Küsimused mulle

Kuvatud on postitused sildiga kodutunne. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kodutunne. Kuva kõik postitused

23. detsember 2015

Meie trepi saaga

Täna võib õelda, et pinge on langenud ja ma ei pea laste igapäevasele pärimisele "kunas trepp tuleb?", enam vastama.

Taedaolevalt käis Kodutunne meil siin ehitamas märtsi keskpaigas. Eile meenutasime vanu aegu ja vaatasime veel kord kogu saate koos lastega läbi. Jätkuvalt pean ütlema, et väga ilus saade oli ja tulemus on super. Tol korral lubati trepp paari nädala jooksul. Sõitsime lastega puhkusele ja mina olin üsna kindel, et kui tagasi oleme, on meil trepp olemas. Aga ei olnud.

Järgmine aeg, millal lubati, oli mais. Taas ei midagi. Mõõtjad-poisid käisid ära mai alguses ja siis viimasel filmimisel saime infot, et karkass olevat juba valmis. Probleemid olevat tööjõuga.

Septembris - oktoobris olin ma juba lootuse kaotanud ja küsisin isegi mõned hinnapakkumised trepifirmadest, et äkki saame ise kuidagi asja lahendada. Aga ei, pakkumised olid meie jaoks kolossaalsed. Asi jäi sinnapaika ja leppisime juba armsaks saanud ajutise trepiga. Vahepeal on meie alumine korrus uue ilme saanud ja eks võetud mõõdudki natukene muutunud (kipsi ja põranda arvelt).

Suurem murdepunkt tuli Kodutunde jõulupeolt, kus Sander isiklikult tuli minu juurde ja tänas mind kannatlikkuse eest (no problem) ja ütles otse välja, et jõuludeks peaks asi lahendatud olema. Ma seda eriti suurelt ei kuulutanud, sest ma polnud enam milleski kindel, enne kui ma oma silmaga seda imet näinud ei ole. Aga hea oli teada siiski.

Esmaspäeval sain kõne võõralt numbrilt, meesterahvalt, kes ütles, et kolmapäeva hommikul on mehed siin koos trepiga ja see pannakse meile üles. Vat siis tuli mulle küll pisar silma ja ma teatasin kohe lastele koos suure kallistusega. Nii hea meel oli mul. Tundus reaalne.

Ja täna, kui ma veel öösärgis ringi trippisin, olid lubatud mehed koos trepiga kohal. Mida veel tahta. Väga toredad töömehed, teadsid, mida teevad. Mõõdud isegi veel klappisid ja kõi sobis perfekteselt.

Et meil siin natukene ruumi oleks, saatsin lapsed Meena ja Stigi issiga kinno (külaline Saksamaalt). nüüdseks on trepp omal kohal, töömehed kodu poole teel ja isa abiga mööbel taaskord paika tõstetud.

Püüdsin natukene infi ka välja pressida, et natukene meie trepi tausta teada. Pärit on ta Pärnu firmast Leksa Äri Oü. Omanikul olevat süda juba ammu kriipinud selle venimise pärast ja ta pingutas selle nimel, et veel vana aasta sees südamelt ära saada suur  murekoorem ja üks pere õnnelikuks teha. See tal 100% õnnestus. AITÄH!

Kodutundele aga palju jõudu ja et neil jätkuks tahtmist veel paljusid peresid aidata ja neile uut jõudu edasiminekuks süstida:)















Enne
Nüüd



15. detsember 2015

Kodutunde jõulupidu


Jõulupidude hooaeg on avatud. Iseenesest mõistetavalt saime ka meie sel aastal kutse Kodutunde jõulupeole. Kuigi rahaline seis polnud kiita, leidsime võimaluse kohale minna. Pere toetusel ikka. Viimase otsustava tõuke andis minu isa, kes oli lahkelt nõus meiega selle seikluse kaasa tegema vaatamata sellele, et ta on üsna palju räsida saanud viimasel nädalal.

Igatahes andsin Kodutunde assistendile 6 inimest kirja - mina nelja lapsega ja isa. Autos said kohad täidetud ja sõitu alustasime kella 11- ne paiku. Enne aitasime veel isal riided selga, sest tal on tõsised raskused enda riietamisega. Lõpuks paistis ta nii hea välja, et võõras silm ei oska aimatagi, et kõik pole päris nii nagu võiks.

Lapsed sel päeval kooli ja lasteaeda ei läinud, et välida liigset stressi. Nad on väga tublid kohalkäijad alati olnud, seega ma loodan, et suurt muret sellega ei olnudki.

Suuna võtsime Pärnu peale, sest Pärnu poolt Tallinnasse sisenemine soovitud linnaossa (Mustamäe) oli kõige lühema trassiga, 200 km. Pärnus tegime Kaubamajakas peatuse, kust me ostsime teepeale kaasa natukene näksimist. Selle peale kulus ca. 20 eurot ja sinna sisse mahtus ka 5 eurone jõulukink Mete klassiõele (klassisisene loosipakk).

Kasutasin soodsat juhust ja hüppasin tüdrukutega läbi ka Kaubamajaka Ökopoest. Mul on juba jupp aega põhi peal kookosrasval, mida ma igal hommikul omale näkku määrin ja päris tüütu on purgipõhja kaapida. Pooeliirisest purgist on jätkunud üle aasta. Tegin  ca. 10 eurose kulutuse ja ostsin uue värske kookosrasva. Tikrile jätsin poodi ka pisikese pakikese, mis peaks tema perele natukene jõulurõõmu pakkuma, vahelduseks ökopiparkoogitaignale ka niiõelda klassikalist varianti :)

Hakkasime siis autos kohe kaasaostetud pitsat sööma, aga teenindaja oli pitsa vaid neljaks lõikunud. Lootsin kindalaekast ühe noa leida, aga oh üllatust, mis vaatepilt meile sealt hoopis avanes. Saime kõva kõhutäie naerda, nuga me otsima sealt hiirepesast ei hakanud. Õnneks olid auto dokumendid puutumata jäänud. Seal need kaks kinnipüütud hiirt siis elasidki:)


Teeolud muutusid peale Pärnut päris hirmsaks. Ainuke pluss oli veel, et väljas oli valge. Sadas lõrtsi ja väga palju liiklust oli. Õnneks ei olnud meil kuhugile kiiret ja sõitsime vastavalt võimetele ja väga hoolikalt. Kuigi tihti sellest ei piisa, kui kuulata, mis liikluses toimub. Keegi jobu võib iga kell su sandiks sõita...heal juhul.

Happy-Fly Batuudikeskuses olime aegsasti, enne poolt nelja. Ürituse algusajaks oli 16:00. Enne meid olid juba mõned pered kohal, tuttavad näod. Kõik tundus rahulik. Lapsed hakkasid kohe atraktsioonidega pihta. Stigi terve õhtu möödus lükatava auto seljas, millest ta hetkekski ei loobunud. Keskus oli kaetud vaipkattega ja välisjalanõud jäeti koridori. Enamus rahvast liikus ringi sukkis - sokkis. Kui meie omi riideid-jalanõusid ära võtsime, olid kõik nagid ja nurgad veel vabad. Vahepeal oli aga rahvast niipalju kogunenud, et koridor paistis välja juba hoopis teistmoodi, kui alguses. Kusjuures see ei olnud ainukene sissepääs ja võimalus riideid riputada. Kuuldavasti oli kohal ca. 800 inimest. Ühendatud oli nii Kodutunde kui ka Nõmme Kalju jõuluüritus. Jalgpallipoisse oli iga nuka peal.


Edasi ma rohkem ei kirjutaks, vaid lisan pildid. Televisioonist tuleb põhjalikum saade sellest üritusest ja keda huvitab, vaatab-kuulab edasi sealt.















Keskusest lahkusime enne üheksat. Parklas lasti veel üks mõnus sahmakas ilutulestikku õhku, mida me ka veel enne lahkumist imetlesime. Ilus oli.

Stig oli vapper. Ilma silmatäitki magamata, vahetpidamata ringi sebides, pidas ta väga eeskujulikult ennast üleval. Lapsed liikusid Batuudikeskuse ruumides vabalt ringi, mingit hirmu, et keegi tänavale satub, ei olnud. Selline oma maailm oli ja lapsed orienteerusid väga hästi. Kui me silmist kadusimegi, siis midagi hullu sellest ei jutunud. Päris iseseisvalt tegutseti.

Tagasiteel olid ilmaolud super head. Liiklus peaaegu olematu ja kodus olime natukene enne keskööd. Tuba oli soe (aitäh Jaskar) ja pikka juttu ei olnud. Järgmine päev oli vaja vara tõusta ja kooli/lasteaeda jõuda.

Lapsed olid väga rahul oma päevaga...järjekordselt:) Isa ka loomulikult. Mulle tundub, et talle meeldib meiega seigelda.

26. märts 2015

Kiri, mis muutis meie elu

Nüüd on aeg sealmaal, et oleks õige hetk avaldada kiri, mis tõi meie perre uued tuuled, lastele uued toad ja tahet edasi pürgida siin kaunis Eestis.

Täna sain ka Kredexilt kirja, mis kinnitab meie kodutoetuse projekti lõpetatuks. paberid on kõik korras ja toetus makstakse välja. Super!

Tere "Kodutunde" meeskond!

Tavaliselt paluvad teilt abi kõrvalseisvad inimesed, kes soovivad oma lähedasi aidata. Olen ebatraditsiooniline ja pöördun viimases hädas teie poole isiklikult.

Meie lugu on selline. Maja, kus me kuuekesi elame, sai meie omaks aastal 2005. Müüsin oma 1-toalise korteri väikelinnas ja ostsin maja maale metsa. Maja oli seisnud aastaid tühjana, osaliselt ka juba rüüstatud, aknaruutudeks olid munarestid. Aga see õhk siin oli juba seda väärt, et pisike korter vahetada OMA maja vastu. Ja ruumigi oli rohkem, 3 tuba ja suur köök.

Tänaseks on maja saanud uue voodri (seda küll ilma soojustuseta), uued aknad, toad on elamiskõlblikud ja meile armsalt sisustatud. Tunneme ennast siin koduselt ja mõnusalt. Vesi on sisse veetud, kanalisatsioon toimib, meil on pisike vannituba. Kõik eluks vajalik on olemas.

Lapsed kasvavad ja üha enam kerkib päevakorda ruumipuudus. Kes ei tahaks OMA tuba. Kasvõi oma nurkagi, et uks sulgeda ja olla omaette. Meil seda võimalust ei ole. Pole uksigi, sest uksed võtaksid selle vähesegi ruumi, mis meil on.

Seepärast kirjutasime kevadel taotluse Kredex'ile "Lasterikaste perede kodutoetus", et välja ehitada meie maja pööning, millega saaksime juurde kaks tuba. Taotlus sai positiivse vastuse, mis tõi meie perre palju elevust.

Lapsed on elevil küll ja ootavad oma tubasid, mina aga olen murest murtud. Summa, mis meil kasutada on, on 5000€. Hinnapakkumine ehitusfirmast aga ca. 13 000 €. Olen nüüd natukene asjade käiku uurinud ja enne, kui Kredex annab loa ehituse alustamiseks, on vaja ehitusluba. Ehitusloa saamiseks aga projekti, mis maksab aga ca. 10% ehituse maksumusest. Seega oleks meil ju toetusest kasutatud 1300 €.  Ehituseks nagu eriti ei piisagi enam. 

Praeguseks on pööning vanast prahist koriststud ja on täiesti ilma soojustuseta, tuul ulub lausa lae peal. Põrandad on meil nii või naa külmad. Ahju kütan iga päeb praguse külmaga, hommikul on aga majas 16 kraadi. Kõik lõõtsub hetkega külmaks.

Et plaanitud eluruumid välja saaks ehitada, jääb meil puudu meie jaoks täiesti utoopiline summa. Meil on ka metsa, aga ainult küttepuudeks. Palki, mida rahaks teha, lihtsalt ei ole veel. Seega jääb ka see variant ära. 

Ise olen momendil veebruaris kaheseks saava lapsega kodus. Ja kui saaksingi tööle, poleks ka sellest eriti kasu. Palk oleks miinimim ja tööle sõit edasi-tagasi 30 km, mis "sööks" kogu teenistuse. Praegu olen lastele alati kodus olemas, töö ei lõpe siin kunagi. Laste isa on elatise meile võlgu juba aastaid, kohtutäitur ei saa midagi teha. Elame peretoetusest. Näljas me ei ole, aga endid aidata me ka enam kuidagi ei oska.

Seega pöördungi oma suures mures teie meeskonna poole. Lapsed ikka alati vaatavad teie saadet ja õhkavad, kui suurepärane kõik on ja kas nad meile ei võiks niimoodi appi tulla. 

Kindlasti on palju teisi peresid, kes elavad palju viletsamates tingimustes. Aga meil on ka päris palju trumpe. Meil ei ole võlgasid, me oleme suitsu- ja alkiholivaba perekond. Me kasvatame suure osa oma toidust ise, kelder on meil hoidiseid täis. Lapsed on puhtad ja hoolitsetud, koolis tublid. Kogu minu energia on läinud oma lastele ja tahaks, et nende unistused täituksid ja loomulikult ei ütle mina ära ka oma privaatsest nurgast, kus siis mõni raamat läbi lugeda või kasvõi käsitööd teha.

5 lapse üksikema



24. märts 2015

Võtaks ka nüüd sõna

Nii, esimesed emotsioonid on möödas, pisarad valatud. Nii eilse saate ajal kui ka täna kordust vaadates. Eile ma saadet eriti ei kuulnud, sest Stig lahistas kõva häälega nutta. Tal hakkas nii hale, kui ta mind telekas nutmas nägi:( Eks teistele lastele tuli ka pisar silma, kui emme nuttis. Ema ja isa olid ka õhtul siin, aga mingil kummalisel kombel hakkas neil enne saadet kiire. Kodus pidavat parem vaadata olema. Selge see, omaette ju lahedam pisaraid ka valada:D

Saade oli väga ilus. Mete ja Sten kiitsid, et üks parimaid "Kodutunde" saateid. Kohe peale saadet vajusid lapsed oma tubadesse ja oli vaikus. Ei mingit "Naabriplikat" isegi. Tavaliselt vaadatakse ikka saateid edasi. Ju nad tahtsid ka natukene seedida kõike seda rõõmu ja oma mõtteid mõelda.

Olen saanud väga palju positiivset tagasisidet. Kallistan kõiki toetajaid, see on väga suur rõõm meile ja nullib paar sapipritsijat kindlalt ära. Lihtsalt kahju on vaadata, kuidas elu eest püütakse veel rusikatega vehkida. Väga mannetu! Aga ma saan aru. Kui sulle ikka ei ole antud lapsi saada, mis ju ongi tegelikult meie elu eesmärk siin maamunal, siis on kibestumus arusaadav. Eriti veel terveid ja tublisid lapsi. Kõiki ei ole sellise õnnega õnnistatud. Ja lapsed on minu õnn, mitte mehed!

Aitäh teile Eesti rahvas!

Esimesed avalikud pildid ka ülemisest korrusest...










8. märts 2015

Finaal

Täna peaks olema see päev, kui toimub "pidulik" üleandimine. Oleks eile juba olnud, aga kuna ehitus oli ikka väga mahukas, siis lihtsalt ei jõutud. Kuigi ehitusmehed on kogu aeg tublisti ja professionaalselt tööd teinud. Tööde jaotus ja korraldus oli tasemel. Kõigil oli oma ülesanne ja tiimitöö oli laitmatu. Õhtul hilja, kui meie kõik juba voodites olime, andis Karola veel viimase lihvi ja lisas lõpptulemusesse oma naiselikku kätt.

Ma räägin, nagu ma teaks, mis üleval toimub. Aga ei tea. Meil on keelatud vaatama ja piiluma minna ja me peame sellest kinni. Ootame kannatlikult. Kõik omal ajal:)

Kohvipaus, natuke veel tööd ja ongi valmis

7. märts 2015

Eesmärk täidetud

Peol käidud ja väärtuslik fotojäädvustus ka olemas. Ma ikka ei suuda ära imestada, kuidas meie Enelil küll nii fenomenaalsed ideed on-teha kuradima vahva fotosein. Ja seda kasutati päris ohtrasti. Jaskar, kes tavaliselt pildile ei kipu, oli nõus esimese palumise peale minuga pildile tulema. Super. Kena mälestus.


Ja üks noorem mees sõandas ka minuga üsna vabatahtlikult pildile tulema. Ma ei saa märkimata jätta, et tegu on Modellisaate Aule kõige vanema ja pikema vennaga:)


Pidu oli vahva, bänd super hea. Kiskus kohe jala tantsule. Aga noh, põhiliselt ikka noored ja minusugusel enam lööki ei ole:D Aga noortele väga vajalik üritus. Linnulennult lugesin kokku 50 inimest. Ja sain ikka ka tantsu keerutada, oma venna ja pojaga. Niigi hea!

Koju jõudsin kell 1 ja arvasin, et töömehed juba puhkama läinud. Aga ei. Täna on neil tõeliselt pikk tööpäev. Tegin neile igale tassi head kanget kohvi ja nad arvasid, et sellise seisuga saavad nad täna põranda maha. Värvi aurud olid ka üleval. Mõnus uue kodu lõhn on majas.

Mina lähen nüüd magama ja vaatame, mis homne päev meile toob:)

6. märts 2015

"Meie tubliduse eest ei karista"

Tänane pealkiri on pühendatud  minu tulihingelistele vihkajatele. Võtke teadmiseks, et probleem on teil, mitte minul. Mul on siiralt kahju teist ja loodan väga, et kõike mida te teistele soovite, tuleb kord sama targalt teile tagasi. Rohkem ma teile aega ei pühenda. Paar rida lihtsalt teile teadmiseks.

Meie päev on täna olnud väga sagimisrohke. Ja sagimine käib veel täies hoos. Tööd on palju. Täna sai lõpuks ühele poole ka tõsisem intervjuu, millest ma pool ulusin:D Küll õnnest, küll aga sellepärast, et ma olen ikka tohutult läbi elanud ja ikka veel seisan jalgel ja mitte ei kurda sellepärast. Pea püsti ja edasi. Mul on tohutult elus vedanud, kõiges, väljaarvatud armastuses. See aga sugugi ei kurvasta mind. Olen rahul sellega, mis on olnud ja ootan põnevusega, mis elul mulle veel pakkuda on.

On väga palju häid inimesi, kes tunnustavad mind ja elavad siiralt kaasa, soovivad kõike head. Triin, sina näiteks. Ma ei hakka nimesid välja rohkem tooma, aga teid on palju ja suured, suured tänud kõigile kaasaelajatale. Loodan väga, et naudite saadet ja rõõmustate koos meiega:)

Pilte ka teile, need ju kõige huvitavamad...
Hommikul vara

Kahutanud rööpad

No ei seisa poiss püsti.
Poriga puutume me kokku iga päev, kui lasteaiast tuleme. Tõstan Stigi autost välja, tema paneb ajama ja varsti on kisa ja tema pepuli kuskil poriaugus. Kaks päeva järjest juba. Hommikuti on vähe leebem see kukkumine, siis ei määri pükse ära:D
Pööningu luugi asemele on saanud aken

Paigaldati mitu õhksoojuspumpa
Trepi ava 

Ajutine trepp-redel

Oravate rühm kasvatajatega

Vat see oli maitsev, isegi Meena sõi:)

Hommikul leidsin niipalju aega, et käia Meena rühmaga Pop kohvikut külastamas. Lastele tutvustati kombeid ja käitumist. Kõigile oli ette nähtud pisikene üllatus 1€ eest-puuviljasalat vahukoorega. See ongi vist mu tänane ainuke eine peale kohvi olnud. Kui kõik see mõll mööda saab, käin kaalu pealt ka üle. Mul on tunne, et see kõik muu hea on teinud head ka minu kaalule.

Nüüd aga külamajja valgusfoori peole. Roheline-oled vaba; kollane-nii ja naa; punane-kinni. Ma olen täitsa passlikult riides. Töömehed nägid mu kaelas rohelist salli, nii et peab ka vaatama ikka minema. Seal on vahva fotosein, kus ma tahaks väga ühe klõpsu teha. Lapsed magavad, töö käib, miks mitte.

Ilusat õhtut!

5. märts 2015

"Suurepärane"

Alustan tänast postitust Kodutunde Sandri sõnaga "suurepärane". Tegelikult ju ongi kõik suurepärane, kui need paar-kolm eelnevat päeva välja arvata. Rohkemgi tegelikult. Laupäev-pühapäev kannatasin meeletute peavalude all. Esmaspäeval oli südames raskustunne ja tundus, et radikuliit hakkab ka tagumiku näkka jälle lööma. Kondid-lihased valutasid. No ei olnud kõige parem olemine. Tervis on ikkagi ülioluline elukvaliteedi juures. Täna eile-täna on juba päris inimese tunne, kui unedefitsiit välja arvata.

Ööd on mul üsna lünklikud magamise poolest. Stigil on probleemid kõhukinnisusega ja siis ei ole temaga kõik kõige paremas korras. Kohe kui ta ebamugavalt ennast tunneb, tahab ta potile. Potile ta aga istuda ei taha, vaid tõuseb kohe püsti ja nii ta vaevab-nii ennast kui mind. Päevade kaupa. Ja kui ta ükskord viimase piiri peal juba on, siis ta kakab kohe mitme päeva eest. Selline ebameeldiv probleem meil praegu. Ja ma olen ausaltõeldes väsinud sellest. Täna ta õnneks on selle päeva juures, kus ta sai vaevast lahti.

Meil käib kõva ehitus koos juurde kuuluva mürina ja põrinaga. Telekat igatahes eriti kuulda ei ole. Suuremad lapsed läksid ööseks vanaema juurde, pidemad on kodus ja magavad täna Steni toas võõrastes voodites. Ja arvake ära, kas mürin häirib neid-EI. Magavad nagu kotid. Kes ikka magada tahab ja harjunud on müraga, need ka magavad. Kuidas minuga on, ei tea. Väsinud olen ma küll jubedalt.


Aga kui nüüd natukene teise külje pealt seda asja vaadata, siis kogu see Kodutunde projekt on küll suurepärane ja suurepärased inimesed löövad selles kaasa. Kui suure südamega peavad inimesed küll olema, et nädalaid kodust eemal viibida ja tegeleda kuskil pärapõrgutes teistele kodutunde loomisega. Meil on siin nii mudane ja porine, et lausa jube. Õnneks oli ilm päikesepaisteline, mis natukenegi leevendas seda trööstitut olemist. Ja praegu on väljas -1, äkki tahendab natukene seda läbu, mis autode voorimisest tekkinud on. Mitmed masinad on juba mudas kinni istunud. Omaarust on meil tavaolukorras siin ruumi küllaga, täna aga oli tegu, et autode vahelt läbi sai manööverdada.

Detailidesse ma laskuma ei hakka, muidu ei ole saadet huvitav vaadata. Ei saa ju kõike ära rääkida. Saadet hakatakse näitama nii umbes neljandal esmaspäeval e. meie oleme siis viiendad. Pööningul ma vaatamas käinud ei ole, jätan omale üllatusmomendi. Tahaks ikka siiralt ahhetada ja ohhetada:D Siiamaani on kõik libedalt läinud ja kui nii edasi läheb, lõpetatakse reedel:)

Mõned klõpsud ka teile: