiga. Sellised söögid mind vahest pääsatavad suuremast vaaritamisest.
Sai söök tehtud ja silma sain ka hetkeks kinni lasta, niipalju, kui laste kisa kõralt kannatas. Sellest piisas. Stig jäi minust magama, kui ema jälle helistas (alati keegi helistab, kui ma magada püüan) ja oma küpsetatud imekoogiga kohale sadas. Vat siis lubasin omale pisikese tassi head kohvi magusa koogi kõrvale. Jumalik. Seda mul just vaja oligi, et siis jälle õue tööle asuda.
Sain vanad raberberid üles kakutud, klaari aluse õuntest puhtaks korjatud ja põõsaaluseid ka heinast puhtaks kakkuda.
Varsti tuli Jaskar ja sain lõpuks trimmerdama hakkama. Jube kuumus oli, isegi silmad higistasid. Kaitseprillid olid ees ja vesi jooksis muudkui silma ja pidin aga klaase puhastama. Päris palju pekki põletasin maha ja käed said ka oma koormuse, kindlasti efektiivsem, kui jõusaal. Lisaks veel ilus maja ümbrus boonusena. Ja kõige olulisem, Meena ei saanud minuga mulliseda. Ta teeb seda vahetpidamata ja nõrkemiseni. Ma ei suuda teda enam kuulata vahest. Seega oli vahelduseks päris hea motori müras oma mõtteid mõlgutada. Sabas ka keegi ei tolgendanud, sest trimmerist hoiavad kõik vabatahtlikult eemale. Mina mitte. Mõnus lõõgastus.
Väljas oli juba hämar, kui ma lõpetasin. Päris mitu tundu jutti sai müristatud. Stig oli vahepeal ärganud ja õue tulnud. Lapsed mängisid, kes siis mille ja kellega. Aga sellistel puhkudel on nad päris sõbralikud ja hoolitsevad ikka teineteise eest ja mängivad mänge, mida saab hulgakesi teha. Üks neist oli õunasõda, mille ma kohe, kui ma avastasin, mis toimub, ära lõpetasin. Jalgpall ja tagaajamine on okei.
Tavaliselt, kui ma peale väsitavat päeva tuppa lähen, pean ma hakkama kööki koristama laste järelt. See on selline tülgastav tunne ja tundub, et tööd ei lõpe kunagi.
Täna oli teisiti. Lapsed olid juba uksel rõõmsate nägudega vastas (väljaarvatud Meena) ja teatasid, et nad oli toad oorda teinud...eks ikka oma järelt. Hea seegi. Kraanikauss oli küll kuhjas musti nõusid täis tõstetud, aga minu pärast olgu. Meil nõusid on ja küll ma hommikul nad masinasse tõstan. Ei pea kogu aeg piinlik kord meil olema.
Meena ulus oma igemevalu ja kuna tal oli vaja kellegi peale oma valu välja valada, siis võttis ta Mete ette. Mete olevat kunagi "sada aastat" tagasi lubanud talle oma telefoni anda, kui Meena talle küpsiseid annab. Ja nüüd tuli talle meelde, et Mete küpsiseid oli saanud, aga telefon jäi Meenal saamata tol ammusel ajal. Jumal küll. Juhtub. Ma püüdsin siis Meena tähelepanu mujale tõmmata ja lubasin tal aidata hambad ilusasti puhtaks harjata.
Ta peseb oma hambaid selle krdi Monster High hambapastaga, mis on minu arust täiesti saatanast. See on magusam kui šokolaad. Meelitatakse lapsi poppide tegelaskujudega, oleks siis sisugi normaalne. Hinnast ei hakka rääkimagi. See oli hiljuti Konsumis sooduses (soodus, aga pisikese tuubi hind oli üle 2€) ja Meena reklaamlehest viskas kohe silma peale ja tema peab selle saama. Tal hakkas eelmine just tühjaks ka saama.
No ja see hambapesu on tal rohkem selle hambapastaga maiustamine. Muideks, kas on reaalne, et 6- aastasel lapsel hakkab tagant igemest tarkuse hammas tulema? Ma kahtlustan küll, kust muidu lapsel igemevalu. Võimalik, et suurest tomati söömisest, hapu asi...krt seda teab.
Hambad puhtad, sai kiirelt Stig ka duši alt läbi lastud, siis Meena. Ja siis Meena ilmus uue uudisega lagedale. Temal pidi pissimine valus olema. Olevat päeval lausa nutnud pissime ajal. No on laatsaret.
Ega midagi, jutustasin talle loo, kui Metel kunagi ammu põiepõletik oli ja läksin põllule peterselli järele. Tegin talle teed ja täpselt selle häda jaoks. Võtku või jätku. Tegin suurema koguse, et ise ka peale duši all käiku üks mõnus tee juua ja magama minna. Vahet pole, et põiehädade vastu. Meena tee jäigi puutumatult seisma. Vahest piisab vaid millegi tegemisest (mitte millegist). Lapsed, lapsed.
Head ööd!
