Küsimused mulle

9. mai 2017

Ma olen peaaegu tagasi

Tere taas üle pika aja ja vabandused, et lihtsalt ära kadusin. Põhjuseks nagu konkreetselt midagi ei olegi ütelda, lihtsalt tundus tol hetkel nii, et tahan puhkust - kõigest. Ja ega naasminegi eriti lihtne pole. Teiste vahvaid blogisid lugedes tuleb alati tunne, et kirjutaks ka, aga sama kiirelt kui see tunne tuleb, see ka kaob ja vastu tahtmist ma ennast siia juba ei aja.

Mõned tuttavad on küsinud, et mis juhtus ja on blogi sulgemist heaks kiitnud. Miks, jääb natukene arusaamatuks. Mind see küll eriti ei rõõmusta.

Blogi tegin mingi aeg jälle avatuks, aga kirjutada pole midagi suutnud. Külastatavus tõuseb iga päevaga, seega olen püüdnud ennast kokku võtta.

Praegu on selline hetk ja on enamvähem selline seis, et nagu näha, suudan kirjutada.

Igatahes on elu läinud normaalselt. Lapsed on terved ja saame oma eluga hakkama. Et me hakkame saame, ei tähenda aga seda, et ma niisama alla annan ja elatisnõudest loobun. Veebruaris sai sisse antud maksekäsu kiirmenetlus, et Meena ja Stigi issi lastele vähemalt miinimumiski elatist maksaks, aga sellele esitas ta vastuväite (kui halb tervis tal on ja kui vähe tal niigi raha on) ja nüüd läheb asi kohtusse. Ega see lihtne ei ole, laastab ikka piisavalt, aga lastel on ka õigus natukenegi paremale elule. Miks pean mina üksi panustama.

Ah jaa, üks suurem asi on veel käsil - breketid. Jaskari üle aastane ravi lõppes aprilli lõpus ja tema hammaste rida on nüüd ideaalilähedane. Mina alustasin märtsis oma eeltöödega ja varsti peaks minulgi breketid suus olema. 2011 aasta alustasin ka korra selle protseduuriga, aga siis tuli Saksamaale kolimine vahele ja asi jäi soiku. Jäljendite tegemiseni vaid jõudsin. Nüüd olen aga 100% pühendunud ja 2 aasta pärast peaks naeratus enamvähem olema:)


Ilmad on meil Eestis masendavad, eriti sel kevadel. Ei taha ja ei taha need soojad ilmad tulla. Korra annab lootust ja siis hakkab lund sadama. Ega õue eriti ei kipu, hea vabandus toas lõsutamiseks. Ei teagi mis parem on, ega need kuumad ilmad ka jälle kiita ei ole. Käisin nädalavahetusel Vilniuses ja seal võttis jälle kiruma, et kuradi palav on. No ei ole kuidagi hea. Hommikul ja õhtul oli normaalne õhk, sai isegi hingata, aga päeval otsisd ikka varju. Aga pole hullu, sai suvist kliimat natukene tunda. Enne Riiat tuli aknad üles kerida, sest õhk muutus jäiseks ja koju jõudes oli esimene käik ahju tuli alla teha.

Avalugu sai nüüd kirja, ma ei hakka üle pingutama - tasapisi ikka. Vaatab, millal ja mida mul jälle ütelda on.