Täna on laupäev ja meil on siin juba mõndagi juhtunud. Päris rahutult algas meie nädalavahetus.
Reedel, peale tööd, kui lapsed olid "aiast" kokku korjatud, lippasin Konsumisse, et midagi süüs koju viia. Hakkan siis kassas maksma ja selgub, et pole piisavalt vahendeid. Täielik üllatus, sest eelmine päev olin just automaadist oma seise kontrollinud ja vahepeal olin käinud vaid tankimas ja sedagi vaid 12 euri eest. Olin üsna kindel, et kaart lihtsalt ei funkand tol hetkel. Juhtub ju ikka. Lätis on mul sedasi näiteks ennegi olnud. Ühes poes ei saa maksta, teises aga kõik korras.
Jumal tänatud, et mul oli kasutada varu kaart, sain vähemalt toidu eest makstud. Suht piinlik oleks olnud veel kaup tagastada, sest mida sa ronid poodi, kui rahagi ei ole :D
Võtsin suuna kohe automaadi juurde, et vaadata, mis värk toimub. Ja oligi, konto jumalast nullis:) Siis mul hakkas juba mure tekkima. Mis küll juhtuda sai. Otsekorraldusi mul ei ole, kuskil raha laristanud ka ei ole. Hakkasin kartma juba, et keegi on mu pinni äkki kopeerinud eelmisel päeval, kui kontojääki vaatasin. Mine tea. Igasugu hulle on liikvel.
Hakkasin meeltesegaduses koju sõitma, ise püüdsin kogu aeg meenutada on viimaseid käike kaardiga. Sain siis arvutisse, et järgi vaadata, mis mu kontol toimub. Selgus, et olin kogu oma kontol oleva raha eest viimati tankinud. Kogu raha oli broneeritud, kuigi mu autosse ei mahu niipalju bensiinigi.
Helistasin panka infotelefonile ja uurisin, mis toimub. See võttis mu pingeid vähe maha, sest nii pidavat mingi süsteemi vea tõttu vahest juhtuma. Vähemalt oli mu raha kindlas kohas ja mul oli lootus, et kõik saab endiseks. Kunagi.
Täna lõpuks võtsin ühendust ka tanklaga, otsiti mu ostutšekk välja ja saadeti meilile. Ma ei võta kunagi tšekki, aga soovitati soojalt seda alati teha edaspidi. Pangas vaidlustasin tehingu ja asi saab vast kunagi korda. Ehmatas ikka korralikult ära küll seline asi.
Ühest jamast enamvähem toibunud, sain kõne, et Metega on õnnetus juhtunud. Reede õhtu, läksid küla peale jalkat mängima. Mete kutsus veel isegi Meena ebatradtsiooniliselt kampa ja läinud nad olid. Olime Stigiga kahekesi kodus ja toimetasime rahulike südametega.
Mete oli mänguhoos palli püüdnud ja peaga täie hooga vastu palki hüpanud. Kui ta koju toimetati ja ta vaid nuttis valust, otsustasin kiirabi kutsuda. Külmakott sai kohe peale ja laps pikali. Kiirabi jagas esmaseid võtteid ja uuris seisundi kohta. Küsis ühtlasi ka, ega käed lapsel krampi ei tõmbu. Tol hetkel ei tõmbunud. Kui me aga jupp aega juba olime kiirabi oodanud, läks Mete paanikasse ja tõmbas teki alt oma moondunud käed välja. Need oli kanged ja näpud enam välja ei sirutunud. See oli õudne vaatepilt. Ma helistasin uuesti 112-le ja seletasin meedikule, mis toimub. Paluti masseerida käsi ja lapsega kontakti hoida. Oh õudust ja kiirabi polnud kuskil.
Pea 50 minutit kulus kiirabil kohale jõudmiseks. Siis olin ma küll juba vihane nende reformide peale, et kõik kuhugil keskustesse koondatakse ja kiiret abi loota eriti ei ole, kui küsimus oleks tõesti olnud kiires abis.
Mete otsustati Tartusse kontrolli viia. Enne anti talle abi ja käed said vabaks. Kiirabi autos ühendati ta kohe aparaatide külge, mind võeti ka kaasa ja vilkurite saatel algas sõit Tartusse. Autos hakkas Metel enesetunne juba paranema, isegi naeratas suunurgast ja nutt oli ka lakanud.
Kui Metet toast kanderaamil välja viidi, hakkasid Stig ja Meena kõva häälega nutma. Nii kurvad olid nad õe pärast. Mete ja Meena vahel hakkab jää vaikselt sulama ja Mete on juba päris sõbralik Meena suhtes. Väga positiivne.
Haiglas käis Mete kompuuter uuringul ja kõik oli peaga korras. Avastati üks teine probleem, millega me kohe tegelema hakkama. Mete peavaludele on nüüd seletus.
Koju jõudsime me öösel kell 3 ja olime surmväsinud. Tänane päev on ka enamvähem kõik magamatuse nahka läinud. Tegime kambakesi isegi kohe peale hommikusööki uue une. Mõnus oli päev maha magada. Jõudsin hiljem veel koristada ka, söök oli mul eilsest juba valmis ja õhtul, välja puhanuna, tegim ühe rattasõidu kambaga. Mete jäi vaid koju, et rahus olla ja taastuda. Läks õnneks.
Meie rattasõidust on pisikene ülesvõte ka Shoppingq FB-i lehel (LINK).
Südamenädala kokkuvõtte teen esmaspäeval ja siis saab näha, mida kaal ütleb. Tubli olen ma igatahes küll olnud, nii söögi kui ka liikumise osas. Ma isegi premeerisin ennast juba selle eest. Ei, mitte kookide ja tordiga, aga uute kummikutega:D Sellest juba õige pea lähemalt.
Ilusat ja turvalist homset pühapäeva kõigile!
Reedel, peale tööd, kui lapsed olid "aiast" kokku korjatud, lippasin Konsumisse, et midagi süüs koju viia. Hakkan siis kassas maksma ja selgub, et pole piisavalt vahendeid. Täielik üllatus, sest eelmine päev olin just automaadist oma seise kontrollinud ja vahepeal olin käinud vaid tankimas ja sedagi vaid 12 euri eest. Olin üsna kindel, et kaart lihtsalt ei funkand tol hetkel. Juhtub ju ikka. Lätis on mul sedasi näiteks ennegi olnud. Ühes poes ei saa maksta, teises aga kõik korras.
Jumal tänatud, et mul oli kasutada varu kaart, sain vähemalt toidu eest makstud. Suht piinlik oleks olnud veel kaup tagastada, sest mida sa ronid poodi, kui rahagi ei ole :D
Võtsin suuna kohe automaadi juurde, et vaadata, mis värk toimub. Ja oligi, konto jumalast nullis:) Siis mul hakkas juba mure tekkima. Mis küll juhtuda sai. Otsekorraldusi mul ei ole, kuskil raha laristanud ka ei ole. Hakkasin kartma juba, et keegi on mu pinni äkki kopeerinud eelmisel päeval, kui kontojääki vaatasin. Mine tea. Igasugu hulle on liikvel.
Hakkasin meeltesegaduses koju sõitma, ise püüdsin kogu aeg meenutada on viimaseid käike kaardiga. Sain siis arvutisse, et järgi vaadata, mis mu kontol toimub. Selgus, et olin kogu oma kontol oleva raha eest viimati tankinud. Kogu raha oli broneeritud, kuigi mu autosse ei mahu niipalju bensiinigi.
Helistasin panka infotelefonile ja uurisin, mis toimub. See võttis mu pingeid vähe maha, sest nii pidavat mingi süsteemi vea tõttu vahest juhtuma. Vähemalt oli mu raha kindlas kohas ja mul oli lootus, et kõik saab endiseks. Kunagi.
Täna lõpuks võtsin ühendust ka tanklaga, otsiti mu ostutšekk välja ja saadeti meilile. Ma ei võta kunagi tšekki, aga soovitati soojalt seda alati teha edaspidi. Pangas vaidlustasin tehingu ja asi saab vast kunagi korda. Ehmatas ikka korralikult ära küll seline asi.
Ühest jamast enamvähem toibunud, sain kõne, et Metega on õnnetus juhtunud. Reede õhtu, läksid küla peale jalkat mängima. Mete kutsus veel isegi Meena ebatradtsiooniliselt kampa ja läinud nad olid. Olime Stigiga kahekesi kodus ja toimetasime rahulike südametega.
Mete oli mänguhoos palli püüdnud ja peaga täie hooga vastu palki hüpanud. Kui ta koju toimetati ja ta vaid nuttis valust, otsustasin kiirabi kutsuda. Külmakott sai kohe peale ja laps pikali. Kiirabi jagas esmaseid võtteid ja uuris seisundi kohta. Küsis ühtlasi ka, ega käed lapsel krampi ei tõmbu. Tol hetkel ei tõmbunud. Kui me aga jupp aega juba olime kiirabi oodanud, läks Mete paanikasse ja tõmbas teki alt oma moondunud käed välja. Need oli kanged ja näpud enam välja ei sirutunud. See oli õudne vaatepilt. Ma helistasin uuesti 112-le ja seletasin meedikule, mis toimub. Paluti masseerida käsi ja lapsega kontakti hoida. Oh õudust ja kiirabi polnud kuskil.
Pea 50 minutit kulus kiirabil kohale jõudmiseks. Siis olin ma küll juba vihane nende reformide peale, et kõik kuhugil keskustesse koondatakse ja kiiret abi loota eriti ei ole, kui küsimus oleks tõesti olnud kiires abis.
Mete otsustati Tartusse kontrolli viia. Enne anti talle abi ja käed said vabaks. Kiirabi autos ühendati ta kohe aparaatide külge, mind võeti ka kaasa ja vilkurite saatel algas sõit Tartusse. Autos hakkas Metel enesetunne juba paranema, isegi naeratas suunurgast ja nutt oli ka lakanud.
Kui Metet toast kanderaamil välja viidi, hakkasid Stig ja Meena kõva häälega nutma. Nii kurvad olid nad õe pärast. Mete ja Meena vahel hakkab jää vaikselt sulama ja Mete on juba päris sõbralik Meena suhtes. Väga positiivne.
Haiglas käis Mete kompuuter uuringul ja kõik oli peaga korras. Avastati üks teine probleem, millega me kohe tegelema hakkama. Mete peavaludele on nüüd seletus.
Koju jõudsime me öösel kell 3 ja olime surmväsinud. Tänane päev on ka enamvähem kõik magamatuse nahka läinud. Tegime kambakesi isegi kohe peale hommikusööki uue une. Mõnus oli päev maha magada. Jõudsin hiljem veel koristada ka, söök oli mul eilsest juba valmis ja õhtul, välja puhanuna, tegim ühe rattasõidu kambaga. Mete jäi vaid koju, et rahus olla ja taastuda. Läks õnneks.
Meie rattasõidust on pisikene ülesvõte ka Shoppingq FB-i lehel (LINK).
Südamenädala kokkuvõtte teen esmaspäeval ja siis saab näha, mida kaal ütleb. Tubli olen ma igatahes küll olnud, nii söögi kui ka liikumise osas. Ma isegi premeerisin ennast juba selle eest. Ei, mitte kookide ja tordiga, aga uute kummikutega:D Sellest juba õige pea lähemalt.
Ilusat ja turvalist homset pühapäeva kõigile!
