Küsimused mulle

27. juuni 2017

Ärevus

Ärevus on sees. Ei, mitte reisiärevus. Seda pole mul mahti praegu üldse tunda. Nii palju on veel ees ja teha. Pigem olen ma ärev homse ees. Plaanin oma tööpäeva kontoris teha. Viimati oli selline päev kunagi oktoobri lõpus. Ma ei kujuta seda enam ettegi. Niivõrd mõnus on kodus oma tööga nokitseda, Vikerraadio mu päevi saatmas, toaaken mõnusalt praokil, värske lillelõhnaline õhk, 0 heitgaasi.

Aga see üks päev ei tapa, pigem mõnus vaheldus ja saab inimeste sekka. Olude sunnil. On vaja olla hommikusel koosolekul ja pealelõunal on samas linnas arstiaeg. Pole rentaabel tööpäeval ringi kihutada, parem usinalt kontoris see päev töötähe all mööda saata. Viimane töönädal on käsil, siis algab puhkus. Jeee! Mulle meeldib töötada, aga natukene lõdvaks lasta on ka tore.

Nädala pärast olen pere pisematega juba otsaga Poolas. Nad on nii õhinas minekust ja ei jõua ära oodata, et saaks juba liikuma. Ja siis hakkab see lõputu ootamine pihta - millal me sinna jõuame, mitu kilomeetrit sinna veel on jne. Teada värk. Lastega reisimine juba on kord üks raske ülesanne. Aga see raskus kaalub kõik kasuliku, mida nad reisides kogevad, üles.

Meenal isiklikult on vaja veel elu esimene laulupidu läbi teha. See on ikka paras pähkel nii pisikesele lapsele. Eks ta ise ka ikka muretseb, et kus ja kuidas. Tundmatu "maa" ju tema jaoks. Ma olen samamoodi mures, et kõik vajalik ikka pakitud saaks, et laps nälga ei jääks ja kõik ikka tervelt tagasi tuleks. Vahemaa on ikka päris suur, kui midagi juhtuma peaks. Kõik lootused jäävad tublidele saatjatele. Ega neil kerge olema ei saa. Ülivõimas ja positiivne nädalavahetus Meenale - loodetavasti.

Ja muidugi enne suurt sõitu veel minu breketid. Ega mul aega nendega harjumiseks ei jää. Enamvähem kohe saab autorooli istutud. Mõnel pidid kõrvalnähtudena valud nii peas kui suus olema. Valuvaigisteid on vaja igaksjuhuks kaasa pakkida. Ja söömine, oi jumal. Õnneks olen ma juba harjunud vähema toiduga, jääb üle vaid vedelamale toidule orienteerumine. Nii et palju elevust on veel ees, enne kui kõik unustada ja seljataha jätta saab. 

Ei ole kerge

Istun teleka ees. Seebikad on vaadatud. Pikk õhtu on veel ees, päike alles sirab. Ma ei suuda endas selgusele jõuda, mida nüüd teha. Olen just lõpetanud oma 1,5 liitrise Värska - päevaplaan on täidetud.    Kere on üsna hele kogu sellest värskest kraamist - värskekurgisalat tilliga (110% mahe, oma kasvatatud), esimesed maasikad (samuti mahe, oma peenralt), ema juures joodud ilma suhkruta piparmündi tee (mahe). Mulle meenub külmkapis olev heeringafilee, mida praegu kääru leivaga ampsaks. Õnneks olen hetkel laisk ja ei viitsi heeringaga mässama hakata. Et mõtted söögist eemale saada, kaalun varast magama minemist. Peale pisukest mõttepausi otsustan siiski kummikud jalga tõmmata, sooja mütsilotu pähe tõmmata ja jope selga visata ja tiiru õue minna. Liigutamine on alati hea ja viib mõtted söögilt eemale.

See on mu tavaline argipäev. Praegu, kui püüan oma kaaluga "ree peale saada". Väga kerge oleks libastuda, aga kui tulemused käega katsuda on, ei tahaks ka jälle käega lüüa. Elu on üsna eraklik. Läheks külla, aga kohvi ma ju ei joo ja koogileti juures korraks seisatades turgatab mulle pähe, et No mida...big no ju. Ostan lastele head paremat ja püüan pilgu pöörata või üldse samast ruumist lahkuda, kus maiustamine käib. Ühesõnaga otsin asendustegevusi, et mitte "söögilõksu" langeda. Aga mul läheb üldiselt hästi.