No nii, leidsin ka aega, et siia sisse põigata. Naistel on ikka meeletu koormus küll, samal ajal, kui mehed vinguvad, et elatisraha näol neid lausa röövitakse. Siin ma ei pea silmas oma laste isasid, vaid üleüldiselt on see vist momendil aktuaalne teema.
Võib-olla olen ma oma lapsi valesti kasvatanud või tuleb see neil hiljem, aga enamus majapidamist on minu õlgadel. See, et ma siin kodus siiski päev aega oma palgatööd teen, ei lähe neile eriti korda. Ikkagi istun ma päev otsa arvutis ja miks ma siis ei võiks ennast õhtuti natukene liigutada, et ahi köetud saaks, nõud pestud, söök tehtud, pesu pestud jne. Ühesõnaga kui ma oma tööga lõpetan, hakkab tõeline tööpäev minul alles pihta. Eriti töised on nädalavahetused, kui suuremaid koristusi ette võtan. Kui siin majas korra päevas keegi lappi kätte ei võtaks, oleksime ammu s**a sisse ära uppunud. Ja neid päevi on aastas 365, kui seda teha vaja on.
Aga jah, ma olen seda siin tihti kurtnud, milleks ennast korrata. Vait olla ja edasi teenida. Aga mehed ärgu sel juhul vingugu, et nad peavad rahaliselt panustama. See, et nende asi vaid maksta on, siinkohal minu poolt pole mingeid takistusi, et nad ka laste kasvatamisest osa saaksid, aga nagu näha, keegi eriti huvi üles ei näita. Seega ei tasu üheselt kõiki võtta. Iga juhtum on oma nüanssidega.
Mis mind siis veel vaevab. Isa käis tiiru nädalavahetusel siin ja no see pani mindki nördima. Tuli, vaatas, kontrollis ja konstateeris fakti, et meil on siin ikka üks paras prügimägi. Kui ma ise olene alati neid majapidamisi, kus hoovis ja maja ümber vedeleb natukene liiga palju autofrakke, natukene alt kulmu vaadanud, siis tänaseks on meil omal siin sama seis. Ei tasu teistele ikka näpuga näidata. Ja kõik muu ka, mis igal pool vedelema kipub. Ja et me toast just natukene mööblit vähemaks tõstsime ja osa sellest ootas hoovi peal uusi omanikke, siis oli vaatepilt eriti masendav.
Iseenesest on hea, kui keegi käib ja tähelepanu juhib kitsaskohtadele. Aga mina tunnen, et mina lihtsalt ei jõua üksi ainuisikuliselt kõike kontrolli all hoida. Piisab sellest, kui majas sees enam vähem kõik normis on. Kui aega saan, siis jõuan vahest õue ka ja küll ma siis oma asjad ka kokku korjan ja neile koha leian.
Igatahes kõndis isa siit masendunult minema ja mina olin ka masendatud. Aga asjad hakkasid liikuma. Jaskar võttis ennast kätte hetkeks (rõhutan: hetkeks) ja koristas ühtteist siit minema. Teha on veel palju, aga algus on tehtud. Tuleb lihtsalt rohkem pinda käia, et asjad liikuma hakkaks.
Probleeme on veel igasuguseid, aga kellel neid ei oleks. Eriti masendav on, kui pilgu stuudiumisse heidan. Just ükspäev kiitsin Meenat, et ta on tubli, oma head hinded on ta kõik oma tööga saavutanud, ilma minu abita. Mina ei ole lapsevanem, kes oma last trillib, et häid hindeid saada. Laps õpib ise, vastavalt oma võimetele ja peab ise omama kohusetunnet, et kodutööd tehtud oleks. Täna aga selgub, et "õpilasel" korduvalt kodused tööd tegemata. Eks tuleb sellel teemal jälle rääkida Meenaga.
Ja kui nüüd mõelda, siis need on tegelikult kõik pisiasjad, nagu seegi, et sain kivi klaasi. Täpselt vaatevälja. Küll minul ikka juhtub. Omavastutus kuulu järgi pidi sel juhul puuduma, aga ma pole selles kindel. Arvestan jälle pea 200 eurose laksuga.
Lõpuks võtsin telefoni ja helistasin ka loomaarstile ära, et kassid streriliseerimisele viia. Aeg on olemas ja saab see asi ka korda, aga ükspäev avastasin kassi sabakarvadel "keedetud makaroni" taolise asja, pakkusin kassile veel, et ta selle nahka pistaks. Kass keeras pea ära ja siis avastasin, et see asi liigutab ennast minu näpu peal. Appi, see oli jube. Viskasin kiiresti ahju. Mõni päev hiljem hakkasin mõtlema, et krt, äkki kassil on ussid. Ma olen jube pika juhtmetega, tean. Googeldasin siis natukene ja kui asi juba kaugemale arnenud on, peaks kass ka oksendama. Ja no bingo, kass on paar korda mulle oksendamisega vahele jäänud. Ise limpsis oma okse kenasti ära, aga siiski...Ja oma nahka seljas väristab imelikult. No asi on igatahes kahtlane. Saab korraga loomaarstile see asi ära räägitud, eks näis, mida ta kostab.
Võib-olla olen ma oma lapsi valesti kasvatanud või tuleb see neil hiljem, aga enamus majapidamist on minu õlgadel. See, et ma siin kodus siiski päev aega oma palgatööd teen, ei lähe neile eriti korda. Ikkagi istun ma päev otsa arvutis ja miks ma siis ei võiks ennast õhtuti natukene liigutada, et ahi köetud saaks, nõud pestud, söök tehtud, pesu pestud jne. Ühesõnaga kui ma oma tööga lõpetan, hakkab tõeline tööpäev minul alles pihta. Eriti töised on nädalavahetused, kui suuremaid koristusi ette võtan. Kui siin majas korra päevas keegi lappi kätte ei võtaks, oleksime ammu s**a sisse ära uppunud. Ja neid päevi on aastas 365, kui seda teha vaja on.
Aga jah, ma olen seda siin tihti kurtnud, milleks ennast korrata. Vait olla ja edasi teenida. Aga mehed ärgu sel juhul vingugu, et nad peavad rahaliselt panustama. See, et nende asi vaid maksta on, siinkohal minu poolt pole mingeid takistusi, et nad ka laste kasvatamisest osa saaksid, aga nagu näha, keegi eriti huvi üles ei näita. Seega ei tasu üheselt kõiki võtta. Iga juhtum on oma nüanssidega.
Mis mind siis veel vaevab. Isa käis tiiru nädalavahetusel siin ja no see pani mindki nördima. Tuli, vaatas, kontrollis ja konstateeris fakti, et meil on siin ikka üks paras prügimägi. Kui ma ise olene alati neid majapidamisi, kus hoovis ja maja ümber vedeleb natukene liiga palju autofrakke, natukene alt kulmu vaadanud, siis tänaseks on meil omal siin sama seis. Ei tasu teistele ikka näpuga näidata. Ja kõik muu ka, mis igal pool vedelema kipub. Ja et me toast just natukene mööblit vähemaks tõstsime ja osa sellest ootas hoovi peal uusi omanikke, siis oli vaatepilt eriti masendav.
Iseenesest on hea, kui keegi käib ja tähelepanu juhib kitsaskohtadele. Aga mina tunnen, et mina lihtsalt ei jõua üksi ainuisikuliselt kõike kontrolli all hoida. Piisab sellest, kui majas sees enam vähem kõik normis on. Kui aega saan, siis jõuan vahest õue ka ja küll ma siis oma asjad ka kokku korjan ja neile koha leian.
Igatahes kõndis isa siit masendunult minema ja mina olin ka masendatud. Aga asjad hakkasid liikuma. Jaskar võttis ennast kätte hetkeks (rõhutan: hetkeks) ja koristas ühtteist siit minema. Teha on veel palju, aga algus on tehtud. Tuleb lihtsalt rohkem pinda käia, et asjad liikuma hakkaks.
Probleeme on veel igasuguseid, aga kellel neid ei oleks. Eriti masendav on, kui pilgu stuudiumisse heidan. Just ükspäev kiitsin Meenat, et ta on tubli, oma head hinded on ta kõik oma tööga saavutanud, ilma minu abita. Mina ei ole lapsevanem, kes oma last trillib, et häid hindeid saada. Laps õpib ise, vastavalt oma võimetele ja peab ise omama kohusetunnet, et kodutööd tehtud oleks. Täna aga selgub, et "õpilasel" korduvalt kodused tööd tegemata. Eks tuleb sellel teemal jälle rääkida Meenaga.
Ja kui nüüd mõelda, siis need on tegelikult kõik pisiasjad, nagu seegi, et sain kivi klaasi. Täpselt vaatevälja. Küll minul ikka juhtub. Omavastutus kuulu järgi pidi sel juhul puuduma, aga ma pole selles kindel. Arvestan jälle pea 200 eurose laksuga.
Lõpuks võtsin telefoni ja helistasin ka loomaarstile ära, et kassid streriliseerimisele viia. Aeg on olemas ja saab see asi ka korda, aga ükspäev avastasin kassi sabakarvadel "keedetud makaroni" taolise asja, pakkusin kassile veel, et ta selle nahka pistaks. Kass keeras pea ära ja siis avastasin, et see asi liigutab ennast minu näpu peal. Appi, see oli jube. Viskasin kiiresti ahju. Mõni päev hiljem hakkasin mõtlema, et krt, äkki kassil on ussid. Ma olen jube pika juhtmetega, tean. Googeldasin siis natukene ja kui asi juba kaugemale arnenud on, peaks kass ka oksendama. Ja no bingo, kass on paar korda mulle oksendamisega vahele jäänud. Ise limpsis oma okse kenasti ära, aga siiski...Ja oma nahka seljas väristab imelikult. No asi on igatahes kahtlane. Saab korraga loomaarstile see asi ära räägitud, eks näis, mida ta kostab.
