Küsimused mulle

17. september 2015

Ühel hetkel ei tea sa, mis teisel toimuma hakkab

Kui ma ühel hetkel olin kiirel saamul (2,37 km, 22 minutit, keskmine kiirus 6,36 km/h, 174 kcal) kõndinud taas ema juurde, et võtta auto ja sõita rahus lasteaeda, siis teisel hetkel hakkab juhtuma midagi ettearvamatut.

Minu kõnnitrass
Sain lapsed auto peale, turvarihmad kinni, kui heliseb telefon. "Eks". Uurib mis mul plaanis on. No midagi ei olnud. Tavaline õhtupoolik. Lähme lastega koju, sööme, multikate vaatajad keeravad ennast teleka ette kerra, mina sukeldun tahvlisse. Tavaline õhtu. Seepärast ma vahest püüan ka rutiini murda ja mitte kohe koju minna. Piisab, kui me magamise ajaks koju saame ja õhtu kuidagi huvitavamalt sisustame. Nagu see metsaskäik hiljuti koos piknikukraamiga.

Telefonikõnest keeras asi selle peale, et poole tunni pärast olin ma kodus, rahvas oli kokku aetud, traktor põllul ja hakkasime kartult võtma. Jumalast lambist. Ilma eelneva pikema planeerimiseta. Kõik asjad ajasin jutti koju sõidu ajal. Koju jõudes oli kõik organiseeritud ja võisime pihta hakata.










Esialgselt plaanisime lihtsalt algust teha, et siis järgmisel päeval jätkata. Ilm oli kuidagi kahtlane, aga riskisime. Ja risk tasus ära. Õhtu oli imeline, rahvast piisavalt ja jõudsime ilusasti hämaraks valmis. Kartul oli üleootuste ilus ja suur. Lust oli lausa küürutada.

Tavaliselt teen ma toidu osas ettevalmistusi ka selliseks sündmuseks, aga sel korral tuli kõik nii ootamatult, et pidime emaga improviseerima jooksu pealt, et midagi lauale panna oleks.

Päeval olin pohladest mahla aurutanud, sealt saime nõrgunud marjadest morsimaterjali. Põllult tõime korviga kartult. Ema kooris kartuli, mina tegin tule pliidi alla, panin panni kuuma ja tükeldasin kartulid - praekartulid sibulaga on alati head. Eelmisel nädalal tehtud 3 liitrise kurgipurgi delikatesskurkidega tegime ka lahti. Küll olid head, kadusid laualt kiiresti. Tagasihoidlik laud, aga ajas asja ära.

Mina imesin muidugi näppu, sõin vaid kurki ja jõin sooja vett. Sain hakkama küll. Olin kõva trenni saanud nii kartulivõtu kui ka pea 5 km kõndimise näol.

Kui abilised lahkunud olin, pidin veel pisematele raamatut ka lugema. Pingutasin, kuigi olin surmväsinud. Meil on praegu käsil üks hästi vahva kaasaegne raamat (2015) Ketlin Priilinna "Roosi ja Liisu seiklused". Kui ma seda loen, siis äratundmisrõõmu on igal sammul - Monster High ja Barbie nukud, mobiiltelefonid, arvutid, heal järjel pered, halvemal järjel pered, palju mänguasju, vähem mänguasju...ühesõnaga Meena kuulab huviga ja ootab iga uut peatükki suure huviga. Stig kuulab ka päris ilusasti ja tahab aegajalt kuuldut kinnistada piltide vaatamisega.


"Ema ütleb, et meestega pole tal vedanud, aga lastega küll"
Eilses peatükis olin ma natukene isegi hämmeldnunud - nagu meie elust maha kirjutatud. Palju lapsi, erinevad isad, kõike ei saa lubada jne. Ma olen peaaegu et vaimustuses sellest raamatust :D

Meil on nüüd igatahes kartul võetud tänu minu tublidele pereliikmetele-abilistele ja "eksile", kes tulid, leidsid aega ja tegid lihtsalt ära.
Vahva:)


Ärge lolliks minge :D

Ärge teie lolliks minge, siis ei lähe mina ka. Mõni siin vist arvab, et ma olen hull ökomutt ja tervisliku toidu austaja ja isegi suhkur on minu jaoks saatanast. Aga on selge see, et parimagi tahtmise juures ei pääse me ebatervislikust. Minu stiimul praegust on lihtsalt hoiduda magusast (maiustustesto), saiast (saiakestest) ja saada nii palju ree peale, et ma ei õgiks meeletult ja valimatult, nagu ma seda viimasel ajal teinud olen. Ma ei karda suhkruitd müsli sees, sest müsli on siiski minu vaatenurgast üsna tervislik toit hommikuks. Uurisin ka seda "ise tehtud" müsli valmistamist ja tõesti tõesti, käkitegu. Aga enne ma seda katsetada ei saa, kui ma selleks lõbuks valmis ei ole, eriti raha välja käima.

Praegu on mul selline faas, kus ma ikka sajaga koonerdan. Endal tuleb ka juba hirm peale, sest meil on perekonnas elus näide sellisest koonerdajast täitsa olemas minu isa näol. Eks ma olen ikka sel teemal mõne terava repliigi ka visanud ja nüüd olen ise samal teel. Aga tore on. Ega ma ju niisama seda ei teeks.

Kuidas müslit õigemini süüa, seda tuli mulle eile selgitama üks tuttav FB-ist, kes andis sõbralikku nõu ja jagas nippe. Mitte mingil juhul ei tohiks seda teha jogurtiga (täna ma siiski tegin seda, sest ei lugenud veelkord täpsemalt juhist läbi), vaid tuleks purustatud müslile valada peale kuum vesi. Selline valmistamis moodus on pärit Ayurveda köögist.

Soe müsli

Lase vesi keema, puista sinna natukene pruuni roosuhkrut ja kaerahelbeid (peenestatud, mitte suuri helbeid), rosinaid, terake soola. Lõika sisse tooreid õuna lipse, mis tõmbavad vees pehmeks. Söö

Müsli-jogurti kooslusi ei pidavat Ayurveda arstid üldse soovitama ja veel enam mitte midagi külma (mina tavaliselt tarvitan jogurtit külmkapist võetuna). Toit peaks olema sama soe, kui sinu kõht seest poolt, et soolestik kokku ei tõmbuks.

Ja veel...poest peaks ostma piima, mille rasvasisaldus oleks 3,5%, veel parem oleks muretseda talu piima. Kui rasvasisaldus piimas on 1,5 või 2,5 või veel hullem 0, siis need toitained ei pidavat soolestikus imenduma ja kasvavad organismis tselluliidiks...st. need madalad rasvad ei välju kehast ja ladestuvad tselluliidiks.

Selline tarkus siis eilsest päevast:)

Täna hommikul ma neid õpetusi jälgida püüdsingi. Purustasin oma müsli, valasin kuuma veega üle, lisasin õuna ja pirni lipsud (oma aia) ja siin tegin vea, valasin ka jogurtiga üle. Magustasin kuusevõrsesiirupiga ja lasin hea maitsta. Polnud viga.



Lõunaks sõin eilset kukeseentest tehtud risotot. Selle val istamiseks erilisi kulusid jällegi ei olnud. Riis oli olemas, porgand, sibul, küüslauk põllult. Kukeseened "annetas" ema, sest tema ei osanud nii vähese saagiga midagi peale hakata (käis tiiru metsas). Ma siis aitasin tal selle probleemi lahendada ja sain oma perele toidu lauale jälle odavalt.


Et lapse koolist koju jõudes mingit traumat ei saaks minu "tervislikust" ja säästlikust pragrammist, tegin neile ekstra veel pubertit kisselliga. Kisseli tegi pohladest, mis me Meena ja Stigiga siin ükspäev pikniku tuules metsast kokku korjasime. Risoto võeti ka päris hästi vastu. Ainult Sten pirtsutas ja tegi omale võileibu. Jaskar natukene vingus, et ketšupit pole. Temal on kombeks igale söögile ketšup peale valada. Koka mõnitamine, ma tean, aga vähemalt sööb. Võileiva tegu, kui söök potis, on natoukene hullem variant.

Lisaks risotole tegin ka Euuroopa Liidu abist saadud skumbriast kalasalatit (kala, sibul, majonees). Seda süüakse meil meelsasti. Leiba-sepikut oli küll napilt, aga ma saan iga kell juurde küpsetada. Kapis on täisterakuklijahu ja erinevaid seemneid piisavalt.

Liikumisega on lood sellised, et täna jätsin auto ema juurde, kui hommikusest lasteaia ringist tulin ja kõndisin need 2,3 km jala. Aega kulus 21 minutit ja põletasin 153 kcal-it. Mitte et ma seda nüüd üks-ühele usuks, aga statistika on selline. Seepärast kasutasin ka Endomondot, et saaksin ülevaate oma liikumisest. Nüüd kohe teen sama distantsi, et jälle autoni jõuda ja lasteaeda sõita. Abiks ikka:D Ka kütuse säästmisel.