Küsimused mulle

Kuvatud on postitused sildiga Stig. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Stig. Kuva kõik postitused

11. detsember 2017

091217

Hommikusööki pakuti hotellis alates kella 8-st. Meie pidime järgmises kohas e. siis Leoki Ilusalongis olema 10-st. Mina avasin silmad juba enne kuute. Küll tahaks ka vahest kaua magada saada, aga pole harjunud. Uni läheb lihtsalt ära. Olgu siis tööpäev või nädalavahetus.

Et aega oli küll, vedelesime niisama voodis mõnda aega. Mis sa seal toakeses ikka niiväga muud teed. Meena oli õhtul toa korda ka teinud vahetult enne voodisse minekut, nii et mul andis oma riideid ja asju otsida, kui tegutsema hakkasime. Olin kõik käe-jala juurde jätnud, aga nüüd olid kõik asjad kokku korjatud, et kord ikka majas oleks. Selles suhtes on Meenal silma, ei ole nii, et elab nagu notsu. Tahab ja oskab enda ümber sättida.

Oh kuidas ma jumaldan hommikusööke, kui need on külluslikud ja sinu jaoks valmis tehtud. Hästi mõnus on istuda maha ja lihtsalt toitu nautida. Tavaliselt muidugi sellistel puhkudel ei jõua eriti palju süüa ja lapsed on sellised, kes vaid nokivad ühtteist. Kahju kohe. Meena  ja Stig on juba nii asjalikud, et nemad jätsid minu hommikusööki nautima ja ise läksid ära hotellituppa. Väga vastutulelik neist igatahes.

Niikaua kui mina rahus hommikust sõin, leidsid lapsed omale meeldivat tegevust


Kui me ilusalongi otsima asusime, püüdis Meena minult välja peilida, mis juhtuma hakkab ja mis üllatus see on. Kui me juuksurisalongi trepist üles läksime, arvas Meena esiti, et viin teda juukseid värvima. Aga täitsa vale vastus oli see. Siis oli aeg, kui pidin teda natukene valgustama, sest kui meikar küsis temalt mis ja kuidas, siis Meena ei osanud A-d ega O-d õelda.

Mulle tundus, et Meena oli päris üllatunud, et temaga midagi sellist juhtuma hakkab, nagu meikimine professionaali poolt. Eks ta pani ühtteist tööprotsessist ka kõrva taha ja nägi, kuidas tegelikult see meikimine käib. Stigi nina tupsutati ka natukene, et ta õe kõrval pildil päris punapõskne välja ei näeks. Kontrast oleks kohe näha olnud. Stigil polnud selle vastu midagi, isegi soengut lasi väheke geelitada.






Sellise soengu Meena oma vaimusilmas ette nägi ja sai
Selline soeng ja meik läks maksma 20 eurot. Täiesti okei minu arust, kui arvestada lapse säravaid silmi ja elamust.

Pildistamine pidi toimuma Võru külje all ühes külas. Kus täpselt, kas metsas või jumal teab kus, polnud minul aimugi. Kui olime küla keskusesse jõudnud, võtsin fotograafiga ühenust, et edasisesd juhised saada. Ja kui Meena kuulis, et suuna võtame metsa poole, hakkas ta pehmelt õeldes marutama. Nagu mingi diiva ma ütlen:D Selline tunne oli, et hüppab alt ära ja asi jääb katki.

Jõudsime siis ühe kena maakodu hoovile, Võrule omaselt kupliline maastik, ümberringi mets. Kenasti korras hooned, kõik hoolitsetud ja tip-top. Meid võeti sõbralikult vastu ja siis Meena leebus ja nägi asja helgemat poolt. Fotograaf võlus Meena kohe ära ja nende koostöö sujus väga kenasti. Vahepeal võeti Stig ka kampa, et tema ka ikka mõnele pildile saaks ja nii ta läks. Sealsamas oli ka Stigi ealine poiss, kellega Stig kohe sõbrustama hakkas ja koos kelgumäele kihutati.

Niipalju kui mina oma silmaga kiikasin, siis tehtud pildid pidid küll päris head välja kukkuma. Näinud ma neid muidugi veel ei ole, aga tunne on hea. Meena sai kaamerast juba mõnda kiigata ja oli ka väga rahul.

Neid isehakanud fotograafe on tänapäeval terve ilm täis, seega võrdlusmoment on täitsa olemas.

Kõik minu pildid nii siin kui Instagramis on klõpsitud telefoniga, nii et need ei kannata nii või naa mingit kriitikat. Saate lihtsalt natukene aimu, mis ja kus:)

Jääme siis pilte ootama, mõnda jagan vast siin ka.

10. detsember 2017

081217

Nagu lubatud, siis kirjutan meie järjekordsest sünnipäevareisist. Sel korral oli järg Meena käes. Meil toimub neid reise õige tihti, sest liikmeid peres on palju ja kõigiga olen enamvähem püüdnud midagi suuremat või väiksemat ette võtta.

Siinkohal meenub kohe Stigi sünnipäevareis, mida ikka aegajalt naljaga pooleks meenutame. Tema on selline "vend", et autosõit mõjub talle uinutavalt ja kuna ta on alles üsna pisike ja rõõmustab pea iga asja üle, siis tema sai oma reisi Ruhja (ca. 16 km meie kodust). Kui olime üle piiri saanud, siis tema juba magas. Ruhjas ajasime ta üles, seiklesime oma seigad ära, autosse ja varsti Stig jälle magas. Temaga oli lihtne.

Meena on aga juba sellises vanuses, et teda juba nii lihtsalt ära ei peta. Et ta mulle hommikust õhtuni oma reisijutuga pinda käima ei hakkaks, hoidsin ma suurema osa oma plaanist saladuses. Niipalju ma poetasin, et linn, kuhu me läheme on Võru. Võru, kus ta mitte kordagi varem käinud ei olnud ja ega minagi olin seal käinud kauges minevikus.

Plaan nägi ette, et Meena saab sünnipäevakingiks pildistamise koos eelneva meigi ja soenguga. Ta on ilumaailmast väga sillas alati olnud ja ma aimasin, et see võiks talle meeldida küll. Aga see osa jäi saladuseks. Ta püüdis küll ära arvata, aga midagi sellist ta oodata ei osanud. Ta teab küll, kui vastu ma sellistele asjadele tegelikult olen. Alati pahandan, kui ta oma ilusat näonahka mingi mõginaga kokku plötserdab ja punaste huultega mu silme alla ilmub. Oma eelmisest taskurahast ostis ta salaja mingisuguse tooniva shampooni ja oli seda siis katsetanud sel ajal, kui kõik juba voodis olid. Hommikul siis selgus tõsiasi, et ta on oma juuksesalgud lillaks värvinud. Selline naaskel on ta. No ei kõlba sellisest vanuses lapsel värvitud juustega ringi kõndida. Täiesti maitsetu ja kahjustab vaid mainet. Nii ma talle selgitasin. Siis tuli ta mu käest küsima, mis asi see maine on on ja kuidas mul minu mainega on. Nojah, mis siis ikka. Pidin tunnistama, et minu mainet pole ollagi, see juba ammu kahjustatud.

Pildistamise idee sain Facebookist, kus nägin ühe fotograafi töid. Need olid pildid Meena ealistest tüdrukutest, kes olid väga armsaks meigitud, kenade soengutega ja vahvasti üles pildistatud. Võtsin fotograafiga kohe ühendust ja panin aja varakult kinni.

Hiljem ma küll muutsin oma broneeringut, sest selgus, et mitmed jõulupeod langevad samale päevale ja läheb liiga tihedaks. Reisi tegime ära nädal varem planeeritust ja nüüdsek on see tehtud.

Meil on kujunenud nii, et sünnipäevalaps võib valida, kelle ta kaasa võtta tahab. Ei pea, aga võib. Meena oli nõus Stigi kaasa võtma, kuigi iga kord kui nad kaklesid, ähvardas ta Stigi koju jätta.

Kuna Võru on minu jaoks üsna tundmatu maa, lumi sadas ka veel maha ja ma olen üsna tundlikuks muutunud igasuguse riskantse tegevuse suhtes, siis ma hakkasin nädal varem mõtlema, et oleks mõistlik reedel juba kodust lahkuda, hotell Võru kandis võtta ja hommikul kohe sündmuspaigal olla.

Nii ma siis hakkasingi maad uurima, et kus ja millised hotellid leiduvad. Eestis polnudki varem mingit hotellikogemust varasemast ajast ja kuna odavamat masti hotellidega olid mul omad mitte eriti vaimustavad kogemused, siis vaatasin natukene kõrgema otsa pakkumisi kui pelgalt 40 eurot öö.

Viimane Riia hotell oli meil võetud hommikusöögiga ja soodsam. Kohapeal selgus, et selle odava hinna tingis hommikusöök, mis koosnes ühest sarvesaiast ja kohvist. Midagi sellist polnud ma varem kohanud. Lootsin ikka natuke enamat.

Nii ma siis veeretasin ja veeretasin neid majutuskohti Booking.com-is. Käes oli juba reede hommik. Lootsin ikka, et satun mõne eriti hea viimase hetke pakkumise peale, aga ei. Aeg hakkas juba napiks jääma ja tuli otsustada. Paremad kohad olid juba kõik muidugi välja müüdud, aga sõelale jäi Georgi hotell, mis polnudki üldse paha. Kahene tuba maksis meile 67,50 ühe öö eest koos hommikusöögiga.

Hotelli jõudsime kuskil 6 paiku õhtul. Kui Meenal oli algul kõva plaan kohe minna linna kaubandusvõrku uurima, siis hotelli jõudes tema jutt muutus. Hotellis oli nimelt mini-SPA ja ujumisriided olin ma ettenägelikul kotti poetanud. Hotelli külastajatele oli SPA kasutus 5 eurot, alla 12- aastastele lastele tasuta. Asi oli otsustatud. Saime retseptsioonist hommikumantlid ja sussid, panime end hotellitoas ujumisriietessse ja läksime SPA-sse. Minul oli see esimene kord, kui Abja nn. SPA välja jätta. Meena oli issiga suvel ühes Poola hotellis ööbinud, kus oli kraad kõvem SPA, kui Georgis. Seega tema oli juba vana kala.

Olime SPA-s ainukesed. Mõnus pisike rahulik kohake. Mullivann oli nelja kohaline, täpselt paras meile kolmele. Mõnulesime seal soojas vees. Siis proovisin mina kõik kolm sauna ära - aroomisaun, aurusaun ja Soome saun. Pidin natuke pettuma. Kui ma kodus saunas käin, tungib kuumus ikka kontidesse. See seal elektrikeristega oli rohkem selline lapse mäng. Ühke küll, aga effekti polnud.

Peale SPA-d läksime ja panime ennast viisakalt riidesse, et minna hotelli restorani õhtust sööma. Kui juba kodust on välja tuldud, siis koonerdada ma ei kavatsenud, et hotellitoas toidupoest kaasa ostetud toitu süüa.

Oli selge, et ega Meenast suurt sööjat ei ole. Tema tellis omale shokolaadikoogi laimivahuga ja Creme Brulee. Jah, lugesite õigesti, kaks magustoitu. Ta armastab magusat.  Stigile tellisin omal käel lasteprae kanafilee kartulipüreega, endale ahjulõhe lillkapsa carbonaraga ja läätsedega. Ja nüüd see kõige jubedam, mahlad. Lastele ma pidin midagi juua tellima. Mahlaklaasi hind oli 1,40 ja mina, kui väga hinnatundlik mõningates asjades, arvestasin kohe, kui mitu pakki mahla ma poest selle kahe klaasi mahlaraha eest saaksin. Päris jube, mis hinnad ikka on. Ja päris 100% mahla seal pakkumises ei olnud, kui välja arvata värskelt ptessitud mahl, mis maksis juba üle 3 euro klaas. Pidime leppima mingi täiesti tavalise suhkrust küllastunud segumahlaga. Hiljem märkasin, et ettekandjad kõndisid ringi ka maitsevee karahvinidega, aga siis oli juba hilja meie lauda ka üks selline paluda. Vesi on alati ikka parim jook meie peres.

Toit oli maitsev. Toodi üsna kiiresti lauda ka ja kui mõni laps vahepeale tüdimusest lauast ära kõndis, koristati pooleliolev toit kohe lauast ära. Pidi valvas olema:) Mina olin siis see "siga", kes laste jäägid ära sõi, seega kõhu sain ma mõnusalt täis.

Varsti oligi kell sealmaal, et oli aeg tuppa minna ja magama sättida. Mis seal ikka. Seinad kostusid küll läbi, aga kes magada tahavad, need magavad ja kuule midagi. Meie magasime.

8. september 2016

Pahad harjumused

Eile Stigile lasteaeda järele minnes olin unustanud oma eelmise päeva lubaduse Stigiga linna mänguväljakule minna. Jah, seda peale pikka tööpäeva ja lasteaiapäeva. Lapsed on väsimatud. Sel päeval, kui ma seda lubasin, ei saanud ma kuskil pikalt jorutada, sest mul oli jäätis autos sulamas. Pidime kiirustama.

Eile siis realiseerisn oma lubaduse ja sellest sai alguse väga tähtis etapp Stigi elus. Täiesti juhuslikult tuli mänguväljakule oma lapsega ka lasteaia logopeed. Varsti ta tegigi juttu Stigi kõnest. Pidavat korras olema. Siis mul plahvatas. Ema oli just ükspäev ,minu tähelepanu juhtinud Stigi kõnele, et ta nagu kuidagi pudistab oma juttu. Mina, kes ma päevast päeva lapsega kokku puutun, seda tähele ei olnud pannud. Kui, siis imevähe ja sinna see mõte mul jäi. Rahustasin ema, et lasteaias on kindlasti mingi aeg kontroll ja eks siis teada antakse või korda tehakse. "R" täht tuli ju ka logopeedi abiga.

Plahvatas mul see, et küsida "S" tähe pudistamist. Steni kutsub Stig nimega Ten näiteks. Selguski siis tõsiasi, et kõik on seotud Stigi põidla imemisega, Suulagi pidavat moonduma ja häälikud ei tule enam korrektsed. Parandada seda millegagi ei saa, kui vaid põidla imemise kiire lõpetamisega. Stig oli muidugi kontrolli ajal kohe ise maininud, et ega tema põialt ei ime:D Naljatilk ju.

Nii ma siis eilsest pole Stigile nossut (kaisurätti) lubanud. Selgitasin asja ka Stigile ja ta saab suurepäraselt aru, miks. Nii mõistlik laps. Tal on nimelt nii, et põialt ta ilma rätita suhu ei libista, aga nii kui nossu on, käib põial automaatselt suhu.

Päeval lasteaias on ta ilma nossu ja põidlata, saab suurepäraselt hakkama. Õhtul, kui järgi lähen, kohe autosse istudes, on tal nossu käepärast ja siis ta imeb mõnuga oma põialt. Eile ma peitsin kohe nossu ära, kui autosse istusime. Stig oli natuke uhke ka, et tema on juba suur ja saab ilma hakkama küll. Kõik sujus.

Kodus lugesin kõigile sõnad peale ja keelasin nossu ära. Meena püüdis vahepeal reeglit rikkuda, aga siis tegin kurja häält.

Õhtul hämaras oli meil pisike perekondlik spordipäev õues ja peale seda oli Stig nii väsinud, et jonn ajas kõigil juba närvi mustaks. Mina aga ei murdunud. Käis pesemas ja sai mõnusalt linade vahele. Siis ajasime natuke juttu, et tähelepanu mujale juhtida ja saime öö ilma põidlata mööda saata. Hommik oli samuti palju lubav, vaatame mis õhtu toob. Mina olen küll positiivselt üllatunud, kui nii lihtsalt pahest lahti saame.

Hea, kui tõuge tuleb kõrvalseisvate inimeste poolt. Ise me tihtipeale probleemi tõsidust ei teadvustagi endale.

10. oktoober 2015

Erakordne laupäev

Eilne päev oli meie peres nii aktiivne, et täna on kõik otsustanud aja maha võtta - vaikival nõusolekul. Meil on siin erakordselt rahulik.

Mina olin hommikul laupäevale ebatavaliselt üsna vara üleval, enne kaheksat. Harjumus, ei oska enam pikemalt magada. Eks mind natukene võluvad ka sellised hetked, kui saan üksi, vaikuses, oma hommikukohvi juua, kui kõik teised alles magavad. Vahest olen vaikusest nii lummatud, et ei märka raadiotki mängima panna. Ega need hetked kaua tavaliselt ei kesta. Varsti tuleb keegi unisena kobistades trepist alla. Heal juhul see "keegi" on Meena ja ta kerib ennast teleka ette kerra, et hommikusi multikaid vaadata. Järgmine "unetu" on tavaliselt Stig. Teised lapsed suvatsevad õnneks mõne hetke kauem magada.

Täna olin ma nii näljane, et panin isegi pudru enne keema, kui kohvi kallale asusin. Oli kohe isu neljaviljapudru järele maasikamoosiga. Loomulikult ei keetnud ma ainult endale putru, ikka teistele ka - viis taldrikut täitsin täna pudruga, et hilisematel ärkajatel ka ikka ports kindlustatud oleks.

Täna ma midagi kasulikku teinud ei ole. Isegi pesukorv eile masinast välja võetud pesuga seisab hoovi peal ja pole mitte kedagi, kes selle pesu kuivama riputaks. Väljas on nii jäine, et ma ei näe mingit mõtet seda pesu seal kuivatada. Isegi korvis kuivab kiiremini  vast:D Aga ei...katsun ikka enne pimedat midagi välja mõelda. Tark oleks ikkagi toas mingi nurk leida, kuhu pesurest üles panna. Ega meil siin enam mingit vaba nurka naljalt ei leia. Kõik on kuhjas. Võimalus on remondis olevasse tuppa oma laager üles panna. Esmaspäevaks, kui ehitus pihta hakkab, löön platsi jälle puhtaks, nagu poleks midagi olnudki:)

Nii me siin siis kulgemegi. Stig on otsustanud täna ennast korralikult välja magada töisest nädalast. Teeb oma lõunaund juba ma ei tea mitu tundi. Mul on plaan teda hakata harjutama oma voodiga, sest no minu 120 cm lai madrats/voodi (praegu madrats) hakkab meile kahele kitsaks jääma. Mina olen alla võtnud, järelikult Stig on ikkagi kasvanud.

Nii ta siis praegu magabki lõunaund täitsa omaette voodis, kus tegelikult tema koht olema peakski. Väike soojendus õhtuks. Ega tal üksi magamisega probleemi ei ole. Turvalisuse pärast lihtsalt on nii kujunenud, et ta magab parem minu juures. Tema voodi asub toas, kus on trepp ja mine tea, mis tal öösel pähe võib tulla. Aga kuna ma ka niikuinii praegu magan üleval ja kõik on silma ja kontrolli all, siis oleks paras hetk ta omaette panna. Täna ongi esimene öö, kui Sten magab oma ametlikus voodis pennide peal, Stig omaette ja mina kohe siinsamas lähedal madratsil.




Muideks, Sten viskas mu omast toast juba üleeile viisakalt välja. Õnneks ma midagi ise tegema ei pidanud. Õhtul, kui magama mineku aeg oli, oli madrats juba tüdrukute tuppa  veetud ja asi otsustatud ühepoolselt. Ma arvan, et Stenile käis närvidele see, kui ma öösel Stigi pissitan ja ta pisipoti sorinat kuulama pidi. Aga ma ei hakka ju öösel unise peaga järsust trepist laps süles wc-sse jooksma. Mugavam ja ohutum on hommikul piss ära transportida.

Aga pole viga. Pole mul siin tüdrukute toas häda midagi. Õhtul loeme juttu ja rahu majas. Täna siis äkki ilma Stigiga võitlemiseta isegi. Ma pean igal öösel tema asju taga otsima. Küll on tal padi maha kukkunud, küll kaisurätt kadunud, küll on vaja tekki peale panna.

Eile olin ma nii väsinud, et õhtujutu lugemine jäi ka ära. Tegin Meenale küll ettepaneku, et kas paneme puzzlet kokku ja jätame jutu ära, aga tema oli sellele kohe vastu. Jutt pidi liiga huvitav olema. Juhtus aga nii, et ei toimunud ei üht ega teist.

Käisime lastega (Mete ja Sten) eile kooli tõrvikute jooksul. Võtsime kõik osa. Mete ja Sten esindasid klassi, mina olin sel aastal lasteaia võistkonnas. Eelmine aasta osales Lilli küla ka, aga tundus, et sel aastal ei olnud piisavalt entusiastlikke inimesi, kes asja veaks. Ma ise ka ennast enam pakkuda eriti ei julge, mine tea...Õnneks Meena rühma kasvataja tegi ettepaneku nende võitkonnaga liituda, mis oli päris tore. Ega ma mingi ülimjooksja nüüd ka ei ole, aga augu täiteks väga hea:D Eesmärk oli õpetajate võiskonnale ära teha, selle ma ka saavutasime. Järgmine aasta võiks siiski Lilli ka kohal olla.

Eilne päev oli veel selle poolest eriline, et meie küla oli väisama tulnud korstnapühkija...kusjuures atesteeritud ja sertifikaatidega, mida uued seadused nõuavad. Ülitähtis siiski ju, et asjad korras ja puhtad oleks, kui on ikkagi ahjuküte. Ja kes meist trahvi tahaks saada, kui kontrollid tulevad:) Minul on tänu külamaja juhatajale ja Jaskarile (tema juhatas kodus vägesid, kui meie jooksmas olime) nüüd asi korras, paber käes ja vaja veel vaid 40 eurot teenuse eest ära maksta.

Mina alustasin täna käsitöö tegemisega. Sain vist Metelt pisiku, kui ta oma koolitööd tegi (heegeldas mobiilikotti) ja ma pidin teda pidevalt aitama, et tal asi seelikuks kätte ei lähe. Mulle Mete vanuses väga meeldis heegeldada, isegi nii väga, et edaspidi mingis klassis oli mul üks veerand käsitöö "2". Kahjuks ma ei mäleta, miks. Ju ma siis õpetaja "lemmik" olin. Metet aidates tundus mulle, et päris mõnus on heegeldada.

Kolasin natukene Pinterestis (teen seda viimasel ajal iga päev) ja uurisin päevatekke. Siis viskas ette ühe heegeldatud motiivi mustri (LINK) ja mõtlesin, miks mitte järgi proovida. Lõnga sain Mete käest, nii et häda sunnil on värv sel korral selline nagu ta on. Mis edasi saab, ma ei tea. Arvatavasti on vaja poodi minna ja midagi sobivamat tooni juurde osta ja tundubki, et ma hakkasin päevatekki heegeldama. Arvestasin isegi välja, et minu voodile on vaja 7x10 motiivi...see on õudustäratavad 70 lappi. Ma ei tea, kas ma suudan selle projekti ka lõpuni viia.


Selline rahulik päev meil. Mete ja Meena vaatavad vahetustega telekat, et mitte kakelda pidevalt, kes mida vaadata tahab. Kui Meena telekat vaatab, on Mete minule seltsiks, kui Mete teleka ees istub, tegeleb Meena oma lemmik puzzle kallal. Sai talle siin mingi aeg Frozen'i  6+ puzzle ostetud ja siiani pole ta seda üksi kokku pannud, ikka kas minu või Mete abiga. Täna sai ta sellega ise hakkama. Puhkas vahepeal ja pani aga edasi. Ikkagi 100 juppi:)

Meena rääkis mulle, et lasteaias üks tema rühma laps oli õelnud, et Elsa on tittedele. Meena oli sellepärast päris õnnetu ja tuli mulle oma muret kurtma. Mete aga kuulis seda ja astus kohe Meena kaitseks välja (seda juba naljalt ei juhtu) ja ütles, et neil koolis fännavad 3. klassi lapsedki Elsat, et ärgu Meena kurvastagu ja teiste arvamusest ennast kõigutada lasku. Fännaku aga edasi oma lemmiktegelasi. Mina omalpoolt lisasin, et see pole küll Meena probleem, kui keegi nii arvab. Pigem ikka arvaja probleem.

Muideks, ma olen ise ka Elsa fänn. Natuke hirmutav, aga kui me oma suvelõpu ringreisil olime, siis ma ostsin kokku kõikvõmalikku Elsa staffi. Kuskile poodi sain, siis lasin silmadega kohe kaubast üle, et kas midagigi Elsa teemalist on. Ma tean, et see on kindlapeale minek ja Meena rõõmustab iga Elsa asja üle, olgu ta siis mis tahes. Nii meil ongi kodus päris hulga asju juba kogunenud ja rõõmu on neist kui palju. Stig on meil ka Elsa fänn muideks, rohkem Olafi poole pealt.

Sten tegi meil täna aga rekordi. Luges raamatu läbi. Eile luges 11 lehte ja täna ülejäänu. Midagi sellist pole enne juhtunud. Aga ta kiidab taevani raamatut, mis tal koolis kohustuslik pidi olema. Raamat oli nii huvitav tema jaoks, et luges selle jutiga lihtsalt läbi. Nii et siit ka raamatu soovitus 12-aastastele poistele.



Ma küsisin Stenilt, kas ta loeb sama autori teised raamatud ka läbi, et kindlasti on need ka huvitavad, aga ta arvas, et peaks ikka kohustuslikule kirjandusele pihta panema. Aga ma mõtlen, et kui raamatukokku jälle lähen, siis toon talle siiski ühe raamatu samalt autorilt, äkki nakatab tedagi raamatu pisik. Mulle see väga meeldiks.

17. juuni 2015

Stig sööb hommikust

Täna hommikul oli naljakas situatsioon. Stig istus laua ääres ja ootas, et ma talle midagi süüa pakuksin. Näitasin talle viineripirukat. Stig oli käpp. Lõikasin selle siis lõikelauale viiludeks ja andsin sellest esialgu pool talle.



Ise istusin kohvitassiga diivanile ajakirja sirvima. Varsti Stig hõikas: "Palun veel". Mul hea meel, et söök nii hästi peale läheb. Tõusen siis püsti ja lähen Stigi juurde. Vaatepilt, mis avanes...


Ma olin jahmunud. Saab ka nii. Ise ei tule selle pealegi. Õnneks Meena lahendas olukorra ja sõi saia. Asi sai sõbralikult lahendatud:)




16. juuni 2015

Kui lõunauinaku aeg on...

Mul on selle blogimisega praegi nii nagu ta. Tahaks hirmsasti kirjutada, aga kui lapsed on päevast päeva kodus, siis lihtsalt ei teki sellist hetke, kui saaks omaette olla ja oma mõtteid koguda. Vao vahel kõblates ma saan seda aegajalt ikka teha, aga oleks ju vaja kohe kirja ka panna. Ja kui mul üks väike võimalus ka tekib ja olen saanud ennast enamvähem juba tahvli taha koos oma mõtetega sättida, siis keegi ikka katkestab selle helge hetke.

Tihti on ka nii, et toimetan köögis ja olen ennast häälestanud täitsa blogimise vaimus, ainult et lõpetan veel ühe ja teise asja. Ja nii ta läheb. Ei lõpe siis tegemist vajavad asjad. Praegugi oleks vaja minna pesu kuivama panna. Aga siis on kindel, et siia ma enam ei jõua teab mis aeg. Lasengi lihtsalt asjadel olla. Ei juhtu midagi, kui paar tundi hiljem see pesu kuivama saab. Huvitav oleks küll (lemmik töö mul siiski), eriti, kui igasugu uusi hilpe sai pestud.

Ei, ei käinud shoppamas. Tahaks küll minna, aga hoian ennast tagasi ja tegevuses, et sellised lollid mõtted peast ära läheks. Milleks kokku kuhjata, pole me veel paljaste persetega. Midagi ikka leiab veel. Ja rahaga pole ka priisata, mis sest, et ennast rikkamaks olen valetanud. Just tuli toimetulek arvele. 234€ +90€ vajadusepõhine peretoetus (oi kui huvitav on ju võõras rahakotis sobrada?) Sellega on vaja nüüd opereerida ma ei tea kui kaua. Midagi on veel lasterahast ka alles, aga kohe varsti on vaja autoremondi arve tasuda ja Jaanipäev on ees. Lisaks veel ühed pulmad, ühed juubelid, lapsed ootavad puhkusereisi. Oeh....Vast pean vastu:D

Mõtlen kogu aeg, et oleks vaja minna ja üks Kirbuturg teha. Aga ei saa vedama. Ei taha neid "kaltse" sorteerima hakata. Peab ikka väga kriitiliseks minema, kui ma ennast liigutama viitsin hakata. Tõuget on vaja.

Eile käis isa siin ja kui ta lahkunud oli, sain varsti talt kõne. Oli hunniku riideid leidnud. No mis ma kosta oskasin. Ei hakka ju läbi telefoni juhendama, et ole hea, võta see Lindexi asi ja see H&M-i seelik. Mis teab tema riietest ja mida tean mina kosta. Maha ka ei saanud ju asju jätta. Palusin tal asjad auto peale visata ja tagasi tulla. Päris head kraami oli. Nagu mul riideid vähe oleks, aga teate ju isegi...Neid ma nüüd hoolega pesengi, et siis vaadata, kas midagi loosi ka läheb. Niikuinii kannan päevast päeva ikka endale armsaks saanud mugavaid riideid.

Tegelikult tahtsin üldsegi praegust hetke, kui Stig lõunaund teeb, kasutada aega Stigist kirjutamisele. Pole ammu juba seda teinud. Mõned kirjutavad iga jumala kuu, kui lapsel kuukene kukub, pisikese kokkuvõtte. Mina ei märkagi, kui laps on näiteks 2 a. ja 4 kuuseks saanud mida ta praegu muideks ongi, kui näppudel lugeda.

Igavesti lahe kuju on ta meil. Räägib soravalt ja kõike. Ka roppe sõnu juhtub vahele suuremate eeskujul, kui "kulat", "pelse" ja "lõve" ropuks lugeda. Ka selliseid lahedadid ütlemisi on tal: "jumal küll", "issand jumal", "pilla-palla" ja neid kasutab ta väga osavalt ja tabavalt. Nalja kui palju. Viisakas on ta ka loomulikult. Kui midagi söögilauas ikka juurde tahab, siis ütleb: "palun veel putru", "palun veel vett" jne. Aitäh leiab ka alati kasutust. Ilus kuulata kohe.


Lemmik tegevused on ka välja kujunenud praeguseks hetkeks. Ikka istub ta oma Lego Duplo klotsidega ja ehitab "tormi", ise väga süvenenud asjasse. Mudelautod kaasab ta ka mängu alati. Neid hoiab ta ühes punutud korvis, kuhu ta need alati peale mängu tagasi paneb. Lasteaeda võttis ta ka need korviga alati kaasa ja kasvatajatele paistis see täitsa meeldivat, selline hoiukoht. Tavapäratu vist :D



Teiste lastega armastab ta peitust mängida. Ma heldimusega kuulan, kuidas Stigi kord lugeda on ja ta vuristab: "1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9..." Uskumatu lausa :D Üks kindel peidukoht on tal ka välja kujunenud, kahe kapiukse vahel. Tõmbab kapiuksed lahti ja poeb nende vahele. Peaasi, et lõbus oleks.

Õhtuti mängitakse väljas tagaajamist, kus Stig on ka suur osaline ja jooksja. Oh seda rõõmu ja kilkeid siis.

Üks "hitt" liikumismasin on ka Stigil väljas. Kui ta juba õues on, siis ringi liigub ta ikka oma armsaks saanud jooksurattaga. Paistab talle väga istuvat see ratas. Jõuab seda tõsta iseseisvalt, kui vaja, saab peale ja maha ja käsitleb osavalt. Mäest alla lastes tõstab jalad üles ja tasakaal täitsa olemas. Aga väntadega rattast ei arva ta veel midagi. Ei vänta ja kõik.



Mähkmevaba on ta juba jõulust saadik. Oma hädad teeb ainult meie wc-s, potti ta ei kannata. Olen talle ikka õpetanud iseseisvalt suurte wc-d kasutama ja ta saab ka ise suurepäraselt hakkama, kui ma juures seisan ja kiidan teda iga edukalt sooritatud liigutuse eest, aga kui ma hommikul magada tahan ja tema oma häda kurdab, siis ta hakkama ei saa. Pean sooja teki alt ennast välja ajama, ja minema teda pissitama. Ja kui me parasjagu arbuusi söönud oleme, siis pean öö jooksul seda päris mitu korda tegema. Wc paber on ka väga oluline detail, mida peab ka pissimise järel kasutama. Seda ta siis kasutab nii hoolikalt (üks leht alati) ja potti viskamine on eriti pidulik :D

Kakamisega hakkab paremuse poole minema. Olen nüüd lausa kalendrisse sisse kandnud, kui ta kakab ja viimasel nädalal oli seda juba lausa 3x. Vast saame sellest probleemist ka varsti võitu ja kui ma ikka emaga telefonis vahest suhtlen, siis ei ole see enam esiuudis (Tere! Kle tead, Stig kakas täna ja päris arvestatava koguse ikka...:D) Kõrvalt vaatajatele võib see üsna naljakas kuulda olla.

Magamine on meil suveperioodil vaba. Kedagi ei sunnita, ka Stigi mitte. Eile kolme ajal aga sain ma aru, et laps on üle väsinud. Polnud ju kellegil mõtteski, et aeg sealmaal ja Stigil on aeg lõunat ka magada. Kellast ei tea ju suvel keegi midagi. Kui ta lambist jaurama hakkas, vaatasin kella ja siis oli selge. Laps tahtis magada. Panen ta voodissse ja rahu majas. Õhtul tormab nii kaua, kui suudab. Selleks ju suvi ongi.

30. aprill 2015

Saime jagu

Kõigile muretsejatele teadmiseks, et Stigil läheb juba paremini. Võib isegi õelda, et hästi. Viimase annuse palavikualandajat sai ta eile hommikul ja siiani ei ole palavikku enam olnud. Laps on rõõmus ja krutskeid täis. Antibiootikumi annan vastavalt juhistele edasi. Õue me teda veel ei lase paar päeva, igaks juhuks.

Praegu on ülikiired ajad. Sain mõni aeg tagasi sõnumi, et Saksamaa külaline on juba Riia all. Päev varem. Mul kõik nagu seapesa alles siin. Nii kiirelt pole ma juba ammu koristanud. Elementaarne kord on majas nüüdseks ja oleme ootel, kui külaline hoovi sõidab. Kuhu ma ta magama panen, on veel küsimärgi all. Saab valida :D


Kui siin asjad normaliseeruvad, siis kirjutan oma kinkidest ka :) Eilsest saati siiski 39 ju :D


28. aprill 2015

Muutusteta

Täna on neljas päev, kui Stig tõsiselt haige on ja endiselt põeb. Kogu elu praegu keerleb Stigi ümber. Eile hilisõhtul tundus asi eriti hull. Olina talle neli tundi tagasi pannud paratsetamooli küünla, aga palavik oli ikkagi kõrge, 38.6. Pidin aga uue küünla panema, kuigi eelmisest ei olnud möödas veel 5 tundi. Niimoodi tulise lapse kõrvale magama jääda ma ei sõandanud. Öö poole saime palaviku alla ja saime mõlemad hommikupoole ööd ilma tõusmata magada.

Õnneks ta joob ja küsib ise, kui janu on ja pissib ka samas tempos. See asi on korras. Eile lõuna paiku sõi ka minu juurest mõned ampsud. Söönud ei ole ta ka muidu juba pikka aega. Ainult vee peal. "Eks" soovitas kummeli teed keeta ja külmalt lapsele juua anda. Pidavat olema põletikuvastase toimega. Tegin ja joob ka jõudumööda.

Täna hommikul tõusis Stig omal algatusel ja ronis voodist välja, et tegutsema hakata. Seda pole ta juba mitu päeva teinud. Tundus paljutõotav. Kuna meil oli vaja Jaskariga täna üks tiir kodust välja teha, siis kutsusin ema siia, et ta Stigiga oleks. Ja kui me tunnikese pärast tagasi olime, oli Stig taas pikali ja põsed õhetasid. Palavik oli tagasi ja laps loid. Jällegi üks küünal ja nüüd ta siis jälle magab.


Küll on ikka raske kuluga haigus. Lapsest kahju. Võitleme vapralt edasi.

16. aprill 2015

Teekond ilusate hammasteni

Nüüd tahaksin ma kirjutada, mis sai meie viimasest ortodondi külastusest, kuhu ma Jaskariga lausa kaasa läksin. Ikka sellepärast, et asjadega paremini kursis olla ja otse allikatest kuulda, mis ja kuidas edasi.

Arst vaatas poisi üle. Enne olid tehtud juba pildid, et hinnata, mida edasi teha. Kirjutati vastus hambaarstile, kes ortodondi juurde suunas. Ja enne kui breketeid üldse suhu panema hakatakse, on vajalik visiit hügienisti juurde. Hügienisti elukutse tuli mulle üllatuseks. Polnud kuulnudki enne sellisest asjast. Suuhügienist teeb kõigepealt soodapesu, puhastab hambad katust, hambakivist, poleerib. Lisaks õpetab ta ka õigesti ja tõhusamalt hammaste eest hoolitsema.

Viljandis oleksime me sinna aja saanud juuniks. Kuna hügienist käib Pärnust, siis helistasime otse Pärnusse ja saime aja kohe järgmiseks päevaks. Kord pidi maksma 25€. Mõeldud, tehtud. Panime plaanid paika järgmiseks päevaks. Aja saime kella 16:15- ks.

Hommikul tiksusin niisama kodus. Võtsin rahulikult, sest ärgates oli mul taaskord rinnus valu ja üsna vilets olemine. Tegin hädavajliku ära ja püüdsin võimalikult palju pikali olla. Mingit isu ei olnud seiklema minna, aga pidin. Hiljemalt lõunaks oli vaja liigutama hakata, et Jaskarile kohe peale kooli järgi minna ja teele asuda. Enesetunne oli nii vilets, et pidin tableti võtma. Stig tuli minuga kaasa ja Meena läks vanaema juurde.

Sõit läks vaevaliselt. Vasak pool kehast oli valu täis ja rooli hoida ei jõudnud. Enne linna jõudmist aga hakkas vist tablett mõjuma ja olemine läks paremaks. Sain EMT-st oma telefoni kätte, mida ma parandada ei lasknud. Käsitlustasu pidin maksma 16€...et üldse teada saada, mis telefoniga lahti oli. Emaplaat ja remont 150€...võta või jäta. Võtsin oma katkise telefoni ja lahkusin. Viisin ühte suvalisse telefoni poodi ja pakkusin juppideks. Sain 30€ ja pidin õnnelik olema. Vahest tuleb süda kõvaks teha ja raskeid otsuseid langetada. Ega parem ei oleks olnud lastele mängida anda. Veel rohkem kahju. Oli kuidas oli, see asi sai omale lõpu.

Jaskar oli valmis kooliga ja ootas mind. Enne kui Pärnu poole saime sõitma hakata, oli veel mitmeid asju vaja korda saata. Rohi Stigile Tervisekeskusest tuua ja Jaskaril oli idee, et võiksime ka ARK- ist läbi käia ja minule võtta tunnistus mootorsõidukijuhi juhendajana. Jaskaril oli kihk juba ammu seaduslikult rooli saada. Seda võib ta teha nüüd alati, kui mina kaasas olen. Asi käis lihtsalt. 16€ riigilõivu ja minu id-kaart, 10-15 minutit ja olemas. Vastavad märgid autole ja sõit võis alata.



Pärnu linnas sai Jaskar kohe päris kõva praktika ja sõidukogemuse. Temale on see linn üsna võõras, mulle aga päris selge. Nii ma siis õpetasin ja juhendasin teda. Eks mul oli külm higi kohati peal hirmust, aga pääsesime seekord tervelt.

Hügienisti juures läks meil hästi. Vägagi. 25€ läks haigekassa arvelt, meie midagi maksma ei pidanud. Viljandis oleksime pidanud. Vedas. Ja seda kuni Jaskar 19 saab. Soovitati veel enne vanuse täis saamist juhust kasutada. Hambad said puhtaks ja laps oli rõõmus ja rahul. Nüüd jääb üle uued ajad panna ja protsessiga edasi minna. Sellist hammaste puhastus teenust soovitan kõigile, isegi endale. Kulub ära põhjalik hoolitsus aegajalt.

Jaskarit ootamas
Pärnus me kuskile rohkem ei läinud. Jaskar tund aega süüa ei tohtinud, nii et sai ots kodu poole keeratud. Jaskar jõudis Apja bussi peale täpselt, et tagasi kooli sõita.

Ma siis mõtlesin, et võtan Abja Konsumist piima koju. Stig jäi autosse ootama, turvatooli rihmade alla ja auto uksed panin ka lukku. Viisin mõne taara ka ja kui üks pudel veel anda oli, sai masin täis ja pidin ootama. Kulus aega. Ja kui ma järjekorras oma piimaga olin, sammus peauksest sisse Stig. See ehmatas küll ära. Kuidas ta autost välja sai? Hea, et ta poodi otsustas tulla ja ei läinud omapäi linna peale. Õudne.

Pärast auto juures nägin, et ta oli juhi uksest välja tulnud, uks oli halvasti kinni lükatud, see ta reetis.  Minust jäid aga autouksed lukku. Ju siis seest saab ukse lahti. Selge siis, ta oskab nüüd turvatooli rihmu avada, mis on väga halb uudis. Jaskar oskas seda juba vist 6 kuuselt. Stigiga saigi kaua hakkama. Võtan teadmiseks.

Saime harjumatult vara koju. Kütsin ahju ja pliiti. Tõin kasemahla ära, sest kohutav joogi janu oli. Sõbrannalt sain nipi, et kui kasemahla külmutada, siis muutub ta eriti magusaks ja heaks joogiks. Ja nii ongi. Esiti arvasin, et tema kase mahl on lihtsalt magusam. Aga ei, minu oma on sama magus sügavkülmast võetult.

Selline tegus päev oli meil Jaskariga ja pikk tee on veel ees, et hambad uue välimuse saaks.



15. aprill 2015

Mure mure otsa

Sõna otseses mõttes. Ma olen vist terve kuujagu töid-asjaajamisi kahe päevaga suutnud ära ajada.

Eilne hommik algas sellega, et Meena üks silm oli põletikuline. See tal igivana probleem, mida polnudki juba pikka aega olnud. Selge see, et lasteada minek oli välistatud. Nakkav asi siiski. Jäi üle ainult Stig lasteaeda viia, sest mul oli nii või naa Nuia asja. Meena suure ja tragi tüdrukuna oli nõus selle aja üksi kodus olema. Tal on oma DVD-dega piisavalt tegemist.

Viisin Stigi aeda. Nende rühmas on tuulerõuged liikvel ja lastevanematel paluti tähelepanelikud olla. See veel puuduks. Mul Stigiga piisavalt muret praegu ja see ei tahagi ära lõppeda. Iga päev annan ta rühma ja olen valmis selleks, et teda on vaja poolest päevast koju tuua.

Käisin vallas oma igakuiseid pabereid viimas, et jälle toimetulekutoetust taodelda (no ei tule ilma toime) ja ühtlasi anti teada, et meie perel on ka Euroopa Liidu toiduabi pakk saada. Kogus oli suur ja seda oli vaja tooma minna nn. laost. Vallamajas ju selliseid asju ei hoia. Paberil olid kirjas kogused ühele inimesele ja meie puhul korrutati need kuuega. Kujutate ise ette. Näiteks 48 karpi hautatud sealiha konservi 24 pudelit rapsiõli, 12 purki borši suppi, 12 tahvlit tumedat šokolaadi, 6 kilo jahu, skumbriat õlis, tatart, riisi, suhkurt, neljaviljahelbeid, rosinaid, makarone. Sai vist kõik üles loetletud. Tohutu abi igatahes ja kavatsen seda sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Sellist abi on saada kaks korda aastas. Järgmine kord on oktoobris.

Rõõmustasin, et olin Stigi lasteaeda viinud ja sain segamatult tegutseda. Kodus oli ju vaja veel kõik ära paigutada ja Jaskariga oli meil ka pisikene plaan tehtud. Seda küll õhtuks. Emale oleks jäänud taaskord Stigi transport. 
Meie murelaps
Ütleme nii, et kõik oli organiseeritud ja paigas. Tavaliselt sujub ka plaanipäraselt, aga eile tuli ootamatu muudatus. Lasteaiast helistati. Stigil olid taaskord probleemid ja kasvatajad olid murest murtud. Mina ka, kui ma last nägin. Nuttis teine õnnetult, põsed õhetasid ja paistis, et allapoole vööd olid asjad paigast ära. Taaskord probleemid pissimise ja kakamisega (juba üle kahe kuu) ja oli näha, et laps on vaevas. Pidasime kasvatajage aru ja otsustasime üheskoos, et parim võimalik käik oleks kohe otse Viljandisse haigla vastuvõttu. 

Eks ma oli sellega juba arvestanud ka, sest perearstil olime juba käinud, probleemid aga kestsid. Tee oli mul selge, nii et tegutsesin. Haiglas järjekorda ei olnud ja saime kohe jutule. Väga meeldiv personal oli. Kohe peale paberimajanduse jutti ajamist suunati meid palatisse arsti ootama. Stigil polnud üldises vaates häda midagi. Oli rõõmus ja seltsiv. Püüdsin talle natukene seletada, mis juhtuma hakkab, et ta ära ei ehmuks, kui arst tuleb teda uurima.

Õige pea astuski sisse arstionu. Stig on rohkem naiste seltskonnaga harjunud ja ehmatas kohe ära. Natuke oli nuttu ka, kui üle vaadati. Siis kutsuti järgmine arst, jälle meesterahvas. Aga kõik oskasid väga professionaalselt 2-aastase mehega ringi käia ja Stig sai sellest julgust juurde ja rahunes maha. Ega teda palju enam ei näpitud. Saadeti veel edasi kolmandagi meesarsti juurde. Sinna ta läks juba jooksuajalu ja sõita sai ka liftiga, seda lõbusam Stigil oli.

Saime näpunäited, mida kinnise kõhu puhul ette võtta. See pidi üsna levinud probleem olema selles eas lastel ja ei midagi uut. Selgus paar uut asja. Seda ma siin aga lahkama ei hakka, teise inimese haiguslugu siiski. Delikaatne värk.

Kui lapsel on kõhukinnisusega probleeme, siis abiks on vedelad supid, kliipudrud, tavalise või söömine, ploomimahl (soovitavalt 3 liitrine Maksimast), kasemahl, palju juua, ploomid, kiivid, maasikad. Need on asjad, mis mulle praegu meelde tulid ja äkki on kellelegi abiks.

Paar äärmuslikku nippi saime veel, need aga pole nii tervislikud ja neid ma ei jaga. Hoian oma teada ja kasutan, kui tõesti muud moodi enam ei saa.

Arstionu pakkus lõpetuseks meile veel oma salajasest assortiikarbist kommi ja nii me sealt haigemajast lahkusime suts targemana.

Ja nagu ikka, kui juba nii pikk sõit oli ette võetud, olin ma kodust ettenägelikult kaasa võtnud ka Steni ratta, mis vajas juba ammu täis hooldust. Meest meil majas pole, tuleb kasutada professionaalide abi. Olin hommikul juba ette helistanud ja kõik põhilised asjad järgi uurinud. Viisin ratta kohale ja nüüd jääb üle oodata, kui antakse teada, et ratas on uueks hooajaks valmis. Sten pole veel avastanud, et ratast pole. Kui ta ei avastagi, siis on see minu sünnipäeva kink talle. Vaatame, kuidas see mul välja kukub. Minu suu on igatahes lukus :D

Sellega valmis, andis Stig teada, et temal on pissihäda. Sõitsin Maavalitsuse hoone ette. Seal on soe ja puhas wc. Olin vaeva ära näinud, aga Stig keeldus pissimast. Läksime autosse tagasi. Sain ta rihmadega kinni, kui ta hakkas uuesti pihta oma hädadega. Vat selline ta probleem ongi. Tahab pissile, aga pissida ei julge ja nii ta vaevleb. Võtsin ta siis uuesti kaenlasse ja läksin uuesti üritama. Raudsed närvid mul. Stig nuttis juba haledasti ja püüdsin teda potile keelitada kabiinis. Keegi naisterahvas teistpoolt ust  juba tundis muret, kas ikka kõik korras on. Oli. See on meie igapäev juba ja tundub, et ilma lõputa. Seekord saime suure surmaga pissi tehtud ja laps oli kohe kui ümber vahetatud.

Aeg oli lõunaund teha. Küll turtvatoolis, aga kes magada tahab, saab seda teha igal pool.

Mina ajasin sel ajal oma asju EMT-ga ja nagu ikka kiidan sealseid teenindajaid. Väga positiivsed ja abivalmis, kuulavad su vingu ära ja elu läheb edasi. Koos uue telefonga muidugi. Garantiist küll loobuda ei saanud, aga lubasin kohe kohale lennata, kui probleemid pihta hakkavad :D

Aeg oli juba sealmaal, et sai Jaskariga kokkulepitud asju ka ajama hakata. Olime talle juba sada aastatat tagasi hambaarsti aja kokku leppinud. Enne seda olime juba päris mitmed arstid läbi käinud ja ikka oli meid edasi saadetud ja lõpuks vist olemegi otsaga seal, kus me ka reaalselt abi hakkame saama. See on jälle pikem jutt ja ulatub juba aastasse 2010, kui me käisime uurimas Hambakliinikus breketite võimalust. Seal aga laideti asi maha ja et polevat vaja. Siis tuli uus mure ja lõpuks Hambakliiniku töö osutus kasutuks, nii et tuli uude kohta minna.

Täna Jaskar sai ka aru ja mainis ära, milline on ikka suhtumise vahe Hambakliinikus ja nendes kohtades, kus me nüüd järjest käinud oleme (Dentes ja Ortotondiakliinik). Nagu öö ja päev. Jaskar võtab asja igatahes täie tõsidusega ja teeb tublisti koostööd, et ka breketid suhu saada. Viimane aeg. Ise tahaks ka muidugi osa saada :D


Lõpuks sõidutasin Jaskari ühikasse tagasi ja et ma juba Mustla trassil enamvähem olin, käisin tiiru sõbranna juurest ka läbi. Sain talt juba pühapäeval kutse, aga ei suutnud ennast tagant sundida, et kuhugile minna. Ilm ju oli ka sitt ja see on piisav argument minu puhul:)

Stigil oli külas tore. Sättis ennast kohe Tony masinapargi juurde ja kukkus mängima. Ime ka, kui ei tahaks mängida. Päev ju põhimõtteliselt turvatoolis veedetud. Rääkisime maast ja ilmas, mis peab ka ju tehtud saama, kui naised koos. Vahepeal tuli emalt kõne, et Meena oli trepist alla kukkunud. Aga ega see minu kohale tormamine poleks enam midagi päästnud. Olin ju kodust kaugel. Ema sai sellest aru ja andis endast parima, et Meenat lohutada ja vaadata, kas kondid terved on.

Hakkas juba hämaraks minema, kui me ennast kodu poole sättima hakkasime.


 Kodu oli omal kohal, aga kõik karjus (tegemata tööd). Eks ma Stenile selgitasin ka, milline kodu olla võiks, kui ma juhuslikult pole päev läbi koju saanud. Ja muideks, täna ma jälle olin päeva ära ja minu eilne sajatamine kandis vilja...puud olid tuppa veetud (sattusin nagu puukuuri) ja kõik oli enamvähem talutav seekord.

Tänesest tegusast päevast kirjutan kohe, kui mahti saan.





17. veebruar 2015

Stig askeldab







Nagu näha, läheb Stigil lasteaias üllatavalt hästi. Ei mingeid probleeme ja tagasilööki veel. Täna oli mul natukene aega ringi vaadata ja tegin ka paar pilti Stigi esimestest kunstiteostest.

Ja eile sain üllatuse osaliseks. Vedelesime Stigiga voodis. Tema imes oma põialt, mina lugesin. Äkki hakkas tema laulma "Sepapoisse". Teate küll, see laste laul "Sepapoisid, sepapoisid...". Minult ta seda laulu kuulnud ei ole. Minu repertuaaris seda pole siiani olnud. Nüüd muidugi on:D Aga ju see siis on laul lasteaiast. Väga muljetavaldav oli:) Laps areneb silmnähtavalt.

Ja ei mingit nuttu ega mossitamist lasteaeda minemisel. Hommikul käib hoopis peale, millal me liigutama hakkame ennast ja lasteaeda sõidame. Täna tegi isegi taa-taa rõõmsalt ja läks tädidega rühma:) Oi ma olen rahul, kui laps on rahul. Mida muud paremat veel tahta!

9. veebruar 2015

Kas ma olen nüüd siis jälle paha ema?:D

Mul ei ole plaanis nüüd targutama hakata, milline oleks see õige vanus lapsel, kui teda võiks lasteaeda viima hakata. Kes olen mina, et seda teistele ette kirjutama hakata. Iga pere teab ise, millal ta seda otsustab teha ja kui valmis tema laps selleks tähtsaks sammuks on.

Minu lapsed on vist enamjagu kõik seda teinud kas enne kaheseks saamist või juba kaheselt. Mõnega on läinud kergemalt, teisega jälle natukene vaevalisemalt.

Kõige suurem probleem oli Steniga. Ta küll leppis lasteaiaga, aga ta keeldus lasteaias söömast. Ja seda septembrist kuni märtsini. Ei võtnud palagi suu sisse. Istus ja nälgis. Pika päeva. Vahepeal sai selline süsteem sisse viidud, et tulin töö juurest lõunasöögi ajaks korraks söökla ukse taha, mul oli Steniga hetkeks silmside ja ta hakkas sööma ja võisin tagasi tööle minna.  Selline taktika toimis. Aga kellel on aega seda iga jumala päev teha? Ja siis kevade poole ühtäkki käis klõps ja ta hakkas sööma.

Jaskar oli ka üsna pujään. Nii kui pikem vaheaeg lasteaias oli, siis tema enam lasteaeda maha jääda ei tahtnud. Võttis nädalaid, enne kui asi jälle korda sai.

Nüüd on siis kord Stigi käes. Arvatavasti meie pere viimane laps, kes selle tee ette võtab veel:D Täna algas tema haridustee. 7 päeva on ta olnud kahe aastane ja oli üsna julm tegu teda täiesti uude keskkonda, võõraste laste ja tädidega jätta. Päris õudne oli. Isegi minu ema tunnistas, et ikka vist liiga pisikene niimoodi võõrasse kohta jätmiseks. Tegi südame ikka korralikult härdaks:)

Hommikul on Stig meil teiste lastega samal ajal üleval, äratusega probleeme polnud. Mete ja Sten läksid enne seitset bussi peale. Siis hakkasin Stigi sättima. Kõike ikka tasapisi ja rahulikult. Ei mingit stressi. Meena sättis ennast ise korda. Kodust minema sõitsime pool kaheksa.

Lasteaias hakkab nii olema, et Meena läheb iseseisvalt oma rühma, niikaua kui mina Stigi valmis sätin. Stig valmis, annan ta üle rühma ukse (ideaalis) ja lähen ütlen Meenale "head päeva". Täna viskasin veel peale Meenat korra Stigile pilgu peale (mis oli vist viga) ja tahtsin ka talle "ilusat päeva soovida", aga siis kiskus Stigi nägu natukene kõveraks. See selleks. Kui ta jälle auto selga ronis ja sõitma hakkas, tulin ma vaikselt ära. Esialgu küll ainult ukse taha ja oli kuulda ikka pisikest pahandamist. Oli jube tunne küll ja tahtmine minna lohutama. Aga õige pea rahunes asi maha ja lahkusin.

Ja küll ma siis muretsesin. Kas ta ikka õigeaegselt potile saab, kas talle ikka õue minekuks kõik vajalik selga saab ja kuidas tal ikka üleüldse kõik sujub. Aga kasvatajad on kursis nende pisikeste inimeste asjadega, igapäevaselt asja sees, küll kõik sujub. Ei tasu ka päris üle muretseda. Nii kanaema ma ka ei ole, ei olegi tegelikult:D Tibuks ma oma last ei kutsu, kuigi ta on nüüd "tibude" rühma liige.

Leppisime kasvatajaga kokku, et Stig jääb ka lõunasöögile ja siis lähen talle järgi. Nii et esimesse päeva jäi ka õueskäik. Ja kui asi hulluks läheb, lubati helistada. Minul lubati rahulikult koju minna. Aga ma ei läinud. Olin veel tunnikese lasteaia läheduses - käisin isa juures hommikust söömas, juhuks, kui midagi peaks lasteaias kriitiliseks minema.

Kõnet ei tulnud, järelikult oli kõik korras. Ootasin huviga järgiminekut ja tagasisidet. Stig oli tubli olnud. Oli küll mõned korrad emmet küsinud, aga "anna"(kaisurätt) oli nendel hetkedel suureks abiks olnud. Potitamine käib sõimerühmas kollektiivselt ja piss oli alati potti tulnud. Sellega ei olnud muret. Hommikusööki Stig aga puutunud ei olnud. Esimene hirm oli mul kohe, et kas kordub sama asi, mis Steniga. Aga ei, lõunaks oli ta juba nii näljane olnud, et sõi kaasa. Isegi leiba oli juurde küsinud: "Palun leiba":D Igati viisakas laps. Mänginud oli kenasti ja üldsegi igati tubli poiss. Tegelikult ikka emme olevat tubli, kes nii tubli lapse on kasvatanud:D Meeldiv oli kuulda seda, selge see:)

Ootan huviga homset. Stigilt tuli ka juba pisikene tagasiside lasteaia teemal...palju autosid olevat seal. No siis peab ju homme ka kõik hästi minema, autod ju ootavad.

2. veebruar 2015

Ja ongi 2- aastane...


Täna on meil majas sünnipäevalaps. Pisike Stig sai 2- aastaseks. Pidu pidasime eile pisikese hulga külalistega. Tulid, kel aega ja tahtmist oli. Ei midagi suurt. Tundus, et Stigil oli lõbus. Ikkagi päris hulga lapsi koos ja kinke toodi ka.

Pikemalt Stigi sünnist olen kirjutanud siin postituses. Kel huvi, visaku silm peale:) Ei hakka siin enam heietama. Kaaluma ja mõõtma peame ka minema veel ja süst vist lubati ka. Minu teada peaks kaalu olema Stigil praeguseks ca. 15 kg ja pikkust natuke üle 90 cm. Aga neid andmeid peame veel perearsti juures täpsustama.

Sünnipäevatoite olin piisavalt ettevalmistanud, aga laste sünnipäeval lapsed ju tavaliselt aega süüa ei saa. Laste peale eriti panustada ei tasu ühesõnaga. Kui, siis midagi sellist, mida saab jooksu pealt haarata:D Õnneks oli ikka täiskasvanuid ka ja meie siis tegelesime põhiliselt söömisega:)










Täna on vaikne. Sünnipäevast annavad aimu veel ainult tordiülejäägid ja kartulisalat eilsest. Ja mõningad uued mänguasjad:)






Mida siis üks värske kaheaastane oskab? Vist on lihtsam õelda, mida ta ei oska, sest ta saab kõigega hakkama, omaarust vähemalt. Küsib potile, mähkmed on ajalugu. Räägib kõike järgi. Ükski sõna pole tema jaoks ületamatu. Laused on kohati juba kolme sõnalised. Oskab enda järelt mänguasju kokku koristada ja peab seda iseenesest mõistetavaks. Magab korra päevas ja õhtul pole probleemi uinumisega. Läheb ja magab. Hommikul on hiljemalt pool seitse üleval, nädalavahetustel magab kaheksani ikka ära. Sööb kõike, ei mingit toidu valimist. Ja loomulikult sööb ta ise, ka kahvliga. Piima oskab ka kannust tassi valada. Ainult seda ta ei taipa veel ära, millal klaas täis saab. Tavaliselt valatakse ikka niipalju, kui kannus parasjagu on. Mis sest, et klaas ammu täis:) Siis on minu etteaste ja saan jälle koristada.

See kaks aastat on olnud igati vahva aeg ja Stig on üks suur päikesekiir meil peres. Temast on ainult rõõmu meile kõigile:) Loodan ainult, edasi läheb samamoodi.

26. jaanuar 2015

Kui issi peab meeles...

On ütlemata armas, kui üks isa oma lpse sünnipäeva meeles peab. Juba nädal tagasi sain e-maili, et Stigile on pakk teele pandud. Ja täna siis kohal ongi-aegsasti, nädal enne õiget päeva. Pakki oli pandud  ka magusat teistele lastele, nii et rõõmu igale.

Kingituse üle oskab Stig juba siirast rõõmu tunda. Paljast  mainimisest, et issi saatis sulle kingituse, oli Stig juba õhinal ja sai väga hästi aru, et midagi nüüd on...

Läksime siis pakki otsima koos ja  kohe lapse silmist oli näha, et 2-aastane saab vägagi hästi asjadest juba aru. Võib julgelt juba arvestada täieõigusliku kingisaajaga.








 Kahjuks teised nn. issid ei tea oma laste sünnipäevadest mitte kui midagi:(