Küsimused mulle

14. detsember 2015

Käib töö ja vile koos

Kui mõni siin arvab, et ma päevad läbi puhkan ja tööle minna ei viitsi, siis ma pean seda inimest sõna otseses mõttes idioodiks. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati päeval magada sain. Tavaliselt, kui lapsed koolist tulevad, on mul soe söök valmis, toad köetud, pesu kas siis pestud või kuiv pesu kappidesse pandud (kuuel inimesel on seda rohkem kui piisavalt), toad korras, kassid toidetud...ühesõnaga on mul alati kõik korras. Mingeid suuremaid koristuspäevi mul siin ei toimu, mul on piisavalt aega, et kõik jooksvalt korras hoida.

Lastega koos luban ma omale pisikese hingetõmbe hetke. Siis me istume ja uurin nende koolimuljeid. Ja varsti ongi aeg sealmaal, et on vaja minna kas siis poodi, mõnda huviringi last viima või lihtsalt lasteaeda järgi lastele. See võtab omajagu aega ja pole üldsegi mingi lihtne töö. Meenaga on lihtne. Tema paneb ennast ise riidesse. Vahest ta küll latrab ja venirab, aga enamasti saab temaga lihtsalt. Stigiga on ka teised lood. Temaga on tegemist rohkem. Põhiline aur läheb mul tema tagaajamisele ja tihti paeluvad teda teiste laste kaasa võetud autod, mis ahvatlevalt riietekappidest välja paistavad. Küll on tal siis masinat vaja  vaadata ja teist katsuda. Eks ma püüan siis tema tähelepanu mujale juhtida ja katsun ta kuidagi riidesse saada. Päris kaua aega kulub mul temaga.

Koju jõuame pilkases pimeduses. Siis toimub pisikene söömine ja lihtsalt koosolemine. Telekat vaatame haruarva. Olen püüdnud ikka ka heegeldada, et päevatekiga ükskord juba ühele poole saada. Pole enam palju, natukene üle 10 lapi on teha. Jõuluks luban, lõpetan ära.

Magama läheme üsna varakult, sest lugeda tuleb ka unejutt. Seda ei ole mõtet niisama möödaminnes teha, lapsed peavad olema magamiseks valmis säetud, sest kui jutt loetud, peab olema öörahu. Ja see töötab, isegi Meena puhul. Ilma vaidlemata minnakse ära oma tuppa ja on vaikus.

Selline lauspuhkus on mu tavaline päev. On ka natukene teistmoodi päevi, aga alati ikka tegevusi täis. Käed rüpes pole ma küll istunud, nagu mõni arvab.

Täna tegime päris suure tiiru metsas. Stig tegi seda ikka ja jälle oma jooksurattaga, kuigi me soovitasime tal mõnes rägastikumas kohas ratta maha jätta, aga ei, tema ei loobunud oma rattast.


Kuuseotsingud osutusid keerulisemaks, kui me arvanud olime. Meil oli Steniga kapitaalselt erinev nägemus kuusest. Lõpuks ma sain juba aru küll, et ta püüab mind tõgada kui ta igat niru kuuske soovitas või siis suurt ja jurakat. Peale mitut tundi otsismist võtsime ühe enamvähem kuuse moodi asja ära. Isegi ühele nõule saime. Aga kui kuusk maha saetud oli ja paremini välimus näha, siis Sten eriti rahule küll ei jäänud.



Lubasin, et kui teda vähe tuunime ja lühemaks lõikame, pluss veel ehted, pole tal häda midagi. Niikaugele me aga ei jõudnudki. Me ei suutnud leida kuusejalga. Mitu aastat pole juba vaja läinud ja seal, kus me ta olevat arvasime, seda polnud. Nüüd tuleb siis uus jalg muretseda. Mis sellised asjad tänapäe al maksavad ja millised välja näevad, pole aimugi. Lubasin, et me viime ennast Koduekstras kõigega kurssi kui võimalus tuleb. Kuusk peab niikaua õus olema. Mõnda aega väljas hoidmine pidavatki kuusele hea olema enne tuppa viimist, okkad pidavat kinni jääma. Seega meil on aega.

Kui me tuppa saime, jäi Stig veel õue liivakasti mängima. Ma naudin seda lausa, kui laps väljas omale tegevust leiab. Mis saab olla veel parem, kui värske õhk.

Mete oli vahepeal käinud tahvlis ja lugenud minu hommikust postitust. Seisis köögiuksel, käed puusas ja nõudis glasuuriga piparkooke. Mina olevat lubanud täna glasuuri ka. Einoh tore, kui laps loeb, see teeb vaid rõõmu. Palusin tal laua puhtaks lüüa ja taignamati välja otsida. Hakaku siis pihta. Nii ma sujuvalt rakkes olingi jälle. Mete vorpis ühe pannitäie karusid ära ja sinnapaika see asi jäi. Mina tegin siis rõõmsalt edasi. Lootsin ikka, et glasuurist pääsen, aga ei. Mete hoidis silma peal kogu aeg. Tegin siis loomulikust intelligentsist glasuuri valmis. Suhkru jahvatasin veel kohvimasinaga. Meena muudkui kiitis, kui andekas ma olen ja et ma võiks pagariks hakata. No ausalt, hea, kui ma oma perelegi küpsetada jõuan. Aga Meena on armas, et ta nii innustab mind.

Glasuur sai mõnus sidrunimahlane. Kumas küll läbi, aga hiljem, kui ma lugesin Maasektori blogist, kuidas päriselt glasuuri tehakse, siis sain aru küll, miks meie glasuur lumivalge ei olnud. Munavalge vahustamine ei tulnud mulle pähegi. Teinekord olen targem.

Saime meie Hiinast tellitud glasuurisüstlad ka ära proovida. Päris head olid. Täitma peab ainult tihti, kiirelt saab tühjaks. Täna me mingit kunsti ei teinud. Igaüks käis ja nuias, et saaks ka glasuuritada ja just ekstra oma piparkooke ja ikka palju glasuuriga. Kõik said "käe valgeks" ja ma ütlen, et kui piparkoogid on niigi head, siis glasuuriga on kohe eriti maitsvad.


Kui kilo tainast oli küpsetatud, panin ma kohe uue taigna hakkama. Ma olen tänavu vist juba 30 kilo home made tainast teinud. Kogu aeg on kapis varu. Hea külakostiks kaasa anda.

Kui ma tänast tainast tegin, siis ma taipasin, et eelmisesse partiise unustasin ma munad panemata. Midagi aru saada küll ei olnud ja tagasiside järgi otsustades oli kõik parimas korras. Nii et saab ka ilma munadeta teha. Minu taignasse läheb ainult suhkur, vesi, jahu, sooda ja piparkoogimaitseaine ja kui meelde tuleb, siis muna ka:)

Lõpuks tõin panipaigast veel kaks kasti raamatuid ka tuppa sooja ja sorteerisin raamaturiiulisse. Mul oli pisikene sportlik huvi ka ikka, sest lootsin meie pere jõululuuletuste raamatu ülesse leida. Sealt oleme me salme õppinud juba päris ammusest ajast. Ja ma leidsin selle päevinäinud raamatu, millel kaani enam ei ole, aga vahvad luuletused on sees täitsa olemas, igale eale. Viimane aeg hakata luuletusi õppima.


Üks näide ka...