Küsimused mulle

20. detsember 2016

Sel aastal mitte nii suurejooneline

Meil on traditsiooniks saanud laste sünnipäevareisid - üks päev aastas, kui sünnipäevalaps võib valida, kuhu ta minna soovib ja mida teha. Soovid ei tohi muidugi utoopiliseks muutuda ja minul peab ka natukene ikka sõnaõigust jääma, sest mina olen see õnnelik, kes saab kõik selle "jama" kaasa teha ja sealjuures pean veel head nägu tegema. Kõige "kurnavam" mälestus on mul Jurmala veepargist (LINK), kus ma lausa oksele hakkasin, sest kõik lapsed soovisid minuga liumäest alla lasta ja laps oli kaasas 5. Kujutate ise ette, et vett ei taha ma tükk aega nüüd näha. See oli laste jõulukink jõuluks 2014.

Nüüd siis Meena selle aastase sünnipäeva juurde. Eelmine aasta sai see meie pere kohta päris suurejooneline. Ükski meie pere laps pole eales sellist sünnipäeva saanud (LINK). Sel aastal olime juba varakult kokku leppinud, et läheme kinno. Tema soov oli kinos vaadata Trollide filmi, aga seda enam praegu ei näidata kinos. Tulevad aga uued filmid peale. "Vaiana" sai järgmiseks valikuks.

Eks ma sondeerisin ise ka pinda ja pakkusin Meenale välja äsja kinolinale jõudnud filmi "Laul". Vaatsime koos Meenaga filmi treilerit ja asi oli otsustatud. Lahtine oli vaid, kes kinno kaasa saavad. Mina polnud huvitatud...filmi vaatamisest. Stenil olid teised plaanid tolleks päevaks ja ega me Stigi ju ka koju ei jäta. Isegi Mete sai Meenalt loa kaasa tulla. Nii me siis päris suure seltskonnaga päeva alustasime.

Et kino algas alles kell neli, oli meil piisavalt aega ja saime ilma stressita kodus tõusta, sättida ja lõpuks ka teele asuda. Kuskile kiiret ei olnud. Poolel teel tegin lastele ettepaneku läbi põigata ka minu vanaema (laste vanavanaema) kunagisest kodukahast, kus ma päris mitu suve veetsin lapsena.

Koht on ammusest ajast maha jäetud, hooned kõik lagunenud või üldse maa pealt kadunud, metsa väljaveo traktori jäled oli tohutud rööpad hoovi jätnud. Ühesõnaga trööstitu.



Ainuke silmaga aimatav ehitis, mis säilinud oli, oli auto estakaat, mida ma oma lapsepõlvest veel hästi mäletasin.


Palju lapsed aru said, mida ma neile näitasin, ma ei tea, aga käik oli huvitav ja värskendas mälu. 5 kitse, keda me metsa vahel nägime, oli neile vast isegi suurem vaatamisväärsus.

Meena nagu alati, kiirustas meid takka, sest tema kujutas omale ette, et teda viiakse kohe Apollo raamatupoodi ja ta saab endale sealt ühe priske trolli välja valida, mis pidi maksma nii umbes pea 40 eurot. Oh õudust, olin juba hirmust kange. Mul oli rahast hirmus kahju ja püüdsin Meenale sellest kuidagi viisakalt ka teada anda. Ega tema ju sellele ei mõtle, kust see raha tuleb. Temal on sünnipäev ja tema PEAB saama.

Esimese peatuse tegime aga siiski Kaubamajakas, mitte ei kihutanud 4 tundi varem kinno, et Meena seal Apollos lammutada saaks. Õnneks jäi Kaubamajaks Meenale kohe mänguasjapood ette ja sinna ta sammud seadiski. Olin hästi rahulik ja roosa:) Tegin kõik kaasa, arutasime iga mänguasja juures selle otstarbekuse üle ja lõpuks oleksime Meenaga peaaegu ühele poole saanud, kui ta otsustas, et trolli asemel võtaks ta siiski ühe papagoi koos puuriga. Suht mõttetu valik ja Meena sai ise ka sellest lõpuks aru, taibukas, nagu ta meil on.

Oli selge, et Stigile pidime ka midagigi ostma. Tema valikut aitas teha Mete, kes ise oma taskurahast ühe mudelauto ostis. Stig oli õnnelik ja rahul, tema päev oli juba sellega korda läinud:) Oli jäänud veel vaid Meena. Metega pole eales selliseid probleeme olnud, temaga on lust kuskil käia.

Kohustuslik tiir ökopoodi, SmartPost ja olid meil Kaubamajakas asjad aetud. Autos kiire nõupidamine ja ühisel meelel (harukordne juhus) seadsime sammud Steffani Pizza´sse. Kamba peale kulus meil lõuna eest ca. 20 eurot, mis polnudki väga hull. Kõik said kõhud täis ja pakiti tükk pizzat veel kaasagi. Joogiks palusime lauda tuua kannu vett.




Edasi viis tee kinno. Aega oli veel tubli tund aega. Selle aja plaanisime surnuks lüüa Apollo raamatupoes, kus on alati huvitav, meile kõigile. Meena hakkas kohe trolle otsima, aga õnneks midagi suurejoonelist seal ei olnud. Ma mõtlen just seda 40 eurost trolli. Pisemaid tilu-lilusid oli, aga nendest ei olnud ta sugugi vaimustuses. Kui ta aru sai, et trollidega asja ei saa, siis muutis ta oma plaane ja hakkas uut ohvrit otsima. Peeaasi, et midagigi talle ära ostetakse. Tean seda tunnet. Muidugi pidin mina iga asja juuures kohal olema ja oma tagasihoidliku arvamuse avaldama.


Imekombel leidis Meena õige pea üsna asjaliku asja. Andsin oma nõusoleku ja sellega oli ühelpool. Valituks osutus ca. 15 eurone raamat, kus saab ise modellidele kleite disainida. Asjalik valik.  Kassast haaras ta veel mingi trollide teemalise kotikese, milles oli üleni sädelev valgejuukseline troll. Meena oli üliõnnelik.


Lõpuks oli aeg lapsed kinosaali saata. Meena ja Stig pidid kahekesi hakkama saama filmi vaatamisega. Eks ma natukene olin mures küll, kui 5 minutit enne filmi algust saalist lahkusime, aga lugesin sõnad peale, popcorn ja vesi sai kaasa antud, pissil sai enne käidud. Kõik pidi nagu laabuma. Filmi kestvus oli 2 tundi. Päris pikalt, eriti Stigile mõeldes.

Nüüd oli aeg Metel särada ja õnnelik olla. Kvaliteetaeg koos emmega:) Tervelt 2 tundi. Veetsime kogu aja samas majas, Pärnu Keskuses. Lonkisin Metel järel ja püüdsin tema meele järele olla. Tal oli veel mõnikümmend eurot taskuraha, mille ta kenasti sirgu lõi, ise seejuures üli rahulolev olles. Lõpuks sättisime ennast kinosaali lähedale kohvikusse ja lihtsalt olime. Ka tore tegevus vahest. Võtsime kohvid ja saime tasuta sõõrikud.


Ajaliselt oli meie päev väga hästi planeeritud, ei mingit kihutamist. Tõeliselt nauditav. Ja kinosaali uksel õnnelikke lapsi nähes oli selge, et Meena nautis täiega oma päeva. Film oli super olnud ja Stig oli ennast väga tublisti üleval pidanud. Meenal jätkus kiidusõnu ohtralt.

Oli jäänud veel üks tähtis operatsioon enne kojusõitu - Meena sünnipäeva kommid järgmiseks päevaks kooli kaasavõtmiseks. Need sai ta kõik oma maitse järgi valida, ikka igat kommi 15 tükki:)

Selline vahva päev oli meil! Ja Meena tunneb juba mitmendat päeva rõõmu oma kingitusest ja saab loov olla. See talle meeldib ja meeldib ka mulle. 100 korda parem, kui telefonis vahtimine (Meena on juba mõned nädalad täiesti telefonivaba - võõrutame).


Ok, murdusin:D

Jõulud on ikka maagiline aeg. Sa küll sisendad endale, et sel korral vaatad kõigest mööda ja mitte midagi ebavajalikku kokku ei osta, aga poodides on kõik nii ahvatlev ja kaunilt pakendatud, kutsub kohe ostma. Eriti jõulude aeg. Ja kõige hullem lugu on veel alkoholipoes. Hakka või jooma. Pakendid on ilusad, hinnad soodsad. Alkohoolikutel on elu ilus.

Nädalavahetusel sai üle pika aja Ruhjas käidud. Lihtsalt toitu ostmas. Aga katsu sa vaid toiduga piirduda, kui igal pool on jõulumeelelolu ja tahaks ju ka kellegile rõõmu teha, mis sest et ressursid piiratud on. Aga kui raha vähe, siis tuleb nutikas olla. See mulle asja juures eriti meeldib, et tuleb leida alternatiive.

Nagu ma siin varemalt juba mainisin, siis leppisime lastega kokku, et jõulukinke sel aastal ei ole ja ei tule. Meenal oli seda muidugi väga raske mõista ja eks Stig unistab ka ikka puldiautost. Eks näis, kuidas nad need jõulud üle elavad. Saavad eluaegse trauma minu köögimööbli pärast võib-olla.

Nii ma siis kõndisin Ruhja poodides ja otsustasin ikka lastele ise kommikotid komplekteerida, kõigest heast ja paremast. Jälgisin muidugi hindu ka ja üritasin võimalikult palju soodushindadega maiustusi kokku koguda - igast poest midagi.

Täna leidsin ma sellise hetke, kus sain kommid nelja kotti võrdselt jagada ja seda salaja. Sellist hetke oli üsna keeruline leida. Õhtul, kui lapsed juba voodites olid, olin mina ammu juba kustunud. Ekstra äratust ma ka ei tihanud panna, et siis garaazhi hiilida komme pakkima. Tegin seda täna. Stig oli küll kodus, aga ütlesin talle, et mul on vaja garaazhi minna korraks ja saigi asi aetud. Keegi ei aimanud midagi.

Rehkenduse tegin juba toas soojas. Kommikoti maksumuseks tuli ühele lapsele 4,60. Stigile ja Meenale on üks Disney üllatuse laadne kuul ka lisaks, nende kott läks maksma 6,25. Väga hea hind minu meelest ja sisu on ka päris huvitav. Natukene rõõmu ikka lastele:)

Kommikotid jäävad jõule ootama
Ruhja jõulukuusk 2016

Ruhja jõulukaunistused

Muideks, mul hakkas esmaspäevast puhkus. Tänaseks on rahaasjad ka nõnda kaugel, et köögimööbli teisest osamaksust on koos ca. 2400 eurot ja elamiseks jääb täpselt 211 eurot. Mööbli jaoks on vaja veel ca. 300 eurot, aga õnneks on sinna veel aega. Olen üsna rahul asjade käiguga, kuigi peame kitsalt läbi ajama.

Õnneks on kõik põhilised kulutused tehtud, midagi on ka unustatud asju, aga ega kõikjale ei jõua. Kulutusi on olnud omajagu. Lastele kooli kingid, lasteaia kink, teatrid, ühissöömised klassiga, blogijate jõululoos, üks sünnipäev. Kogu aeg peab olema raha, et millegi eest maksta. Ilma ei saa.

Nii ta on. Aga olen õnnelik ja rahul. Aasta on igati korda läinud ja ma olen meeletult teha jõudnud, uskumatu lausa. Olen auga puhkuse ära teeninud, igas vallas:)