Küsimused mulle

Kuvatud on postitused sildiga meenutused. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga meenutused. Kuva kõik postitused

11. jaanuar 2015

Teise ja kolmanda lapse sünd

Kui nüüd postitusest "Elu esimese lapsega" edasi minna, siis meile orgamiseeritud kohtamine oli niiõelda edukas. Hakkasime edasi suhtlema, kohtuma ja kui ma lapseootele jäin (Sten), siis soovisin kiiremas korras lahutust. Seda ma muidugi ei saanud ja ärgmine teekond oli kohtusse. Kuna eks kohale ei tulnud, siis tehti otsus tagaselja ja sain oma lahutuse. Olime selleks ajaks abielus olnud ca. 2 aastat.

Kas see nüüd kõik aus teise inimese vastu oli, aga nii see elu läks. Tulevase lapse isaga elasime koos nii nagu juhtus. Temal oli töö mujal ja tihti oli ta õid ära - pidevalt ikka tööl või siis jäi oma ema juurde. Tema jutu järgi. Mina muidugi sinisilmselt uskusin kõike ja nii see elu kulges. Ta hoolitses meie eest hästi, muretses meie söögi pärast, käis mul pea igal õhtul tööl järel. Väga hea mees, kui valetamised ja vassimised kõrvale jätta.

Sel ööl, kui Sten sündima otsustas hakata, oli ka tema ööd meil. Mis öö ta nüüd oli, aga hommikul seitse andsin ma teada, et nüüd on aeg sealmaal ja vaja haiglasse mind viia. Mina, nagu alati "vana rahu", tegin nalja veel, et tema ärevust maha tõmmata. Ta pabistas ikka kõvasti. Sellised asjad lõid teda alati verest välja.

Aga ta oli vapper. Oli sünnituse juures igati abiks. Algusest lõpuni. Sel hetkel oli kõik hästi. Nii minu kui beebiga. Järgmisel päeval aga tõusis titabeebil palavik, nuttis ja hakkas oma pead imelikult kuklasse ajama. Kuna oli nädalavahetus, siis kutsuti kiiresti kodust kohale lastearst ja asi oli halb. Meid saadeti kiiresti kiirabiga tartusse, beebi kuvöösis ja mina muudkui ulusin kõrval. Täielik teadmatus oli, mis lapsega lahti on.

Tartus tehti kindlaks, et ajupõletik. Olevat sünnituse käigus minult migi pisiku saanud. Mis pisiku, seda ei õnnestunudki kindlaks teha. Prooviti mitmeid kordi beebilt punktsiooinga proovi võtta, aga see ebaõnnestus alati. Aga peamine, saime kohe ravi peale ja asaga tegeleti. Olime kuu aega haiglas Tartus. Tema käis meid pea iga päev vaatamas.

Ja kui me ükskord koju saime, siis oli kõik kodu samas seisus, kui me sünnitama minnes lahkusime. Ta polnud seal kordagi vist käinud. Söögid hallitasid, lilled olid kuivanud. See oli üks kurb vaatepilt ja on mul siiani halva mälestusena meeles.

Siis oli meil tohutu nime probleem. Kuu oli juba möödas ja meil ei olnud lapsele nime - kiire oli juba. Meie kutsusime teda Tipiks. Aga Tipp ei saa ju ometigi sünnitunnistusele kirja panna:D Lõpuks mingil imekombel saime nii kaugele, et nimeks jäi ja sai Sten - Tippo ja pole siiani kahtsenud. Laps ise on ka rahul:)

Elasime ikka samamoodi edasi, tema oli ikka pikki öid-päevi tööl. Siis jälle meiega. Minu oli aga kange tahtmine ükskord ka tütar saada. Olemas oli ju kaks poissi ja ma ausalt kohe ütlen, et ma TAHTSIN ka tütart. Nii me siis hakkasime proovima. Sõin isegi foolhapet enne rasestumist, nagu soovitatakse. Oli ikka päris mitu kuud, kui ei juhtunud midagi. Ja siis veebruaris sain oma soovitud positiivse testi ja olin õnnelik. Sten oli selleks ajaks 9. kuune.

Rahaliselt see võimalik poleks olnud, aga mina sellistele asjadele pole kunagi mõelnud. Elasime põhiliselt tema kulul ja nüüd tagantjärgi mõeldes tundub see minu poolt üsna mõtlematu tegu ja sellega ma võib-olla kogu loole vee peale tõmbasingi. Olime liiga kulukad ja tahtsime veel oma maja ka saada. Äärmine mõtlematus ja teise inimese seljas elamine. Aga ega tema kunagi ei kurtnud. Püüdis meile kõike võimaldada ja mina tema rahalist seisu kunagi ei uurinud.

Sellest sai alguse ka meie SUUR maja ost, mille jällegi mina välja otsisin ja pidasin iseenest mõistetavaks, et tema maksab ja muretseb ülejäänu eest. Kommunikatsioon ses suhtes oli meil väga halb ja see sai ka saatuslikuks. Tema muudkui ütles, et nii ja nii palju on maja eest makstud ja tema peab kogu aeg tööl olema, et edasi maksta. Võtmed olid meil juba käes ja tegime remonti. Tuba, kus ma praegu istun, on meil koos TEMAGA tapeeditud, kui ma päris arvestatava kõhuga juba olin. See on väga armas mälestus:) TEMA on siin majas nii mõndagi teinud ja on mul väga hästi meeles.

Siis aga ühtäkki ta kadus. Eks meil tekkis tülisid ka. Tema liigne alkoholi tarvitamine, minu hormoonid. Kord tahtis ta mu isegi siinsamas majas köögis bensiiniga üle valada (olin rase) ja kord läks asi nii hulluks, et kutsusin lausa kiirabi välja. Vot siis pakkisin ma ta asjad ja oligi kõik. Olin 7. kuud rase ja nii ma üksi jäin oma lastega.

Võtsin maja müüjaga ühendust ja kuulsin, et maja eest pole teps mitte niipalju makstud, kui mina teadsin. Siis saigi ohjad enda kätte võetud ja kui Mete oli 2. kuune, saime maja võtmed ametlikult kätte ja võisime remonti tegema hakata. Isa ja ema olid mulle suureks-suureks abiks ja esimese öö veetsime vastremonditud majas 25. aprillil 2005. Vesi sees solk väljas:D Aga ikkagi omas majas, kuigi palju tööd oli veel ees ja on siiani. See ei lõppe siin kunagi.





 

6. jaanuar 2015

Elu esimese lapsega

Kuidas minust esmakordselt ema sai, ok vallasema, ma juba kirjutasin. Nüüd läheks edasi..

Elasin oma vastsündinu beebiga esimesed paar kuud ema juures. Ta oli mulle igati abiks igas asjas. Ma ei osanud õieti lastki süles hoida, olin ebakindel ja laps tundis seda. Minu süles ta aina röökis. Kui ema oma suurte ja soojade kätega ta enda sülle võttis, oli rahu majas. Beebid on targad, tunnevad kohe ära ebakindluse.

Maikuus oli võimalus mul Nuia ühetoaline korter osta. Ema oli taas rahaliselt abiks ja kogu mu dekreedirahad said ka korterisse investeeritud.

Olin väga rahul oma uue, elu esimese isikliku koduga. Ikkagi omaette. Mäletan, kuidas ma poolte öödeni koristasin ja sättisin oma kodu suure mõnuga.

Kui Jaskar oli kuue kuuseks saanud, siis hakkasin ma endale seltsilist igatsema. Tegin oma praegusele eksile ettepaneku, et ta võiks meile elama tulla. Ja ta tuli. Kui mitte samal õhtul, siis järgmisel päeval küll.

Nii me siis perekonda mängisime. Jaskar oli talle nagu oma laps ja meie täieõiguslik paar - olime koos, nagu tänapäeval õeldakse:D

Elu korteris ei olnud meelakkumine. Külm ja rõske. Tuli oodata terve igaviku, enne kui kütteperiood algas. Teha midagi ei olnud eriti, ümberringi korterelamud ja asfald. Käisin küll jõudumööda emal külas, tema mul. Aga raha ju ka polnud, et autoga igapäevaselt sõita edasi - tagasi.

Eks käis tööl ja siis ka omakorda oma emal abiks. Eks ma tundsin ennast üksikuna.

Kui Jaskar kolmene oli, otsustasin mina õppima minna, Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli infotehnoloogia aluseid. Sealt sai mu elu uue suuna.

Koolis sain tuttavaks uute inimestega. Käisime aegajalt ühiselt grupiga väljas ja elasime lõbusat elu. Palju oli ka juba pereinimesi, aga ka nooremaid, äsja koolilõpetanuid.

Mulle tekkis päris mitu väga head sõbrannat. Ei, uut meest ma koolist ei otsinud ja ei leidnud ka. Elu oli ilus.

Ja siis, aastaid hiljem, kui oma sõbrannat jälle külastasin, sattusin sinna ajal, kui tal oli külas tema hea sõber, kes käis seal aegajalt autot putitamas.

Sel hetkel, kui too sõber mind nägi, oli äsja tulnud juuksurist, pidu riietes, täis meigiga ja teel peole. Olin kiirvisiidil.

See oligi seekord, kui ma jäin esmakordselt silma oma järgmiste laste isale. Et paremini aru saada, siis see sõbranna sõber lunis minuga kohtamist ja minu sõbranna pidi selle organiseerima. Ja sealt saigi alguse minu järgmine suhe.

Selleks ajaks olin ma kooli lõpetamata jätnud, 6 kuud järjekordselt Saksamaal praktikal veetnud (Taluliidu kaudu) ja peale Saksamaalt naasmist ka juba abiellunud. Nii et olin abielunaine ja rikkusin juba reegleid. Läksin selle organiseeritud kohtamisele, mis muutis kardinaalselt minu elu.

Kuidas ja kuhu poole, sellest teine kord.

3. jaanuar 2015

Kuidas ma oma esimese lapse sain

Paneks kirja oma mälestused, mida ma veel mäletan, ajast, kui esmakordselt lapseootele jäin. Ega mul 100% kõik meeles ei ole, eriti veel aastaarvud ja muud detailid, aga püüan endast parima anda. Kes soovib ja paremini teab, võib julgelt parandada:)

Kõik sai alguse ajast, kui mul oli kool lõpetatud (tolleaegne Helme Kutsekeskkool) ja me olime emaga koos teinud OÜ. Mina noore inimesena tüdinesin sellest kiiresti ja otsisin kõrvalt omale töökoha. Seiklushimuline nagu ma olen. Kas sellel mõtet oli, on juba teine lugu. Sellega ma oma pead eriti ei vaevanud. Sel ajal oli mul juba teine oma isiklik auto (esimene oli juba selleks ajaks sodiks sõidetud) ja maailma oli valla. Töökoht oli kodust üsna kaugel, Holstres, Kurejala kohvikus. Väga selgelt on meeles, kuidas ma tegin hapukapsa - viineri praadi möödasõitjatele - soovijatele. Ülemuseks oli praegune Mustla linnapea.

Nii ma siis olin seal pisikeses kohas uus nägu ja kohalikud viskasid pilgu peale, nagu maakohtades ikka kombeks. Seal sain ma tuttavaks ka oma tulevase lapse isaga. Kui täpsem olla, siis juhtus mul tööle tulles autoga midagi ja ainuke, keda ma tundsin sealkandis ja appi kutsuda sain, oli TEMA.

Nii me ikka tihedamini suhtlema hakkasime ja eks meil oli ühiseid mälestusi ka seoses Saksamaaga, mis meid lõpuks ka kokku viis ja endalegi ootamatult jäin rasedaks. Ega ma seda kohe ei teadnudki. Olin meeletult väsinud. Kui me kuskil pikemaid otsi sõitsime, siis mäletan, kuidas ma võisin sõiduajal meeletult magada. Ja kapsas minu töökohas hakkas nii vastu, et ma enam ei suutnud. Võtsin ennast töölt lahti. Sain vist maksimum kolm kuud seal tööl olla.

Ja nagu rasedatel ikka, hakkasid ka minul arvatavasti hormoonid möllama. Sellisele järeldusele jõudsin ma ikka aastaid hiljem. Noor ja kogenematu, nagu ma olin. See viis meid ka lahku ja üksi ma oma rasedusega ka jäin.

Ega ma eriti ei kurvastanud. Sisimas lootsin muidugi ikka, kui laps juba sündinud oli, et ta tunneb huvi oma lapse vastu ja tuleb vähemalt vaatama meid. Haiglas olles püüdsin ikka helistada ka talle, aga sel ajal olid suured muudatused telefoninumbritega ja mobiile veel ei olnud, nii et see ebaõnnestus mul.

Väga hästi on mul meeles, et Jaskaril eriti riideid ei olnud, kui ta titt oli. Sel ajal ma muidugi arvasin, et on piisavalt. Olin kõik vajamineva kaltsust muretsenud ja kui meil keegi külas käis, siis ma alati näitasin neid väheseid riideid ja olin õnnelik olemasoleva üle. Ei nurisenud kunagi. Ja mõne korralikuma riide hoidsin alati puhtana, et juhul kui lapse isa peaks tulema, oleks lapsele midagi viisakamat selga panna. Aga seda ei juhtunud kunagi.


Õnneks võeti lapseuudis minu peres vastu normaalselt ja oldi abiks

Korra isegi sõitsime tema juurde, minul laps kaasas, aga ei midagi. Ja rohkem ma pole ennast peale pressinud ka.

Temal tekkis üsna kohe peale minu rasedaks jäämist uus silmarõõm - või oli see juba enne mind - seda ma ei teagi ja nemad jäid koos rõõmsalt titeootele. Tänaseks on tal peale Jaskari veel kaks last ja lasteemast elab lahus.


Eks ma siit - sealt kuulsin ikka, kui "lits" ma olen ja milliseid haigusi levitasin. Aga eks rünnak ongi parim kaitse. Mina hoidsin suu kinni ja elasin oma elu edasi nii nagu ma tol ajal oskasin. Kaotasin siis kaotasin, laps ju jäi ja edasi elada oli vaja.
 

22. detsember 2014

Aasta Eestis

Täna on tegelikult see kuupäev, kui aasta tagasi Eestisse kolisime - jõudsime. Jah, otseses mõttes kolisime. Ega ma seda kolimist hästi ette ei kujutanud, kui olime otsustanud, et tuleme tagasi. Asju oli kogunenud parasjagu ja just vahetult enne tähtsa otsuse langetamist olime soetanud endile palju uut mööblit - kaks uut riidekappi, kaks koolilauda, kaks bürootooli, täispuidust voodi, üks voodi oli meil juba varasemast, mis oli ka vaja kindlasti kaasa tuua. Stigi mööbel - võrevoodi ja kummut. Madratsid, mis on ka väga mahukad. Ja muu pudi padi. Batuut. Lisaks veel viis jalgratast, titekäru. Lõpuks ostsin veel Ikeast ühe kummuti ja diivani. Ah jaa. Oli veel vahetult enne jõule üks hea nõudepesumasina pakkumine ja see oli mu unistus. Selle tõin ka poest veel ära.Et Eesti niigi karmile elule ka üks luksus pakkuda oleks - nõude pesemine masinaga:) No täitsa hull:D Eks mul oli tunne, et pean veel kokku ostma, mis kannatab, sest need ajad saavad kohe - kohe läbi, mil saime endale lubada natuke rohkem, kui avaliselt.

Oli juba vana nali, et kui mina ükskord Eestisse tagasi tulema hakkan, on vaja merekonteiner tellida:D Ja kui ükskord oli juba vaja kindlad plaanid teha kolimise suhtes, siis sai tellitud Ants Viljandist kaubik nädalaks. Sten, teades asjade käiku ja hinnates kõike seda kohapeal kaine peaga, ütles kohe, et käru on ka vaja järgi võtta. Aga kes seda uskus. Arvati, et me teeme järjekordselt nalja. Tõsiselt ei võtnud tookord seda keegi.

Ja kui ükskord meil eskort järel oli ja olime juba kaks päeva pakkinud, selgus tõsiasi, et meil ei mah mingi valemiga need asjad kõik kaubikusse. Siis oli vaja pead tööle panna. võtsime meie küla kõige tähtsama mehega ühendust ja kurtsime oma muret. Tema võttis natukene mõtlemisaega ja oligi meil varsti järelkäru olemas. Pisike küll, aga diisli peale sai ka päris palju nodi kinnitada ja taeva all oli veel ruumi küllaga:)

Oh, see oli naljakas. Ma naersin nii, et pisarad olid silmis, kui ma hoolikalt pakitud "kolimisteenuse" masinat hoovis nägin. Isa ütles kohe ära, et venitame palun ikka hämarani, tema päevavalges sõitma hakata ei julge sellise koormaga. Kujutate ette küll ju. Laske fantaasial lennata. Homme katsun mõne pildi ka sellest "naljast" leida:) Ja minu isa polnud elus nii palju riidepuid näinud, kui mul kolida vaja oli. Tema seda mõista ei suutnud. Milleks on vaja nii palju riidepuid:D Naiste värk:)





Sõit kodu poole sujus kenasti, ei midagi rasket. Meil oli veel peale minu kaks sõitjat - kokku kolm sõidumeest kahe auto peale. Mina aga käisin kaubikus kõrvalistujana magamas ja autod muudkui liikusid kodu poole. Mis nii viga sõita. magades ju aeg lendab:) Mingeid viperusi ei juhtunud ja olime 21. detsembri õhtuks Eestimaal, kodus, kogu varandusega. Maha jäi ainult minu põll, ülejäänu sai kõik kaasa.

Sisse sättimisega läks meil ka omajagu aega. Mingi paar kuud kindlasti. Oli ju vaja mööbel kõik jälle kokku monteerida, ruumi teha, asjad paigutada, midagi eest ära viia. Nii nagu ikka. Suureks abiks oli jällegi kogu selle protsessi juures minu eks, kes talub minu kummalist huumorimeelt ja õnneks mõitsab seda. Vist isegi naudib:D

Nii et siis aasta on tänasega täis. Aeg on lennanud ja kõik on HÄSTI!


 

18. juuni 2014

Koolist Saksamaal


Kool Hornburgis
Kirjutan mõned read sellest, kuidas oli korraldatud kool Saksamaal ja selle põhjal siis, mida ise nägin ja oma laste koolist. Loomulikult võib mõnes teises piirkonnas asi teisiti olla.

Esimese kogemus kooliga oli, kui Mete 2011 eelkooli läks. Eestist tuli ta ju lasteaiast ja aprillis 2011, kui Saksamaale asusime, läks ta koos Meenaga lasteada mai kuust ja mõlemal lasti ühes rühmas olla. Sõnagi saksa keelt nad ei osanud. Suvi läbi käisid nad lasteaias, et keeleline põhi alla saada.

Kasvataja püüab "umbkeelsetega" jutule saada:)

Lasteaia uksel
Mete ja Meena oma esimese lasteaiarühmaga
Metel lasteaed lõpetatud ja kooliminejad saavad rongiekskursioonile. Lisaks said kõik kooliminejad veeta öö lasteaias. Vat see oli vahva:)

Sügisest sai Mete eelkooli (Schulkindergarten). Meie mõistes siis nagu vanasti 0 klass. Öpetaja oli super ja tegi väga head tööd. Klassis oli vähe lapsi (7) ja nii jätkus õpetajal aega individuaalselt lastega tegeleda. Tunde oli iga päev neli. Koolibuss väljus igal hommikul 8:06. Saksamaal on kombeks, et vanemad saadavad lapse bussi peale ja tulevad ka lapsele vastu. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, kui vanemad peavad tööl käima. Mete läks see paar sammu bussijaamani ikka omapead. Kooli juures oli õpetaja alati bussi vastas, et kõik ikka turvaline oleks.

Klassiruumi uksel ilutseb pilt klassi lastest ja õpetajast.
Arenguvestlused toimusid tavaliselt kaks päeva ja selle ajaga pidi kogu kool (4. klassiline) vestlustega ühele poole saama. Vanematele saadeti kodu selline ankeet, kus sai siis endale sobiva aja valida. Öpetaja siis korrigeeris seda vastavalt klassile ja saatis lapsega kodu täpse aja. Teadete ja igasuguste dokumentide jaoks oli lastele kohe ette nähtud vajalike koolitarvete nimekirjas mapp (Elternemape), kuhu siis pandi kõik vajaminev info vanematele ja vanemad pidid seda mappi siis igapäevaselt kontrollima ja vajadusel täidetud-allkirjasatud  paberid kooli tagasi saatma. Väga hea süsteem oli.

Üks huvitav asi veel seoses arenguvestlustega - koogi ja kohvi pakkumine kooli fuajees, et vanemad niisama tühja ootama ei pea ja saaksid mõnusasti aega veeta ja omavahel muljetada kohvi tassi taga. Hinnad oli sümboolsed ja müüdi lastevanemate poolt koolile annetatud kooke. Saadud tulu läks kõik koolile. Kaasa lõid müügitegevuses lastevanemad vabatahtlikena.

Kuna koolis raamatukogu polnud, vaid üks ruum, kus olid raamatud riiulis, siis lapsed, kes kaasa võetud olid, võisid oma aega veeta raamatuid uurides. Kooli aeg oli üks päev, kolmapäev, kui lapsed lasti sinna raamatutega tuppa ja nad võisid midagi laenutada. Selles suhtes võivad Eesti koolid küll uhked olla oma raamatukogude üle ja palju muugi veel.
Mete-Mari klass
Sööklat, kui sellist koolis ei olnud. Selle tarbeks oli leivakarp (Brotdose), kuhu siis igal hommikul tegin võileivad (Brötchen)ja kooli poolt oli soovituslik ka alati puuvilja või midagi muud värsket kaasa panna. Tihti oli nii, et kui lapsed koolist tulid ja võileivakarbid pessu tõid, siis leidsin igasuguseid peeneid shokolaadipabereid (Milchschnitte, Kinder Bueno jne.) nende karpidest. Eks tehti vahetuskaupa ja muud omad diil´id neil klassikaaslastega.

Joogiks sai kaasa gaseeritud vesi (Mineralwasser). Koolist oli võimalik ka jook tellida nädalaks. Et siis iga nädal kindlal päeval korjati raha ja siis lapsele oli jook kindlustatud nädalaks. Näiteks siis vaniljepiim (Vanillemilch), shokolaadipiim (Schokomilch), maasikapiim (Erdbeermilch) kakao jne. Loomulikult olid need keemiat täis ja minu silmis täielik saast. Minu lapsed kasutasid seda võimalust loetud korrad, sest vesi on ikka kordades kasulikum ja odavam.

Seda kaasa võetud sööki söödi siis ühiselt peale teist tundi klassiruumis. Suuremate laste koolitunnid algasit 7:45, buss väljus meie külast 7:19. Pikapäeva, kui sellist ei eksisteerinud. Oli selline lastehoid ühes kindlas klassis, kus lapsed said meisterdada ja mängida, kuni nende bussiaeg kätte jõudis. Selle tarvis korjati ka iga kooli aasta 5 eurot materjalide jaoks. Selleks  oli loomulikult vaja avaldus teha ja laps pidi seal kohal käima. Nii et minu lapsed tulid iga päev kodu kindlal ajal, ükskõik siis, kui palju tunde neil oli. Neile tohutult meeldis seal, sest neile õpetati palju huvitavaid asju seal meisterdama.  Kodus olid nad alati ca. 13:19.

Garderoobe ja vahetusjalatseid seal koolis ei eksisteerinud. Üleriided said lapsed jätta klassi ukse taha nagisse.

Koridor koolimajas

Integreeritud garderoob


Esimesse klassi minek (Einschulung) on Saksamaal väga suur sündmus. Korraldadakse ikka päris suur pidu tavaliselt sel päeval lapsele kodus. Meie olime tagasihoidlikud ja piirdusime ainult poest ostetud standard koolituutudega, mida siis kooliminejale kingitakse. Tavaliselt meisterdadakse need ise ja mida suuremad, seda uhkemad. Sisuks maiustused, koolitarbed ja mõnele titekamale mänguasi ka:) Kui peres juhtub nooremaid õdesid-vendi olema, tehakse neile sama asi minivariandis, et tüli ei tekiks.

Mete-Mari oma klassijuhatajaga ja Meena oma "minituutuga"

Lapsevanemad oma võsukesi esimesel koolipäeval saatmas

Peale esimese koolipäeva aktust väike lõõgastus


Esimesel koolipäeval tuleb kooli kaasa võtta kindlasti koolikott, mis on täidetud kõige vajalikuga. Vastava "listi" saab juba varakult koolist, kus on siis kõik trükitud, mida üks vastava klassi laps koolis käesoleval õppeaastal vajab. Alustades siis töövihikutest ja lõpetades kustukummiga. Värvidel ja pliiatsitel on tavaliselt juurde märgitud ka soovituslik firma, mis ei ole alati väga odav lõbu. Maksta tuleb lapsevanemal kõik ise, ka töövihikute eest, mille summa ulatub natuke üle 100 euro, olenevalt siis klassist.

Selliseid tavalisi vihikuid, nagu Eestis, seal kasutusel ei ole. Vähemalt mitte kolmandate klassideni. Seal on kasutusel erivärvi kiirköitjad, kuhu siis vastavalt tunnile köidetakse töölehed. Mäletan, et religioonis oli kasutuses lilla kiirköitja. Vastavalt ainele siis peab vastav värv olema.

Eesti kooli tulles ei teadnud Mete näiteks vihikusse korrektsest vormistamisest mitte midagi, tume maa tema jaoks. Taandreaga sama lugu. Pealkirjadega sama asi jne.

Kooli poolt olid  ettenähtud ka mujalt tulnud keelekeskkonnast lastele keeleõppe tund kord nädalas. Seda oodati alati rõõmuga ja sellest oli palju abi. Jällegi käis õppimine läbi mängu ja kelle on mängimise vastu midagi. Mitte lastel:D

Lapsed olid koolis tublid ja said hästi hakkama. Eriti Sten. Tema ju tuli Saksamaale 2012 oktoober. Ei osanud ta sõnagi keelt ja pidi alustama oma kooliteed poole õppeaasta pealt 2. klassis. Metest oli talle suur abi, sest Mete oli juba aasta sealsamas koolis eelkooli teinud ja mõne aja ka juba esimest klassi. Temale oli kõik tuttav ja ta aitas ka Stenil kiiresti sealsesse ellu sulanduda. Lapsed kohanevad ikka uskumatult kiiresti ja keel tuleb nagu iseenesest.

Steni õpetaja rääkis, kui armas pidi Steni aktsent olema ja see kui ta vastates püsti tõusta tahtis, nagu Eesti koolis kombeks. Saksa laps tõstab näppu, kui tal midagi õelda on ja seda istudes:)

Igatahes oli väga kurb, kui 2013 jõulude aeg sealse kooliga hüvasti jätma pidime. Kurvad olid ka sealsed klassikaaslased ja õpetajad. Sten ja Mete muidugi sisimas tundsid rõõmu, et saavad taas Eestisse. Kõik ju jälle uus ja põnev. Sten ikka omal käel peab kirjavahetust oma klassijuhataga e-maili teel.

Eesti kooli on nad  nüüdseks kenasti sisse elanud ja väga rahul. Eriti tuleks ära märkida sisejalatsid, garderoob, ujula, suur kaasaegne staadioni, raamatukogu, eestikeelne keelekeskkond ja hariduse kvaliteet on ka ausaltõeldes hoopis midagi muud kui Saksamaal. Unustasin söökla, kõige olulisem pluss:)


29. mai 2014

Rasedus ja sünnitus Saksamaal


Selles postituses tahaks meenutada oma rasedust ja sünnitust Saksamaal. See oli ikkagi uus kogemus  minu jaoks, kuigi olin enne seda juba neli korda  kõike läbi teinud. Aga no eks välismaal on ikka natuke kõik teisiti.

Rasedaks jäin ma 5. mail 2012. Tean täpselt, kuna see oli üks ja ainus kord, kui see võimalik oli. Kõik sai alguse sellest, et võitsin peaauhinna Karstadt´i kaubamaja korraldatud "Ladies Night"l oosimises. Selleks oli limusiini sõit, kuhu võisin veel kaasa võtta 7 sõbrannat. Ehk siis tuldi mulle kodu järgi ja viidi kaubamajja shopingule ja auto ootas mind ja mu punti ukse taga ja sõidutas meid kuhu soovisime ja millal soovisime. Cool. Sellest teen eraldi postituse, sest siin hoopis muu teema käsil praegu:)

No peale seda tohutud melu olin  ma natukene "vallatu" ja ülemeelik ja nii see juhtus minu naabrimehega:D Et rasedaks jäin noh. Oli paras shokk ja kaalumisel oli ka abort, aga õnneks sain Perekoolist tuge ja soovitusi seda mitte teha, pidavat eluks ajaks painama jääma. Et saan neljaga hakkama, siis saan viiega ka. Ja perekond ja sõbrad olid ka ikka seda meelt, et kui tulema peab, las tuleb. Aitäh toetajatele, pole oma otsust siiani veel kahetsenud ja Stig on ennast ka väga eeskujulikult üleval pidanud siiani:)

Lapse isa oli muidugi kohe nõus mind nõustaja juurde viima, kes oleks aidanud kõik korraldada, et lapsest vabaneda. Ta on juba korra üht oma endist pruuti niimoodi aidanud ja too kohe täitis käsku ja on siiani lastetu ja üksik. Suhtlesime üsna tihedalt ja ta ikka imetles mind, et nii julge olin ja vastu hakkasin sellisele macho mehele:)

Kui rasedustest kinnitas mu kahtlusi ja kogu see jant abordi ümber lahenenud oli, hakkasin otsima omale arsti, kus ennast arvele võtta. Eestis oli see lihtne, sest Viljandis on iseenesest mõistetavalt sinu arstiks Praks. Nii oli see minulgi alati. Aga seal ma ühtki Praksi ei tundnud ja üldse ei teadnud ma midagi, kes on hea, keda valida. Võtsin telefoniraamatu ja helistasin esimesele ettejuhtuvale selle piirkonna naistearstile. Ei vastanud. Teine juba vastas ja nii see jäi. Sain aja nii mu rasedusejälgimine alguse sai.

Vastuvõtul oli üks esimesi meeldivamaid küsimusi, et kas see on mul esimene laps:D Kas pole meeldiv sellist asja kuulda, kui ootad oma viiendat last:)

Kõik oli üsna sarnane, nagu Eestiski. Ainuke asi mis häiris, et vastuvõtt käis kui konveieril. Kiiresti-kiiresti, sest rahvast oli alati palju ootamas. Igal vastuvõtul tehti ka ultraheli, aparaat oli kohe vastuvõtutoas kohapeal. See oli hea, said alati näha, mis toimub ja ka pildikese.

Pissiproovi viimine oli ka teistmoodi, kui mina harjunud olin. Eestis pidid alati kodus tegema ja siis vaatama, et selle topsi ilma et see lekiks, arstini toimetatud said. Alati lekkis. Seal aga juhatati kohe esimene asi patsient WC-sse, kus olid selleks tarbeks plastmassist topsid, kleepimiseks sildid ja pliiats. Tegid oma proovi ära, nimi sildiga topsile ja siis oli kohe käeulatuses kapike seina sees. Panid topsi kappi ja tesipoolt seina oli kohe labor, kust see siis ära võeti. Mugav.





Oma vanuse tõttu tehti mulle  ka lootevee uuring. See oli üsna jube ja ma isegi vajasin nuuskpiiritust. Eks mul oli hirm ka, et midagi juhtuda võib, aga tegemata ka jälle ei tahtnud jätta, kui soovituslik ikkagi oli. Lapse soole sain seega ka kindla kinnituse. Poiss. Meile sobis:)

Viimasele vastuvõtule ma ei jõudnudki, mis oli määratud 5. veebruariks. Tähtaeg oli arsti poolt 8.02.13. Olin kutsunud ema omale Saksamaale külla, et ta aitaks majapidamises ja hoolitseks laste eest ja ka Opa eest oli vaja hoolitseda. Olin ma ju ametlikult terve raseduse tööl, käisin ainult sünnitamas vahepeal. Raske oli küll oma suure kõhuga kõiki oma kohustusi täita, aga see oli paratamatus. Olin üsna tihti masenduses, et miks mina pean ja ei saa oma rasedust nautida ja puhates lapse sündi oodata, aga ise olin endale selle elu valinud. Masenduda ikka võib ju, see ju inimlik.

Emal käisime lastega Berliinis lennuki vastus, kui olin ikka padurase ja palusin jumalat, et ikka ühte tükki jääks selleks lennukiajaks. See oli meil juba kuid varem etteplaneeritud,pilet kuid varem broneeritud, nii arvatava sünnikuupäeva järgi. Vedas, saime ema kohale toimetatud ja veel nädala oodata. Istusime ja ootasime, kuna action´iks läheb. Ema hakkas juba närviliseks muutuma, sest ilmad olid meil kevadised ja ta arvas, et Eestis sama ilus, vaja ju seemneid külvama hakata ja aias tegutsema. Näpud tal sügelesid juba. Aga Eestis oli ju pilkane talv. 

Oma suure kõhuga tegin veel vahetult enne aastavahestust oma esimese auto ostu Saksamaal, mis oli ka ikka üsna suur ettevõtmine. Aga hakkama sain.


1.veebruari õhtul, kui voodisse läksin ja kõik juba magasid, tundsin, et midagi hakkab toimuma. Veekott läks katki ja aeg oli käes. Tegin ennast vannitoas korda ja ajasin ema üles. Tema kohe paanikas, et kutsu kiirabi, tema mind viima ei lähe. Ma pidavat liiga kiire sünnitaja olema, äkki sünnib kiirtee peal ära ja mida ta siin võõral maal siis teeb sellises olukorras. Ok, kutsusin kiirabi. Opale ütlesin ka üle ukse ja rikkusin sellega tema une ära. Ta oli ju ka üsna ärevuses kogu sellest jamast. Ta polnud kogu öö magada saanud. Külapeal oli tuletõrje majas parajasti koosistumine ja kõiks arvasid, et Opa viidi nüüd haiglasse. 

Haigla oli mul varemalt juba välja valitud. Käisin kohapeal vaatamas, täitsin paberid, et neil kõik ettevalmistatud ja teada oleks, kui ma ükskord tulema peaks. Nii on seal kombeks.

Kiirabi autos ühendati mind kohe juhtmetega ja vaadati, kas kõik on korras. Sellesmõttes ikkagi kindlapeale minek, kogenud arstide silma all. Haiglauksel oli punt arste, kes kõik tervitasid viisakalt ja soovisid edu. Sõidutati mind kohe otse sünnitustuppa, oma riided lubati selga jätta, mitte nii nagu siin...pead alasti võtma ja haigla öösärgi selga ajama, millel on kaelaauk nabani avatud:D Ja kui palju kobised, tehakse veel klistiiri ka:) See oli nali!!!

Sünnitustuba oli mõnusa hämara valgusega. Tehti mulle seal mingisugused ettevalmistused ja anti hädaabi nupp käeulatusse. Et kui midagi on, saan abi kutsuda. Mina juba esimese valusööstu peale vajutasin, no nii nõrk olin. Siis aga harjusin ära ja ei tülitanud arste iga valuhoo pärast. Sain aru, et see käib asja juurde. Nagu esimest korda sünnitamas, noh:D

Sisimas olina ma täiesti kindel, et sünnib minu elu pisem laps. Ei tea, miks ma nii arvasin, tundsin ennast nii saledana terve raseduse aeg. Kui arvele võtsin (19.06), oli kaal 66,1 kg. Üllatavalt palju, kui nii võtta. Viimane kaalumine  oli 29.01 ja 81 kilo. Sale tüdruk:)

Kannatasin oma valud ära ja paar korda pressimist ja laps oli käes. Vat see oli kergendav tunne. Kell oli 01:23 . Haiglasse jõudsin kuskil kesköö paiku, 23:00 hakkasin kodus valmistuma haiglasse minekuks.

Valik osutus haiglale Wolfenbüttelis


Kui laps sündinud oli, kuulsin arstide imestust. Nemad polnud nii suurt laste veel näinudki. Küll ahhetasid ja ohhetasid. Poiss oli 4565 g, 57 cm pikk ja peaümbermõõt 38 cm. APGAR 9/10/10. Ühtki õmblust ei tehtud, rebendeid ei olnud. Esimene asi, mida küsiti, et mis lapsele nimeks saab. See oli minu jaoks midagi uut. Eestis antakse ikka kuu aega aega mõtlemiseks. Seal aga on kombeks nimi kohe õelda ja haigla saadab paberid ise perekonnaseisuametisse. Lubasin järgmiseks päevaks välja nuputada:) Nemad soovitasid omaltpoolt soojalt Maximiliani:) Suurele lapsele sobilik nimi pidi olema:D
 
Vahetult peale sünnitust


Kui olime piisavalt kosunud ja paberikraam oli täidetud, sõidutati meid voodiga palatisse. See oli hommikul varastel tundidel ja palatis oli ees ootamas üks naine, kel oli plaaniline keiser hommikul kell 8. Saksamaal on väga levinud keiserlõiked. Liigagi levinud. Ka minult küsiti, kas soovin keisrit, et siis paremini oma niigi keerulist elu korraldada. Ei soovinud. Vööras mure:)
Oma palatis juba

Selline mürakas pidi mulle köhtu ära mahtuma?
Väikest venda uudistamas

Minu Saksa söbranna Mandy titat vaatamas
Selline tunne, et üks laps sünnib veel. Selline vöiks normaalne löpuraseda köht olla:)

Söögiga olid lood ka teisiti, kui Eestis. Mulle toodi hunnik menüüsid, kust võisin endale ise menüü kokku panna. Variante oli palju ja sain endale sobiliku toidu valida.

WC-sse ei lubatud esialgu ilma saatjata minna, et kindel olla, et midagi ei juhtuks. WC ust ei lubatud lukustada seest poolt, selle kohta olid sildidki seintel. Muidu kõik kena ja sõbralik. Kodu lasti järgmisel päeval. Kõigile sündinud lastele oli ettenähtud ka tasuta fotosessioon linna poolt, aga meie sattusime just nädalavahetusel sinna ja oleksime pidanud ekstra aja panema ja uuesti haiglasse kohale sõitma ja sinna see jäi. Muidu ju vägev kink linnalt.

Üks vahva seik oli ka seoses emaga. Mis seal nüüd vahvat oli, aga no õhku ahmima võttis küll. Nimelt oli tema see, kes mind kodu viima haiglast pidi ja seoses sellega oli ka vaja turvahäll kodust kaasa võtta. Kuna kogu selline suurem varustus oli mul juba ammuilma olemas ja prügikottidesse pakitud ja hoiul, siis juhendasin teda, kust hälli saab ja kui midagi selgusetuks jääb, küsigu Stenilt. Haarasid siis ühe koti kaasa ja olid kõpsti mul haiglas järel. Tundsin kohe, et kott kuidagi raske ja kobakas, et see küll turvahäll olla ei saa. Ja no oligi, käru istumisosa oli sattunud. No mida ma sellega teen? Sellega ju beebit turvaliselt kodu ei sõiduta. Juhtub:)

"Noor ema" oma piimariiulitega - alati valmis:D

12. mai 2014

Kuidas me Saksamaale ja tagasi reisisime

Teeks ühe postituse meie seiklustest Saksamaale ja Eestisse reisimistel. Sai ikks päris palju edasi-tagasi sõidetud ja täitsa lahe oli:)

Ma ei usu, et on palju selliseid "hulle", kes võtaks reisi ette kolme ja hiljem juba nelja pisikese lapsega. Naisterahvana. Trassi üks ots oli 1670 km, mis kestis tavaliselt kaks päeva. Kui hommikul üheksast Saksamaalt tulema hakkasime, jõudsime teise päeva õhtul ca. 8-9 ajal kodu. Elasime Saksa- Poola piirist kuskil 300 km kaugusel, Berliinist 230 km kaugusel.

Esimese päeva norm oli alati korraga 900 km, ehk siis jõudsime tavaliselt Varssavisse öösel nelja-viie aeg ja linnast läbi minek oli siis lihtne, polnud liiklust ja ummikuid. Juhtus muidugi ka, kui sattusime tipptunnil Varssavisse ja no see ei ole lõbus. Täielik pidur. Hiljem olime juba targemad ja sättisime öiseks ajaks Varssavi. Korra isegi politsei peatas meid öises linnas, aga kui ta nägi, et naine roolis ja pisikesed lapsed magavad, lasi ta meil sõbralikult viibates minna.

Söögid tegime kodus alati kaasa, kasvõi reisi alustuseks, sest tavaliselt Eestist sõitma hakates olid meil Riia all juba söögid otsas:). Saksamaa poolt tulles hakkasime juba Berliini lähedal sööma. Mis seal sõiduajal ikka niiväga teha oligi, ajaviiteks saigi söödud kogu aeg.

Peatusi sai ka ikka päris tihti tehtud, et lapsed liigutada ja joosta saaksid. Ei jõua ju istuda, eriti veel lapsed. Ükskord oli reisiajal Meenal põiega midagi, tahtis iga viie minuti järel pissile, kuigi pissi ei tulnud. Peatuse pidin ikka tegema ja no see oli küll katastroof. Ja Mete pissimisega oli ka ükskord jama. Teme ju nagu teate, kükitada ei oska. Ja enne Riiat oli temal häda, tegin metsapeatuse ja võtsin ta siis kätele ja ta lasi oma sääred ja püksid märjaks. Polnud saanud sõitma hakatagi, kui hakka kellegil juba riideid vahetama ja rookima teda. Reisiks on alati head märjad lapid kaasa võtta, need beebide niisked salfetkad. Väga asjalikud asjad:) See oli pissimiste kohta. Muidu peatusime ikka, kus teeäärsed WC-d olid. Poolas oli meie lemmik peatuspaik ja tankimise koht "Orlen". Alati puhtad WC-d, hea kohv ja küte ka kvaliteetne.

Kui Poola lõppema hakkab, enne Leedu piiri, on üks "rekkade" parkla, kus on ka mõnus peatust teha. Seal on selline kaev, kus jookseb vesi vabalt, palju ruumi, saab raha vahetada, süüa. WC on ainult räpane. Võimalusel saab ka dushi alla minna, mida mina pole kordagi kasutanud, nii et kommenteerida ei oska. Kui Eesti poolt tulla, siis paras koht Poola zlotte muretseda. Kui 50 euro eest võtta, saab kuskil üle 200 zloti, olenevalt kursist. Ja selle eest saab kõvasti laristada. Esimene koht on Suwalki Plaza, kus on ka Eestile sel suunal lähim H&M (tol ajal) ja veel palju-palju poode ühes hoones. Eesti- Läti piirist  kuskil 550 km. Nüüd vist on Riias ka juba H&M. Toiduostu kohadest on head Lidl, Biedronka (lepatriinu), Tesco. Kaardiga ei saa maksta "Lepatriinupoes", selleks puhuks on hea sularaha. Üldiselt saab paljudes kohtades kaardiga hakkama, ka kiirtee maksu saab kaardiga tasuda. Kui me säästa tahame, siis seadistan Navi tavaliselt nii, et ta kiirteid väldiks. Kiirteede peale Poolas kulub kuskil umbes 50 zloti ringis jämedalt. Aga see-eest saab kiirelt ka, muudkui küta Saksa- Poola piirist kuni Varssavini välja ja nii palju, kui torust tuleb. Paras auto lõhkumine ja kütuse kulu. Kui kõrvalteid kasutada, on põhikiiruseks 70-90 km/ tunnis. Lüla küla otsa ja politseisi täis. Soovitus - võtta ennast mõnele rekkale" sappa ja nii tasapisi sõuda. Küll nendel juba inf liigub, kus on "pollarid" ja nad võtavad õigel ajal hoo maha ja nii ei ole hirmu trahvi saada. Mina olen sellest oma ajaloo jooksul pääsenud. Korra sain Saksas kiirteel trahvi. Siis sõitis politsei eraautoga ja "passisid" mind. Sõitsid kõrval ja olid näinud, kui telefoni näpin. Keelatud ju kiirteel. Kuigi vaatasin ainult, ega keegi helistanud ei ole. Viskas oma politse märgi aknale ja sireenide saatel juhatas mu lähimasse parklasse. Tehti protokoll, 50 eurot.

Mina "natuke" rase

Lapsed said veega mängida, mis on väga kosutav sellisel raskel reisil

Eemal "Kantor", mis tähendab rahavahetuskohta.
Magasime me tavaliselt ikka autos, suvel väljas maa peal. Magamiskoha otsisin alati pimedas, sest sõitsin ikka niikaua, kui kannatas. Kui tundsin, et tõesti enam ei suuda, silm vajub kinni, jätsin omaarust sobivas kohas auto seisma ja lõime laagri püsti. Juhtus, kui hommikul valgeks läks ja sääsed sööma hakkasid, avastasime me kord ennast kuskil karjalauda külje all magamas. Sita hais ja lehmade karjumine. Ja kui ükskord ennast teele saime, siis Mete mingi aeg avastas, et Navi loeb kilomeetreid juurde. Olime vales suunas sõitnud. Orientatsioon on mul halb. 50 km sõitsime vastassuunas, enne kui kogu kamp taipas, mis juhtunud oli. Vihmaga magasin lihtsalt rooli taga, niipalju, kui see võimalik oli. Viimasel ajal peatasime ikka bensiinijaamades "rekkade" vahel, turvalisuse huvides. Ja hommikul oli hea ka WC-s käia ja värskendada ennast + mõnus kohv ja võileb.


Sten ei usaldanud ennast välja magama, liiga hirmus tema jaoks

Pool päeva käes, nemad ikka magavad:)



Kord, kui jälle suund Saksamaale oli, 2012 oktoober, olin 6 kuud rase, kõht oli ikka suur juba, läks meil rehv enne Varssavit puruks. Oli juba pime ja õhtu. Vahetult ühe bensiijaama läheduses õnneks. Aga tööeag oli rehvivahetuses läbi ja nii pidime seal tagahoovis ööbima ja ootama hommikut, kuni remonti saab. See oli üks jube kogemus. Külm, suur kõht, pisikesed lapsed ja edasi minna ei saa. Võõras maa ka, jumala pärapõrgus. Önneks, et kuskil metsavahel nii ei juhtunud. Siis oleks pidanud kõik oma nodi pakiruumist välja laadima ja ma ei tea, rehvivahetamisega poleks ma niikuinii hakkama saanud oma seisundis, kus mutrid olid niikuinii kõik kinni paagatanud. Elasime ka üle.

Paus


 Eestis käisime tavaliselt kaks korda aastas ja kaks nädalat korraga.


Hea ajaveetmis viis pikal sõidul

Augustowis, Poolas

Kuskil Poolas pausitamas
Peatus enne Berliini

Brötchen´íga maiustamas
Enne Saksa- Poola piiri, "venelaste" poe ees kapsast söömas

Tasulise kiirtee maksuputkad

Kiirtee hinnakiri

Poolas iseteenindusega autopesulas


Poznani (Poola) Ikeas kehakinnitamas

17. aprill 2014

Minu teine 6 kuud Saksamaal

Esimest korrast sai juba põgusalt kirjutatud siin.
Teine võimalus tuli aastal 2001. Käisin sel ajal parasjagu Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli Infotehnoloogia aluseid õppimas. Taluliidu kuulutuse praktika kohta leidsin "Sakalast" ja kuna mul oli kogemus olemas, ei mõelnud ma kaua.Täitsin vajalikud paberid ja asi oli otsustatud.Seiklushimuline nagu ma olen. Kooli pidin lõpetama suvel jaanipäeva paiku. Paraku aga langes praktika aeg jällegi aprilli kuusse ja kestis 6 kuud. Nii et kool jäi lõpetamata. Pidasin tol ajal Saksamaale minekut tähtsamaks, kui koolist saadavat paberit. Kasu oli koolist mulle palju. Seal sai õpitud moodulite kaupa arvutit ja ka asjaamise alused said selgeks. Pluss veel palju tuttavaid ja lahe kooliaeg.
Vykk-i aegne seltskond,aasta 2000-2001


Tol korral sõitsin Saksamaale lennukiga Tallinnast Frankfurti ja sealt ühe "moosiriiuliga " Friedrichshafen´isse. Minu tulevane pere oli mul vastas. Sattusin väga toredasse perekonda. Neljalapseline, kus oli ka paar kaksikuid , kes olid tol ajal 2-aastased. Nüüdseks siis juba noored neiud:)
Pere tegeles põllumajandusega ja piimakarjaga. Kui peremees ja perenaine puhkusele sõitisd, jäid 50 lehma minu lüpsta. Sain hakkama. Olin ennegi lehma näinud.
Ka selle praktika aeg oli nädalane koolitus ja kokkusaamine teiste praktikantidega. Oli eestlasi, lätlasi, leedukaid ja ka "pilusilmi".  Kohale sõitsime igaüks omal käel erinevatest Saksamaa piirkondadest. Mina rongiga, mis oli minu esimene kiirrongi kogemus. Kohanime enam ei suuda meenutada. Kuidas hakkama sain, on täielik utoopia.
Erineva munaraku kaksikud Selina ja Larissa

2-aastased Larissa ja Selina aastal 2001

8-kohaline lüpsiplats

Kokkutulekul teiste eestlastega.