No nii. Uus nädal, uued tegevused. Ei tulegi vist sellist aega, kui igav ka natukene hakkaks. Ma igatahes ootan seda aega.
Täna tuli lasteias mulle vastu suure kõhuga tütarlaps (naine on nagu ränk õelda) ja ma tundsin sellist kergendust, et minul need ajad möödas on. Mina olen oma töö teinud ja 5 last ilmale kandnud, nüüd jääb üle vaid iga nende soovi täita ja vaadata, et neil muretu elu oleks ja et mina neil alati olema oleks. Olgu see siis koolitööde abi, huviringid, üritused, õhtune raamatu lugemine, toit, riided, ilus ja soe kodu, meeldejäävad sünnipäevad, ühised väljasõidud jne. Vahepeal on küll tunne, et ma rebin ennast lõhki, eriti viimasel ajal ja kõige suurema lapsega.
Täna on Mete-Mari 11. sünnipäev. Suutsime üheskoos filmi tänaseks välja valida, mida ta läheb vaatama oma kamraadidega. Kahjuks saan kinno viia vaid 5 last, sest auto suurus seab omad piirid. Filmiks jäi lõpuks "Viimane nõiakütt". Katsun laste päeva nii meeldejäävaks teha, kui suudan. Metel on kasutada ka Apollo kinkekaardid väärtusega 15€, mille saatis talle meie perekonna suur fänn. Aitäh talle!
Plaan on tänaseks siis selline. Lõpetasin just auto puhastamise. Ma olen selles suhtes nii vihane. Ma laenan oma autot heast tahtest ja tagasi saan sellise peldiku, et anna olla. Mina oma puhaste riietega sinna sisse istuda ei mallanud. Nagu porikäkk. Kõik. Rool, istmed, uksed, käigukang. Elu muda. Tubli tund aega rookisin, et auto tagasi normaalseks saada. Kindlasti on paak ka tühi, seda ma veel vaadanud ei ole.
Üks kohalik "ment" andis eile juba fb-i kaudu teada, et tagatuled ei pidavat ka põlema. No mis ma oskan õelda. Ma pole selle autoga juba paar päeva sõitnud. Tundub juskui, et minu asi on vaid remontida, koristada ja tankida. Oi kui viha teeb.
Aga ise ma olen siia ilma sellise "frukti" sünnitanud siia ilma ja pean nüüd oma taaka kandma. Ma olen nii palju südant viimasel ajal valutanud, et ma ei imesta, kui ma üle öö halliks lähen. Ma ei tea mis lahti on. Panus kodusesse ellu on 0 ja tu dub, et paremaks ei lähe midagi. Ainult lubadused, tegusid ei kuskil.
Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured. See ütlemine on 100% õige.
Nüüd ma siis käärin siis teise asja pärast. Ehitusbrigaad. Tulevad tööle millal tahavad ja kui tahavad, teevad kohe ka vaba päeva. Õudsalt närvesööv on selline asi. Võiks ikka olla kindlad kelaajad, et mul ka mingi kindlus oleks. Praegu on kell juba pea 11 ja täielik vaikus. Kas nii ongi normaalne või? Ja mina oodaku siin nagu jumala õnnistust. Niigi on juba kõik tööd üle aja läinud. Kõige hullem, et mina saan mööda päid ja jalgu, et miks ma sellega nõus olen. Aga ma juba kord olen selline naiivne ja kannatlik.
Mina pakin igatahes oma käsitöö kaasa ja lähen kohe käsitööringi. Minu elu vajab ju ka elamist. Käsitööringist kihutan kohe kooli juurde, et kõik 5 last peale korjata ja et me kella 15:00-ks kinno jõuaksime.
Tee peal teeme veel ühe jäätiseringi. Siis läheme vütame lastele popcorni ja joogid, annan lapsed kinno ja ise lähen kiiresti Abakhanist läbi. Siis Steffani pizzasse , võtan kogu seltskonnale pitsad ja selleks ajaks on vast kino läbi ka juba. Siis teeme ühe suurema söömingu ja peakski päev õhtus olema. Lapsed peavad ju aegsasti koju saama, sest koolikohustused on ka vaja täita.
Me siin mingi aeg tellisime Hiinast Meena sünnipäevaks aegsasti juba igasugu Elsa staffi. Ma olin mures küll, et mine tea, kas jõuavad asjad õigeaegselt kohale. Aga oh imet, täna olid juba esimesed asjad kohal (LINK). Eriti olulised olid kutsed. Need on ju vaja varakult laiali saata. Igatahes üks osa asju on kohal ja ju tulevad teised asjad ka õigeaegselt. Aega ju on ka veel.
Meena soovis omale sel korral külalisi kutsuda ja teemaks nagu arvata oli on Elsa. Ja kuna meil on nüüd ruumi ka natuke rohkem ja Meenal on siiski viimane lasteaia-aasta, siis miks mitte tähistada seda natukene suuremalt. Meena niikuinii korraldab suurema osa peost ise, mina olen lihtsalt toetav ja suunav personal.
Nüüd siis aga tegutsema. Tõatab huvitav päev tulla, isegi mulle:) Abakhan ootab:D
Täna tuli lasteias mulle vastu suure kõhuga tütarlaps (naine on nagu ränk õelda) ja ma tundsin sellist kergendust, et minul need ajad möödas on. Mina olen oma töö teinud ja 5 last ilmale kandnud, nüüd jääb üle vaid iga nende soovi täita ja vaadata, et neil muretu elu oleks ja et mina neil alati olema oleks. Olgu see siis koolitööde abi, huviringid, üritused, õhtune raamatu lugemine, toit, riided, ilus ja soe kodu, meeldejäävad sünnipäevad, ühised väljasõidud jne. Vahepeal on küll tunne, et ma rebin ennast lõhki, eriti viimasel ajal ja kõige suurema lapsega.
Täna on Mete-Mari 11. sünnipäev. Suutsime üheskoos filmi tänaseks välja valida, mida ta läheb vaatama oma kamraadidega. Kahjuks saan kinno viia vaid 5 last, sest auto suurus seab omad piirid. Filmiks jäi lõpuks "Viimane nõiakütt". Katsun laste päeva nii meeldejäävaks teha, kui suudan. Metel on kasutada ka Apollo kinkekaardid väärtusega 15€, mille saatis talle meie perekonna suur fänn. Aitäh talle!
Plaan on tänaseks siis selline. Lõpetasin just auto puhastamise. Ma olen selles suhtes nii vihane. Ma laenan oma autot heast tahtest ja tagasi saan sellise peldiku, et anna olla. Mina oma puhaste riietega sinna sisse istuda ei mallanud. Nagu porikäkk. Kõik. Rool, istmed, uksed, käigukang. Elu muda. Tubli tund aega rookisin, et auto tagasi normaalseks saada. Kindlasti on paak ka tühi, seda ma veel vaadanud ei ole.
Üks kohalik "ment" andis eile juba fb-i kaudu teada, et tagatuled ei pidavat ka põlema. No mis ma oskan õelda. Ma pole selle autoga juba paar päeva sõitnud. Tundub juskui, et minu asi on vaid remontida, koristada ja tankida. Oi kui viha teeb.
Aga ise ma olen siia ilma sellise "frukti" sünnitanud siia ilma ja pean nüüd oma taaka kandma. Ma olen nii palju südant viimasel ajal valutanud, et ma ei imesta, kui ma üle öö halliks lähen. Ma ei tea mis lahti on. Panus kodusesse ellu on 0 ja tu dub, et paremaks ei lähe midagi. Ainult lubadused, tegusid ei kuskil.
Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured. See ütlemine on 100% õige.
Nüüd ma siis käärin siis teise asja pärast. Ehitusbrigaad. Tulevad tööle millal tahavad ja kui tahavad, teevad kohe ka vaba päeva. Õudsalt närvesööv on selline asi. Võiks ikka olla kindlad kelaajad, et mul ka mingi kindlus oleks. Praegu on kell juba pea 11 ja täielik vaikus. Kas nii ongi normaalne või? Ja mina oodaku siin nagu jumala õnnistust. Niigi on juba kõik tööd üle aja läinud. Kõige hullem, et mina saan mööda päid ja jalgu, et miks ma sellega nõus olen. Aga ma juba kord olen selline naiivne ja kannatlik.
Mina pakin igatahes oma käsitöö kaasa ja lähen kohe käsitööringi. Minu elu vajab ju ka elamist. Käsitööringist kihutan kohe kooli juurde, et kõik 5 last peale korjata ja et me kella 15:00-ks kinno jõuaksime.
Tee peal teeme veel ühe jäätiseringi. Siis läheme vütame lastele popcorni ja joogid, annan lapsed kinno ja ise lähen kiiresti Abakhanist läbi. Siis Steffani pizzasse , võtan kogu seltskonnale pitsad ja selleks ajaks on vast kino läbi ka juba. Siis teeme ühe suurema söömingu ja peakski päev õhtus olema. Lapsed peavad ju aegsasti koju saama, sest koolikohustused on ka vaja täita.
Me siin mingi aeg tellisime Hiinast Meena sünnipäevaks aegsasti juba igasugu Elsa staffi. Ma olin mures küll, et mine tea, kas jõuavad asjad õigeaegselt kohale. Aga oh imet, täna olid juba esimesed asjad kohal (LINK). Eriti olulised olid kutsed. Need on ju vaja varakult laiali saata. Igatahes üks osa asju on kohal ja ju tulevad teised asjad ka õigeaegselt. Aega ju on ka veel.
 |
| Lipud, kutsed, viled ja laudlina on kohal |
Nüüd siis aga tegutsema. Tõatab huvitav päev tulla, isegi mulle:) Abakhan ootab:D
